Avaleht Arvamus Helle-Moonika Helme: riigikogu pole oivikute kooliklass. Avalik vaidlus on demokraatia osa

Helle-Moonika Helme: riigikogu pole oivikute kooliklass. Avalik vaidlus on demokraatia osa

Opositsiooni ja koalitsiooni omavaheline tuline debatt riigikogus on normaalne protsess. Millegipärast tahetakse luua narratiivi, et riigikogu peaks olema puhaste valgete põllekeste ja siledaks kammitud seitlitega oivikutest koosnev kooliklass, kus kõik tõstavad viisakalt kätt, räägivad ühekaupa, tasase häälega ning klassijuhataja vaatab rangel pilgul poodiumilt ringi, et keegi jumala eest ei niheleks ega ütleks midagi, mida ei tohi öelda.

Kui vaadata, kuidas ühiskonnas on hakatud kujundama hoiakut, justkui on riigikogu maine täielikult alla käinud, riigikogu on muutunud tsirkuseks ja auväärses riigikogu saalis toimub just nüüd midagi nii eriliselt hirmsat ja koledat, mida kunagi varem pole seal juhtunud. Tegelikkuses see muidugi niimoodi ei ole. Lihtsalt Reformierakonnale meeldiks, kui opositsioon istuks riigikogus vagusi ega segaks, mistõttu püütakse igati tõde jälle sedapidi lasta paista.

Tegelikkuses käib riigikogus töö nagu ikka: toimuvad suure saali istungid, komisjonid menetlevad erinevaid seaduseelnõusid, saadikud koostavad arupärimisi, valmistatakse ette erinevaid OTRK-sid. Muidugi toimuvad ka iganädalased infotunnid, kus valitsuse ministrid ilmuvad rahvasaadikute ette ja vastavad neile esitatud küsimustele.

Loomulikult käib riigikogus kõige selle juurde ka koalitsiooni ja opositsiooni omavaheline debatt nii seaduseelnõude, poliitiliste prioriteetide kui ka ühiskonnaelu kujundavate maailmavaateliste hoiakute osas.

Tegemist on täiesti normaalse protsessiga ja pole absoluutselt mitte midagi imelikku, kui riigikogus esindatud erakondade saadikud teinekord omavahel tuliseid vaidlusi maha peavad – seejuures omavahel absoluutselt mitte nõustudes, juhtugu see siis komisjonides, koguni suures saalis, koridoris või kohvikus. Nii on välja kujunenud riigikogu igapäevane tööelu
ja demokraatia ning nii on alati olnud.

Riigikogu pole oivikutest koosnev kooliklass!

Kahetsusväärselt aga on just nüüd meedia kaudu hakatud kujundama kuvandit, millest jääb hetkel riigikogus toimuvast täiesti väär mulje. Millegipärast tahetakse just nüüd luua siivsat narratiivi, et riigikogu peaks olema justkui mingi puhaste valgete põllekeste ja siledaks kammitud seitlitega oivikutest koosnev kooliklass, kus kõik tõstavad viisakalt kätt, räägivad ühekaupa, tasase häälega ning klassijuhataja vaatab rangel pilgul poodiumilt ringi, et keegi jumala eest ei niheleks ega ütleks midagi, mida ei tohi öelda.

Ja kui siis pioneerijuht tuleb klassi ette ning dikteerib järjekordseid loosungeid, siis peavad kõik kaasa noogutama ja kiitma, et oi kui head mõtted ning üllad ideed. Ainult heakskiit on oodatud. Kriitika ja vastuvaidlemine pole sallitud ega lubatud.

Selline soov on täiesti selgelt dikteeritud praeguse valitsuse poolt, kes ilmselgelt tahaks rahus valitseda. Nagu ka Kaja Kallas ise on öelnud, saaks need kriisid mööda, saaks ometi valitsema hakata. Aga paraku elu ei käi ühe inimese tahtmist mööda ja kusagil ei ole kirja pandud, et peaksime võimul oleva erakonnaga kõiges tingimusteta nõustuma, neid igati kõigis tegemistes toetama. Seda mitte tehes oled vaat, et suisa riigivastane.

Julged rääkida rahvusriigist, keelest ja kultuurist – puhas fašism!

Julged küsimusi küsida – oled räuskaja, julged tähelepanu juhtida ministri valetamisele – oled solvaja. Julged pakkuda erinevaid ja paremaid lahendusi riigielu korraldamiseks – valitsemiskõlbmatu. Julged rääkida rahvusriigist, keelest ja kultuurist – see on kohe puhas fašism! Julged rääkida massiimmigratsiooni ohtudest väikerahvale – oled sallimatu ja vihkaja. Julged kritiseerida Euroopa Liitu, rohepöörde ning vihakõne direktiivi pealesurumist – kohe saad kaela süüdistuse, et tahad sealt välja astuda. Julged rääkida NATO plaan B-st – kahjustad nende sõnul meie julgeolekut ja liitlassuhteid!

On ülimalt kahetusväärne, kuidas seesuguse sildistamise ja suunatud meediakampaaniatega soovitakse ära tappa normaalset debatti ja diskussiooni teemadel, mis oleks just praegu, kriisiaegadel väikeriigi eksistentsi seisukohalt üliolulised.

Neist oleks pidanud õigupoolest rääkima juba enne kriiside puhkemist ning kohalejõudmist. Nüüd on neil teemadel diskuteerimise tapmine jõudnud aga täieliku hüsteeriani, mille üks ja väga kõnekas osa on süüdistused. Justkui hetkel riigikogus toimuv oleks midagi enneolematut ja lubamatult madalat.

Kui Reformierakond nühkis opositsioonipinki…

Ma ei ütleks, et see paljuräägitud solvamine ja karjumine on alles nüüd riigikogu saali jõudnud. Seda lihtsalt tahetakse niimoodi näidata. Kui Reformierakond nühkis kaks aastat opositsioonipinki, lõugas nende rahvasaadik Jürgen Ligi teinekord saalis nii kontrollimatult, et ministrid ja spiiker pidid talle korduvalt meelde tuletama, kelle käes on rääkimise kord.

Samuti oli praegusel peaministril tookord komme kõvahäälselt vahele õiendada ja koha pealt karjuda – mida? Isiklikke solvanguid ja süüdistusi sai kuulda ülepäeviti. Kui reformierakondlastele ja sotsidele tundus, et neile miski ei meeldi, siis nad kolistasid riigikogu pinkidega, trampisid jalgu, karjusid vahele.

Reformierakond tuli riigikogu saali koguni loosungitega, mis riigikogu kodu – ja töökorra kohaselt on täiesti keelatud tegevus. Sotsid ei pidanud paljuks ministrile keskmist sõrme näidata ning tõmbasid riigikogu saalis meelsuse demonstratsiooniks pauguti lahti. Indrek Saar pidi selle laga muidugi hiljem tolmuimejaga ära koristama, aga kes tegi? Ise tegi!

Reformierakond oli muide see erakond, kes opositsioonis olles täiendas meie komberuumi lõpmatute protseduuriliste küsimustega, kes seiskas riigikogu töö ühele seaduseelnõule tuhandete muudatusettepanekute esitamisega, millede hulgas olid sellised pärlid nagu Venemaaga ühinemise soov, alaealistega abiellumise soov ning NATO-st väljaastumise soov.

Pärast seda, kui Eesti riigikogu saadikute poolt tehtud ettepanekutest oli Venemaa meedia neile meelepärased välja noppinud ja tegid sellest mitu uudist, ütlesid reformierakondlased mokaotsast, et nad tegid lihtsalt pisut nalja. Eks ole – nalja!? Hämmastav, et kõik kes oleksid pidanud sellise käitumise hukka mõistma, olid vait.

Eluterve debatti nägemiseks tuleb külastada Soome parlamenti.

Mina küll ei mäleta, et see oleks tookord eriliselt teemaks tõusnud, kui toimus riigikogu maine tahtlik madaldamine ja samm allakäigu teel. Ei mäleta igapäevaset jätkuvat meediapeksu teemal „oi kui õudne on see kultuuritus, mida viljeleb riigikogus Reformierakond!“ Ja ometigi olid kõik needsamad ajakirjanikud, kes sel teemal praegu ohivad ja käsi ringutavad, ka tookord kohal, istusid samamoodi riigikogu rõdul ja passisid koridorides. Aga siis olid nad kurdid ja pimedad toimuva suhtes.

Samuti soovitan kõigil uuesti üle vaadata infotund, millest on hüsteeriliselt palju räägitud ja kus justkui olevat küsitud mingeid keelatud küsimusi. Soovitan kõigil vaadata, et veenduda – küsijad saalis küsivad rahulikult, kes aga valitsuse loožis kisendavad ja karjuvad, need on minister Signe Riisalo ja peaminister Kaja Kallas.

Et aru saada, mis on eluterve debatt, võiks külastada Soome parlamenti. Seal hõigatakse kogu aeg rääkijatele vahele, peetakse elusat debatti. Kui miski ei meeldi emmale-kummale poolele, läheb päris kõvahäälseks seletamiseks. Ja keegi ei pea Soome parlamenti ometigi kuidagi ebademokraatlikuks.

Sealne kõneleja ei tohi lasta ega lasegi end millestki häirida, räägib oma asja lõpuni, see käib asja juurde. Ei ole nii, et spiiker helistab kellukest või et peaminister hakkab korda pidama, nõudes „ärge karjuge, las mina räägin!“

Avalik vaidlus on demokraatia oluline osa.

Seal lillekesi ei ole ja vagatsevat ja kohitsetud debatti ei peeta. „Räusatakse“ mõnuga ja see teebki asja elusaks! See on võistlev debatt, kus kõlama jäävad seisukohad, mida suudetakse veenvalt ja häirimatult esitada. Mulle igatahes selline parlament meeldib. Sest avalik vaidlus on demokraatia oluline osa.

Tulles tagasi Eestisse, on pretsedenditu, et riigikogus on hakatud otsima nuppu, millega debatti kindlal hetkel välja lülitada, mil see valitsevale erakonnale ei sobi või kui juhitakse tähelepanu asjadele, mis neile on ebamugavad. See meenutab juba Valgevenet või Venemaad, kus kõik peab käima diktaatori taktikepi järgi.

Sealne riigiaparaat, õigussüsteem ning meedia on allutatud ühtsele valitsevale juhtimisele ning igasugune teistsugune mõtlemine või arvamus kuulub tühistamisele ja karistamisele.

Koalitsioon sõidab opositsioonist teerulliga üle.

Eetikakoodekseid võib kirjutada mägede kaupa, kuid olukorras kus ainult õigeks kuulutatud poolel on õigus rääkida, see enam ei aita. On ülimalt kõnekas, et Kaja Kallas üllitas oma riigikogulase eetikakoodeksi aastal 2014, just siis, kui Reformierakond oli valitsuserakond. Ju oli tal juba tookord hinges ihalus opositsioon riigikogus tasalülitada ning vaigistada.

Aga kuidas saavad töötada eetikareeglid koalitsiooni jaoks, kes kunagi opositsiooniga ei arvesta ja temast teerulliga üle sõidab? Mismoodi saab eetikast rääkida parlamendis, kus õige on vaid üks arvamus – valitsuse arvamus? Kõik teised on valed ja neid pole tarvis kuulda võtta. Neid võib sildistada rumalateks, sallimatuteks või siis alusetult kuulutada ohuks Eesti julgeolekule ning liitlassuhetele. Kas see on eetiline?

Kahju, et meedia seda mängu erapoolikult kaasa mängib, selle asemel et valimiseelses olukorras eriti kiretult ja objektiivselt toimuvat kajastada. Paratamatult hakkad mõtlema, kas tõesti olemegi teel olukorda, millest lääne uusmarksistlikud ringkonnad juba tõsimeeli räägivad – et valimistel peaksid saama osaleda ainult vasakliberaalsed erakonnad.

Sest ainult nemad teavad, mis on õige, ainult nemad on õigel teel ja kõik teised, kes nii ei arva või evivad teistsuguseid seisukohti, on segavad ja tülikad ning nende debatti kaasamine on ebaeetiline ning maailmakorda ohustav. Ja mis veel kõige äraspidisem – ohuks demokraatiale. Liberaalsele demokraatiale!

Sõnavabaduse kriteeriumid on jäigalt paika pandud.

Kui liberaalne demokraatia kasutab selliseid alatuid, ebaeetilisi ning totalitarismlike võtteid opositsiooni tasalülitamiseks, siis oleme teel ühiskonnakorralduse poole, kus tugevast ning õitsvast demokraatiast ei saagi enam rääkida.

Kui sõnavabaduse kriteeriumid on jäigalt paika pandud, maailmavaateline diskrimineerimine igapäevane, siis on tegemist lihtsalt väikeste, nõrkade, saamatute ja ebakindlate inimeste sooviga hoida võimu ükskõik, millise hinnaga.

Aga selline riik, kus ebaeetiliste võtetega üritavad võimu hoida ebakindlad ja nõrgad inimesed, ei jää püsima. Nad püüavad oma võimu tsementeerida end eriarvamuste suhtes tsitadelli müürides ja sealt endale allutatud institutsioonide abil kõiki teisi viimse hetkeni tasalülitades ja elimineerides.

//Helle-Moonika Helme//

 

Exit mobile version