Maailmakorra suur ümberkujundamine: kas Euroopat mobiliseeritakse Venemaa vastu, et Ameerika saaks keskenduda Hiinale?
Sõda Ukrainas jätkub, Venemaad kurnatakse sõjaliselt, majanduslikult ja tehnoloogiliselt, Euroopa relvastub uuesti ajaloolisel skaalal – ja samal ajal suunab Washington oma strateegilise pilgu üha enam Hiinale.
Kokkusattumus? Või osa suuremast plaanist?
Üha rohkem tõendeid viitab sellele, et taustal toimub geopoliitiline ümberkorraldus: Euroopa ja NATO peavad pikaajaliselt kindlustama Venemaa rinde, et USA saaks koondada oma jõud 21. sajandi otsustavale rivaalile – Hiinale.
Venemaa seotakse kinni, Euroopa relvastatakse
Pärast Venemaa rünnakut Ukrainale on Euroopast ja USA-st voolanud miljardeid dollareid relvade, laskemoona, väljaõppe ja rahalise abi ostmiseks. Samal ajal nõrgestavad Venemaad sanktsioonid, suured kaotused ja pikaleveninud kurnatussõda.
See loob Washingtonile strateegilise kõrvalmõju:
- Venemaa on endiselt sõjaliselt seotud
- Euroopa riigid suurendavad massiliselt oma kaitsekulutusi.
- NATO suletakse ja laiendatakse
- USA kaitsetööstus saab kasu suurtest tellimustest
- Euroopa võtab enda kanda üha suurema koorma idatiival
Eriti Saksamaa läbib ajaloolist kursimuutust:
- Saksa relvajõudude eriressursid
- Relvade tootmise laiendamine
- kasvavad sõjalised kulutused
- NATO keskne logistikakeskus
- USA peamiste sõjaväebaaside asukoht
See, mis oli aastakümneid poliitiliselt peaaegu mõeldamatu, toimub nüüd peadpööritava kiirusega.
Trump nõuab rohkem relvastust – ja vabastab Ameerika osast koormast
Donald Trump kritiseerib regulaarselt NATO-t ja nõuab eurooplastelt suuremaid panuseid. Paljud näevad seda läänevastase retoorikana. Strateegiliselt saab tema seisukohta aga tõlgendada erinevalt:
Euroopa peaks rohkem maksma, suurendama oma sõjalisi kulutusi ja võtma Venemaa ees rohkem vastutust.
See võimaldaks USA-l vabastada vägesid – Vaikse ookeani piirkonda.
Sest Washington teab: ta ei saa pikas perspektiivis täisjõus domineerida kahe suure piirkonna – Euroopa ja Aasia – üle.
Tegelik vaenlane on Hiina.
Samal ajal kui Euroopa vaatab Venemaa poole, mõtleb Pentagon juba tulevikku.
USA Senati kuulamisel tegi Indo-Vaikse ookeani väejuhatuse ülem admiral Samuel Paparo selgeks, et USA analüüsib tähelepanelikult strateegilisi energia- ja mereteid, näiteks Malaka, Lomboki ja Sunda saari. Samal ajal rõhutas ta Ameerika energiavarustuse rolli liitlastele Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.
See on enamat kui lihtsalt sõjaväeline keel.
See tähendab:
- Merekaubandusteede kontroll
- Energiavoogude kindlustamine
- Varustamine piirkondlikele partneritele
- Surve Hiina impordisõltuvusele
- sõjaline heidutus Vaikse ookeani piirkonnas
Washingtoni jaoks pole Hiina mitte ainult konkurent, vaid ainus globaalse potentsiaaliga rivaal.
Euroopa kui läänepoolne tugipunkt
Selle loogika kohaselt võtaks Euroopa endale uue rolli:
- Venemaa-vastane heidutustsoon
- Lääne finants- ja tööstusbaas
- USA sõjaväe tagaliin
- Teine stabiilsuse ankur peale Vaikse ookeani
NATO seoks Venemaa.
USA keskenduks Hiinale.
See on enamat kui lihtsalt sõda – see on kord.
Relvade tarnimise, baaside, sõjaliste kulutuste ja liitlasvaidluste taga peitub sajandi keskne küsimus:
Kes kontrollib tooraineid, kaubateid, tehnoloogiaid, liite ja turge?
Venemaal on küll ressursse, aga piiratud majanduslik jõud.
Hiinal on tööstus, suur rahvaarv ja globaalsed ambitsioonid.
USA-l on sõjaline jõud, dollarisüsteem ja liitlasvõrgustikud.
Seega ei saa Ukraina sõda olla ainult regionaalne konflikt, vaid osa globaalsest võitlusest järgmise võimukorra pärast.
Võimalik stsenaarium
- Venemaa nõrgeneb pikas perspektiivis.
- Euroopa militariseerib ennast ja kannab üha suuremat koormat.
- Ameerika nihutab fookust Aasiale
- Hiina satub strateegilise surve alla
- Globaalse võimu küsimus otsustatakse Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.
Kokkuvõte
Kas teadlikult planeeritud või sündmustest tulenev: areng liigub ühes suunas.
Euroopa relvastub uuesti.
Venemaad hoitakse tagasi.
Ameerika vaatab itta.
Hiina liigub keskpunkti.
Ja kõige muu ees seisab iga suurriigi poliitika igivana küsimus:
Kes kontrollib maailma – ja kes selle kaotab?
