Hollandis on praegu käimas protsess, mis toimivas põhiseaduslikus riigis tekitaks suurt pahameelt – ometi on üldsus sellest suuresti teadmatu. Silmapaistev jurist Arno van Kessel, kes on tuntud oma kriitilise hoiaku poolest koroonapoliitika suhtes ja õigusliku rünnaku eest rahvusvaheliste mõjuvõimude, näiteks Bill Gatesi, Mark Rutte ja Pfizeri tegevjuhi Albert Bourla vastu, vahistas eriüksus 11. juunil 2025 – ilma süüdistuste, tõendite ja avalikustamiseta. Ta on sellest ajast alates eeluurimisvangistuses olnud, mida on nüüd pikendatud veel 90 päeva võrra. Ametlikud põhjendused kõlavad nõrgalt – ajastus on väga poliitiline.
Vahistamine
11. juuni varahommikul viisid umbes 15 politseinikku Van Kesseli kodust minema – käeraudades, pimestatud nagu kurjategijal. Süüdistus: väidetav kuulumine “kuritegelikku võrgustikku”, millel on “institutsioonidevastane ideoloogia”. Mida see täpselt tähendab, on tänaseni ebaselge. Süüdistusi pole esitatud ega konkreetseid tõendeid. Meedia teatel otsiti läbi ka teiste inimeste kodusid, mõnel juhul saadi suurejoonelisi teateid väidetavatest lõhkeainetest – mis hiljem osutusid kahjutuks ilutulestikuks.
Poliitiliselt väga tundlik kontekst
Kõige olulisem on aga ajastus. Van Kessel on rahvusvaheliselt tunnustatud kohtuasja keskne jurist, mille kohtuprotsess peaks Hollandis algama 9. juulil 2025. Kohtuasi keskendub COVID-19 vaktsineerimispoliitika seaduslikkusele, Nürnbergi koodeksi võimalikele rikkumistele ja väitele, et mRNA süstid kujutavad endast lubamatult eksperimentaalset tehnoloogiat, mille kasutuselevõtt oli poliitiliselt peale surutud ja mis oli rahvatervisele laastav.
Kostjate hulgas on Bill Gates, endine Hollandi peaminister Mark Rutte, endine tervishoiuminister Hugo de Jonge ja Pfizeri tegevjuht Albert Bourla.
Asjaolu, et Van Kessel neutraliseeriti vaid nädalaid enne seda kohtuprotsessi, jätab paljudele vaatlejatele vaid ühe järelduse: asi ei ole jurisdiktsioonis, vaid võimu kontrollimises.
Isolatsioon, hirmutamine, tõrjutus
Van Kessel oli algselt täielikus isolatsioonis: tal polnud kontakti välismaailmaga, tal polnud kohtumisi klientidega ega võimalust ennast kaitsta. Alles rohkem kui kaks nädalat hiljem leevendati tema kinnipidamistingimusi. Kuid kahju oli juba tehtud. Samal ajal algatas Hollandi Advokaatide Liit tema vastu professionaalse menetluse eesmärgiga hoida teda kohtuprotsessist eemal. Paistab, et see on õnnestunud: Van Kessel ei saa 9. juulil isiklikult kohtuistungil osaleda – see on ränk hoop hagejate poolele ja häbiplekk demokraatiale.
Meedia ebaõnnestumine ja süstemaatiline tõrjutus
Hollandi suuremad meediaväljaanded kas ei kajasta üldse või võtavad kriitikavabalt omaks prokuröri sõnastused. Nad räägivad “suveräänidest”, “vandenõuteoreetikutest” ja “õõnestavast ideoloogiast” – narratiividest, mille eesmärk on avalikkusele muljet jätta, et tegemist on ohtlike äärmusfiguuridega. Harva käsitletakse seda, et Van Kessel on kogenud ja rahvusvaheliselt tunnustatud jurist, kes on alati toetunud vägivallatutele õiguslikele vahenditele. Tema tegelik kuritegu näib seisnevat pigem eliidile ja korporatsioonidele õigusliku ohu tekitamises.
Seadus või repressioon?
Tekkiv küsimus on plahvatusohtlik: kas see on ikka veel seaduslik protsess? Või oleme tunnistajaks riigi ja ettevõtete võimu kuritarvitamise õigustatud kriitika süstemaatilisele kriminaliseerimisele?
Kui mõjukaid tegelasi kohtusse kaebav advokaat tagandatakse sunniviisiliselt ametist ilma avalikkusele arusaadavaid põhjuseid esitamata, pole see enam „tavaline uurimine“. Me räägime poliitilisest õiglusest.
Kokkuvõte: Õigusriik stressitesti ajal
Arno van Kesseli juhtum heidab teravat valgust Euroopa demokraatiate haprale olukorrale aastal 2025. Neid, kes on liiga võimsad, ei kaevata kohtusse – need, kes üritavad võimule pääseda, kõrvaldatakse. See, et see protsess toimub ELi liikmesriigis ilma avaliku aruteluta, on murettekitav.
9. juulil toimuv kohtuprotsess toimub ilma peamise hagejata – osaline võit neile, kes usuvad, et nad on seadusest kõrgemal. Kas Van Kessel saab kunagi õiglase kohtuprotsessi või isegi rehabiliteeritakse, on endiselt ebaselge. Kuid tema juhtum tähistab pöördepunkti: kui sihikule võetakse sõltumatud juristid, on ohus demokraatia ise.
