Rahvasteliidu juures kirjutati 17. juunil 1925. aastal alla Genfi protokollile. Kokku allkirjastas lepingu 108 riiki. Genfi protokollis ei käsitletud protokollide kontrollimist ega nõuete täitmist, mistõttu on see “hambutu“ dokument (1). 1925. aasta Genfi protokolli ratifitseeris USA alles 1975. aastal (1).
Peale Genfi protokolli ratifitseerimist panid mõned riigid aluse bioloogilise sõjapidamise programmidele (Tabel 22). Jaapan viis läbi bioloogiliste mõjurite kui potentsiaalsete relvade uuringuid aastatel 1932-1945 (2, 3, 4). Programmi juhtisid Shiro Ishii (1932–1942) ja Kitano Misaji (1942–1945). Bioloogilise sõjapidamise uurimiseks ja arendamiseks rajasid riigivõimud mitu üksust. Jaapani biosõjaprogrammi keskus oli tuntud kui “Unit 731“ (Üksus 731) ja asus Mandžuurias Pingfani linna lähedal (5). Programm koosnes enam kui 150 hoonest Pingfanis, 5 satelliitlaagrist ja enam kui 3000 teadlasest.
Bioloogiliste relvana pakkusid programmis osalenud teadlaste huvi B. anthracis, Neisseria meningitidis, Vibrio cholerae, Shigella spp ja Yersiniapestis (6, 7). Arvatakse, et bioloogiliste relvade katsetuste ajal suri aastatel 1932–1945 üle 10 000 retsipiendi. Vähemalt 3000 neist, kes hukkusid nende eksperimentaalsete bioloogiliste mõjurite tagajärjel olid sealhulgas Korea, Hiina, Mongoolia, Nõukogude, Ameerika, Briti ja Austraalia sõdurid (7). Paljud neist retsipientidest surid gaasi gangreeni, siberi katku, meningokoki infektsiooni, koolera, düsenteeria või eksperimentaalse inokuleerimise kaudu kehasse viidud ainete otsese mõjuna. Lisaks viidi läbi katsed terodotoksiiniga (äärmiselt mürgine seentoksiin). Hilisematel aastatel pidasid Jaapani ametnikud neid eksperimente „inimkonna seisukohast kõige kahetsusväärsemaks“ (7).
Lisaks 731. Üksuse keskustes läbi viidud katsetele arendasid militaarüksused koostöös arstidega bioloogiliste relvade programmi, lubades laborikirpudel toituda katku nakatunud rottidest (7). Väidetavalt vabastati kirbud lennukitest Hiina linnade kohal, et algatada katkuepideemiaid. Kuid jaapanlased ei olnud oma sõjaväelasi bioloogiliste relvade ohtude jaoks piisavalt ette valmistanud, koolitanud ega varustanud. Näiteks rünnak Changtehi linnale 1941. aastal tõi väidetavalt kaasa umbes 10 000 inimese surma bioloogiliste relvade kasutamise tõttu. Selle intsidendi ajal teatati Jaapani vägede seas 1700 surmajuhtumist. Seega lõpetati “välikatsed“ 1942. aastal.
Rutiin seisnes nende nakatamises surmavate bioloogiliste mõjuritega, mida toona nimetati pakteriteks ja seejärel nende elusalt avamises ilma neid tuimastamata ja mõningaid elundeid ekstraheerimata.
Nad olid haiged koolerast, düsenteeriast, siberi katkust ja tüüfusest ning uurisid ja registreerisid seejärel nende reaktsioone ja kehasid, et arendada bioloogilisi ja keemilisi massihävitusrelvi.
Seda protseduuri harjutati vähemalt 3000 retsipiendil, peamiselt hiinlastel, kuid ka korealastel ja venelastel, salajases sõjaväebaasis.
Rajatis, mida nimetati hellitavalt avalikkuses teadus- ja veepuhastusosakonnaks, oli tuntud kui Üksus 731 ja see oli Jaapani keiserliku armee bioloogilise sõjapidamise programmi kõige olulisem käsi (8).
Alles aastakümneid hiljem hakkasid tekkima jahutavad tunnistused, mis valgustasid eskadroni teadustööd bioloogiliste mõjuritega, varjatud inokuleerimisprogrammidega. (8).
“Nad surid teist korda“
„1980. aastate alguses hakkasid suurenema narratiivid, mis rääkisid selgesõnaliselt Jaapani sõduri rollist ohvrina,“ kirjutasid akadeemikud Takashi Inoguch ja Lyn Jackson 1995. aastal ÜRO ülikooli avaldatud selleteemalises artiklis.
Hiina Rahvavabariigis alustati tõendite kogumist ka Hiina vastu toime pandud kuritegude dokumenteerimise osana, teatas Washington Posti ajakirjanik Tracy Dahl 1983. aastal.
Dahli aruandes ütles Hiina ametnik nimega Han Xiao, et „kõige julmem asi, mida jaapanlased tegid“, oli sõjavangide katsetamine kuni nende surmani.
Samal ajal esitati taotlus juhtumi üksikasjade rekonstrueerimise eesmärgil Tokyo arhiividele, mis saadi Jaapani riigilt vastumeelselt, teatas New York Times 1999. aastal.
Kõige silmatorkavam panus oli aga jaapanlaste endi panus, kes kuulusid Üksusesse 731.
Üks neist oli Yoshio Shinozuka, kes teenis salajases baasis arstina, kuigi ta ütles, et „ma tegin seda, mida ükski inimene ei tohiks teha,“ 2002. aasta juulis BBC tsiteeritud Jaapani meediale.
Shinozuka ütles, et ta on kasvatanud nakatunud kirbud rottidel ja tüüfusel, siberi katkul, katkul ja kooleral kasutamiseks Nõukogude armee vastu.
Samuti ta täpsustas, et nad nimetasid kinnipeetavaid „palkideks“.
„Ütlesime, et oleme lõiganud ühe palgi, siis kaks palki…,“ meenutas Shinozuka.
Analoogiat käsitles ka teine 731 liige, Toshimi Mizobuchi, 1999. aasta avalduses, mida vahendas New York Times.
„Nad olid minu jaoks palgid /…/ nad ei pidanud end inimesteks. Nad olid vandenõulased või spioonid /…/, nii et nad olid juba surnud. Nüüd surid nad teist korda. Me lihtsalt viisime täide surmaotsust.“
Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu roll
Jaapani ja USA teadlaste sõnul hoiti 731 tegevust saladuses osaliselt seetõttu, et USA andis arstidele puutumatuse kuritegude eest vastutusele võtmise eest vastutasuks programmis kogutud teadusliku teabe eest.
Moskva seevastu pani 1949. aastal toonases Nõukogude Liidu linnas Habarovskis sõjakuritegude eest kohtu alla 12 Jaapani sõjaväelast Üksusest 731.
Kuus kohtualust said karistuseks 2–25 aastat vangistust kohtuprotsessil, mida Ameerika Ühendriigid kirjeldasid kui „kommunistlikku propagandat“.
Aastate jooksul on USA kustutanud enam kui 1000 Üksusega 731 seotud dokumendi salastatuse, mis kajastavad seal läbi viidud „bioloogilise sõjapidamise eksperimente“, vastavalt selle riigi rahvusarhiivile oma veebisaidil.
Lisaks Üksuse 731 liikmete tunnistustele andis Jaapani riigi vastu algatatud ühishagi rohkem üksikasju muude vastava programmi tegevuste kohta.
Selle võtsid aastatel 1997–1998 kasutusele 180 Hiina kodanikku, sealhulgas ellujäänud ja ohvrite sugulased.
Hagejad väitsid, et üksus vabastas lennukitest mullide katkuga nakatunud kirbud ja tarnis aastatel 1940–1942 Zhejiangi ja Hunani provintsides koolerabakteritega pitsitatud toitu, mille tagajärjel hukkus sadu inimesi.
Tunnistajate väitel Jaapani sõjalennukid pihustasid nakatunud kirpude segu nisuteradega, mis varsti pärast seda tekitasid haiguspuhanguid.
Ühishagi nõudis Jaapani riigivõimudelt vabandust ja kümme miljonit jeeni (84 000 dollarit) kompensatsiooniks mõlema eest.
Kohus lükkas 2002. aastal hüvitise taotlused tagasi, kuid tunnistas juhtumi asjaolusid. See oli esimene kord, kui Jaapani kohus tunnistas, et Jaapan pidas Teise maailmasõja ajal bioloogilist sõda ja kasutas selleks mitmesuguseid bioloogilisi mõjureid.
„Tõendid näitavad, et Jaapani väed, sealhulgas Üksuse 731 väed, kasutasid Jaapani keiserliku armee käsul bakterioloogilisi relvi ja et paljud elanikud tapeti,“ tsiteeris kohtunik Koji Iwata, nagu ütles Japan Times.
Hagejad kaebasid otsuse edasi ja viisid selle Jaapani ülemkohtusse.
- aastal jättis kõrgem kohus eelmise otsuse jõusse, kuid ei kiitnud heaks ka ohvritele hüvitise maksmist, väites, et rahvusvaheline õigus ei luba välisriikide kodanikel taotleda Jaapani valitsuselt sõjategevuse eest hüvitist.
Jaapani akadeemilistele ringkondadele on siiski tehtud ülesandeks selgitada täpselt, mis juhtus Üksuses 731.
Riigi lääneosas asuva Shiga ülikooli professor Katsuo Nishiyama teatas 2019. aasta aprilli keskel, et tema meeskond analüüsib Üksuse 731 enam kui 3000 liikme nimekirja.
„See on esimene kord, kui näeme, et ametliku dokumendina avaldatakse kõigi liikmete nimede nimekiri,“ ütles ta intervjuus ajalehele Mainichi Shimbun.
Jaapani rahvusarhiivi poolt Nishiyamale antud nimekiri sisaldab teadlase sõnul sõjaväebaasi ametnike auastmeid ja aadresse.
„See väärtuslik tõend toetab kõiki tunnistusi, mille on andnud need, kes seda üksust tundsid. See on suur samm püüdlustes paljastada varjatud tõde,“ ütles ta.
Robartsi raamatukogu uurib Hiinas Harbinis asuva Üksuse 731 juhtumit, mille raames viidi läbi meditsiinilisi inimkatseid (9). Üksuse teadlasi, keda sageli iseloomustatakse kui „Ida-Auschwitzi“, viisid 1930. ja 1940. aastatel läbi bakterioloogiliste relvade, vivisektsioonide, külmahammustuste katsete ja muude inimkatsete vormide välikatsed Hiina tsiviilisikute, samuti Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide retsipientide peal.
Tuginedes Hiina sotsiaalteaduste akadeemia uurimiskeskuse salvestatud tunnistuste ja tõendite fotodele ja andmetele, uurib Robartsi raamatukogu meeskond riiklike tagajärgi ja globaalseid tagajärgi ajaloo, poliitika, õiguse ja eetika vaatenurgast. (9)
Näitust kureeris kraadiõppur Alissa Wang, kes sai Üksusest 731 esmakordselt teada tänu kontaktidele ALPHA-ga. Politoloogia ja õiguse doktorandina sai Wang inspiratsiooni jagada seda olulist lugu laiema avalikkusega. „IR on ainult üks näide distsipliinist, mida rikastaks oluliselt globaalsem perspektiiv. Ükskõik, kas õpitakse külma sõja ajalugu, Ameerika poliitikat, teaduse ja meditsiini ajalugu, rahvusvahelist õigust, meditsiini- ja bioeetikat või paljusid muid akadeemilisi valdkondi, julgustab üksuse 731 ajalugu õpilasi mõtlema globaalsemas perspektiivis ja omakorda mõtlema objektiivsemalt, nüansirikkamalt ja kriitilisemalt.“ (9)
Sümbioosion, mis leidis aset 20. septembril 2019, tõi kokku Hiina, Jaapani ja Toronto ülikooli teadlased, et jagada oma teadmisi Üksuse 731 julmade inimkatsete kohta, sellest, kuidas selle toimepanijad vabastati Tokyo kohtuprotsessides õigusemõistmisest, Jaapani meditsiinikogukonna liikmete hiljutistest jõupingutustest selle varjatud mineviku paljastamiseks ja Üksuse 731 kustutamisest elavast mälust järgnevatele aastakümnetel. (9)
Üksust 731: meditsiinilised julmused sõjaaegses Ida-Aasias Robartsi raamatukogu 1. korrusel sai käia vaatamas kuni 3. jaanuarini 2020.
Toimetas ja koostas Revo Jaansoo (14.01.2025)
Viited ja allikad artikli sees.
