9. mai 2025 oleks pidanud olema hetk, mil Ukraina tõuseb ja ütleb midagi suurt. Midagi, mis paneb maailma ärkama. Aga ei – täielik vaikus. Venemaa pommitab, Ukraina kannatab – ja sõnumit ei tule. Mitte midagi. Lihtsalt tühjus.
See oli see päev, kus oleks saanud kogu maailma tähelepanu endale tõmmata. Näidata, et Ukraina seisab, et ta võitleb mitte ainult relvade, vaid ka väärtuste nimel. Aga see jäi kasutamata. See oli hetk, kus oleks pidanud karjuma – aga nemad vaikisid.
Ja siis on Eesti. Meie. Meie, kes maksame. Meie, kes saadame raha, tehnikat, toetust. Meie, kes kuulame iga päev, kuidas “me peame toetama Ukrainat”. Samal ajal on meie enda inimesed toimetulekuraskustes. Toidupangad on järjekorras, eakad arvutavad sente, vaimse tervise abi pole, õpetajad lahkuvad, noored ei jaksa. Aga meie kaitsemaks tõuseb. Ikka ja jälle. Ja mille nimel?
Eesti inimestelt küsitakse rohkem ja rohkem. Patriotismi nimel. NATO nimel. Väärtuste nimel. Aga samal ajal tundub, et meie riik hoolib rohkem sellest, kuidas välja paista maailmas, kui sellest, kuidas tema enda inimesed hakkama saavad. Kui keegi julgeb öelda, et “aga mis meist endist?”, siis tembeldatakse kohe putinistiks või vaenlaseks.
Ma ei ole vaenlane. Ma olen pettunud kodanik. Pettunud selles, kuidas meie toetus raisatakse vaikusesse. Pettunud selles, kuidas meie enda rahvas jäetakse tahaplaanile. Pettunud selles, kuidas ühte sõda kasutatakse poliitilise kasu lõikamiseks, samas kui lihtinimene Eestis elab miinimumiga ja peab suu kinni hoidma.
Kui Ukraina vaikib ja Eesti lihtsalt maksab, siis kes meid kuulab? Kes seisab meie eest? Ja kui see kõik ongi ainult mäng, siis mina selles mängus enam ei osale.
/Janar Keel, Facebook/
