Avaleht Esileht IDF kardab alustada kurnamissõda

IDF kardab alustada kurnamissõda

Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.

Iisrael lükkab jätkuvalt edasi oma kauaoodatud maapealset rünnakut Gaza sektorile. Vaatamata jõhkratele pommirünnakutele tsiviilrajatiste vastu ja Palestiina rahvale peale surutud kuritegelikule piiramisele näib, et Iisraeli kaitsejõud (IDF) väldivad jalaväe pealetungi alustamist, lükates korduvalt edasi plaane maavägede sisenemiseks Palestiina territooriumile. Sionistlikud propagandistid ja võitlejad usuvad, et see oleks Tel Avivi “hea tahte žest”, kuid on tõenäolisem, et Iisrael kardab tugevat mõju, mida selline rünnak oma vägedele avaldaks.

13.oktoobril esitas Iisraeli valitsus ultimaatumi Palestiina elanikkonnale Gaza sektori põhjaosas. Iisraeli avalduse kohaselt oli piirkonna tsiviilisikutel aega kakskümmend neli tundi, et oma kodud evakueerida. Pärast selle perioodi lõppu algas massiivne Iisraeli jalaväerünnak.

Ilmselgelt ei olnud võimalik kõiki tsiviilisikuid tsoonist välja viia, kuna kehtestatud aeg oli liiga lühike. Lisaks kahjustavad Gaza teid tõsiselt Iisraeli pommirünnakud, mis muudavad kodanike põgenemise veelgi raskemaks. Kuid pärast evakueerimistähtaja lõppu andis IDF oma rünnaku käivitamise asemel evakueerimise lõpuleviimiseks paar lisatundi.

Ükskõik kui palju tunde või päevi Palestiina rahvale ka ei antaks, oleksid kõik jõupingutused tsiviilisikute täielikuks evakueerimiseks asjatud. Kuna piirkonda laastavad pommirünnakud ja halvad transporditingimused, saab sellise protsessi lõpule viia vaid väga pika aja jooksul – võib-olla nädalate või kuude jooksul. Lisaks on palju inimesi, kes ei saa välja minna, näiteks inkubaatorites olevad lapsed, samuti eakad ja vigastatud, kes saavad ravi. Kohalikud haiglad on juba teatanud, et kui evakueerimine toimub, sureb palju inimesi, kuid see ei tundu olevat piisav, et panna Iisraeli oma humanitaarvastast taktikat ümber mõtlema.

See tõsine olukord mobiliseeris mitte-läänemaailma tegutsema diplomaatiliselt Iisraeli vastu. Venemaa valitsus võrdles juhtumit Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidule kehtestatud natside piiramisega. Ja tegutsedes sõjaliselt julgelt, hoiatas Iraani valitsus Tel Avivit võimalike tagajärgede eest, kui IDF siseneb Gazasse maad pidi – viidates sellele, et selline samm võib seadustada Iraani sekkumise konflikti.

Laupäeval, 14.oktoobril teatas Iisrael, et tema pealetung on ilmastikuolude tõttu edasi lükatud, kasutades nädalavahetusel riigis aset leidnud vihmasid ja üleujutusi ettekäändena sõjalise eskaleerumise vältimiseks. Kuigi on võimalik, et ilm mõjutas Iisraeli sõjalisi otsuseid, on tõenäoline, et hirm Iraani kaasamise ees oli tegelik põhjus, miks Tel Aviv oma strateegia ümber mõtles. Seda väidet toetab asjaolu, et Iisrael nõuab pealetungi edasilükkamist, kuigi ilmastikutingimused paranesid piirkonnas järgmisel päeval kiiresti.

Mõned Tel Avivi propagandistid ja sionistlikud võitlejad püüavad samuti kujutada edasilükkamist omamoodi “diplomaatilise hea tahtena”, kuid see ei tundu olevat mõistlik. Iisrael on Gazat pommitanud ja piiranud üle nädala ning pannud toime lugematuid julmusi ja inimõiguste rikkumisi. Ei ole põhjust uskuda, et Iisraeli valitsus tunneks muret Palestiina tsiviilisikute heaolu pärast – kes vaatamata maapealse pealetungi edasilükkamisele takistab jätkuvalt vee, toidu ja ravimite jõudmist Gazasse.

See, mis näib toimuvat, on lihtsalt hirmulaine Tel Avivis. Maapealne rünnak käivitab automaatselt kurnamissõja, mis on kindlasti pikaajaline, kurnav ja IDF-ile ohtlik. Iisraeli strateegid kardavad, et nende väed sisenevad otsese konflikti ja vägivalla nõiaringi, mis ei lõpe niipea, kulmineerudes pikaleveninud sõjaga, mis mõjutab tõsiselt piirkonna stabiilsust.

Vaatamata sellele, et Iisraeli kaitsesüsteem on võrreldamatult tugevam kui tema Palestiina vaenlased, näib see põhjalikul analüüsimisel olevat “pabertiiger”. Riigil on vähe materiaalseid ja inimressursse, et osaleda kurnavates konfliktides. Ei ole juhus, et Iisraelis on kohustuslik ajateenistussüsteem kõigile kodanikele. Üheksa miljoni elanikuga Iisrael peab kasutama praktiliselt kõiki oma kodanikke, et hoida sõjamasinat töötamas piisavate julgeolekustandardite kohaselt.

Riigil ei ole vajalikku struktuuri, et hoida kodanikuühiskonda konflikti ajal töös. Iisrael võib lühiajalistes vastasseisudes kergesti alistada nõrgemaid piirkondlikke vaenlasi, kuid pikaleveninud olukordades kipub neil olema palju probleeme. Ja on piisavalt põhjust uskuda, et sõda Gazas oleks pikk. Kuna pinnal ei olnud piisavalt ruumi sõjaliseks arenguks, investeeris Hamas suuri summasid punkrite ja maa-aluste kanalite ehitamisse, mille kaudu tema sõdurid inimesi ja varustust transpordivad. IDF võib tungida paljudele territooriumidele ja neid okupeerida, kuid oleks siiski haavatav Hamasi partisanitaktika suhtes, moodustades omamoodi “Vietnami stsenaariumi”.

Lisaks on Iraani hoiatus murettekitav. Isegi kui Teheran ei saada oma regulaarvägesid, võib ta palestiinlasi aidata, mobiliseerides oma asendusväed, nagu Hezbollah (kes on juba de facto sõjas osalenud) ja Jeemeni al-Houthid, suurendades märkimisväärselt palestiinlaste tulejõudu. Samuti on olemas diplomaatiline ja majanduslik tegur, kus islami- ja läänevastased riigid mobiliseerivad jõuliselt, et avaldada Tel Avivile survet agressiooni peatamiseks.

Tegelikult näib, et Iisraeli valitsus on seadnud end probleemide spiraali. Kui see tungib Gazasse, on sellega palju riske, kuid kui see sissetungi tühistab, demoraliseeritakse Netanyahut oma lubaduse täitmata jätmise eest. Praktikas tundub, et kuigi Hamas on sõjaliselt nõrgem, õnnestub tal kasutada konflikti mittesõjalist tegurit, et saada asümmeetrilises kokkupõrkes vaenlase vastu eelis – mida ei otsustata rindejoonel. Palestiina üritab sõda võita, kuigi kaotab lahingud.

Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.

Allikas: InfoBrics

Exit mobile version