Asi pole selles, et Erdoğanil on skeem, kuidas lääne kulul itta suunduda. Lihtsalt maailma uhkeim infrastruktuur, arendus- ja geopoliitilised projektid on täna kõik idas…
Kollektiivne lääs tahtis teda matta – järjekordne strateegiline viga, mis ei võtnud arvesse Türgi valijate meeleolu sügavas Anatoolias.
Lõpuks tegi seda Recep Tayyip Erdogan – jälle. Vaatamata kõigile oma puudustele, nagu vananev neo-Ottomani Sinatra, tegi ta seda “minu viisil”, säilitades mugavalt Türgi presidendiameti pärast seda, kui vasturääkijad olid ta maha matnud.
Geopoliitilise prioriteedi esimene järjekord on see, kes saab välisministriks. Peakandidaat on Ibrahim Kalin – praegune kõikvõimas Erdogani pressisekretär ja tippnõunik.
Võrreldes ametisoleva Cavusogluga võib Kalinit teoreetiliselt pidada läänemeelsemaks. Ometi on sultan see, kes lööb. On põnev jälgida, kuidas Erdogan 2.0 all olev Türgi liigub sidemete tugevdamisel Lääne-Aasiaga ja Euraasia integratsiooni kiireneval protsessil.
Esimene vahetu prioriteet Erdogani seisukohalt on vabaneda Süüria “terroristikoridorist”. Praktikas tähendab see valitsemist USA toetatud kurdi YPG/PYD-s, kes on sisuliselt Kurdistani Töölispartei (PKK) Süüria filiaalid – mis on ka Damaskusega suhete võimaliku normaliseerimise keskmes.
Nüüd, kus Süüria on pärast 12-aastast külmutamist entusiastlikult Araabia Liigasse tagasi tervitatud, võib juba käimasolev Türgi ja Süüria presidendi vaheline Moskva vahendatud Antant olla Erdoğani jaoks ülim võit: kurdide kontrolli lubamine Põhja-Süürias, hõlbustades samal ajal ligikaudu 4 miljoni põgeniku repatrieerimist (kümned tuhanded jäävad odava tööjõu allikaks).
Sultan on oma parimal tasemel, kui on vaja maandada oma panuseid ida ja lääne vahel. Ta teab hästi, kuidas Türgi NATO võtmeliikme staatusest kasu saada – koos ühe suurima armee, vetoõiguse ja ülistrateegilisele Mustale merele sisenemise kontrolliga.
Ja seda kõike tõelist välispoliitilist iseseisvust teostades Lääne-Aasiast Vahemere idaosani.
Nii et oodake, et Erdogan 2.0 jääb kustumatuks ärrituse allikaks USA välispoliitika eest vastutavatele neokoonidele ja neoliberaalidele ning nende EL-i vasallidele, kes ei jäta kunagi tagasi püüdmast Ankarat allutada, et võidelda Venemaa-Hiina-Iraani Euraasia integratsiooni Antantiga. Sultan aga teab, kuidas seda mängu ilusti mängida.
Kuidas juhtida Venemaad ja Hiinat
Mis ka ei juhtuks, Erdoğan ei hüppa Venemaa-vastaste sanktsioonide uppuva laeva pardale. Kreml ostis Türgi võlakirju, mis olid seotud Venemaal ehitatud Akkuyu tuumaelektrijaama, Türgi esimese tuumareaktori arendamisega. Moskva lubas Ankaral lükata ligi 4 miljardi dollari ulatuses energiamakseid aastani 2024. Mis kõige parem, Ankara maksab Vene gaasi eest rublades.
Seega trumpab rida Venemaa energia tarnimisega seotud tehinguid võimalikud sekundaarsed sanktsioonid, mis võivad olla suunatud Türgi ekspordi pidevale kasvule. Siiski on kindel, et USA pöördub tagasi oma ühe ja ainsa “diplomaatilise” poliitika – sanktsioonide – juurde. 2018.aasta sanktsioonid surusid Türgi lõpuks siiski majanduslangusse.
Kuid Erdoğan võib kergesti loota rahva toetusele kogu Türgi riigis. Selle aasta alguses näitas Gezici küsitlus, et 72,8 protsenti Türgi kodanikest eelistab häid suhteid Venemaaga, samas kui peaaegu 90 protsenti hindab USA-d vaenulikuks riigiks. See lubab siseminister Soylul otsekoheselt märkida: “Pühime välja kõik, kes probleeme põhjustab, sealhulgas Ameerika väed.”
Hiina-Türgi strateegiline koostöö kuulub selle alla, mida Erdoğan defineerib kui “ida poole pöördumist” – ja see puudutab peamiselt Hiina mitut mandrit hõlmavat infrastruktuuri, Belt and Road Initiative’i (BRI). BRI Türgi siiditee haru keskendub sellele, mida Peking määratleb kui “keskmist koridori”, mis on peamine kulutõhus / turvaline kaubatee, mis ühendab Aasiat Euroopaga.
Juht on China Railway Express, mis muutis keskmise koridori vaieldamatult BRI selgrooks. Näiteks laaditakse Jaapanist Osakast kaubalennukitega rutiinselt saabuvad elektroonikaosad ja hulk majapidamistarbeid kaubarongidele, mis suunduvad Saksamaal Duisburgi ja Hamburgi ning Hiina raudteeekspressi kaudu, mis väljub Shenzhenist, Wuhanist ja Changshast – ja väljub Xinjiangist Kasahstani ja sealt edasi Alatawi kuru kaudu. Saadetised Chongqingist Saksamaale võtavad maksimaalselt 13 päeva.
Pole ime, et peaaegu 10 aastat tagasi, kui ta esmakordselt avalikustas oma ambitsioonika, mitme triljoni dollari suuruse BRI Kasahstanis Astanas, määras Hiina president Xi Jinping Hiina raudteeekspressi BRI põhikomponendiks.
Kaubarongid Xianist Istanbuli kurseerivad marsruudil alates 2020.aasta detsembrist, kasutades Bakuu-Tblisi-Karsi (BTK) raudteed vähem kui kahenädalase reisiajaga – ja kavatseb nende sagedust suurendada. Peking on hästi teadlik Türgi varadest kui transpordisõlmest ja Balkani, Kaukaasia, Kesk-Aasia, Lääne-Aasia ja Põhja-Aafrika turgude ristteest, rääkimata tolliliidust ELiga, mis võimaldab otsest juurdepääsu Euroopa turgudele.
Veelgi enam, Bakuu võit 2020.aasta Mägi-Karabahhi sõjas kaasnes relvarahulepingu boonusega: Zangezuri koridoriga, mis hõlbustab lõpuks Türgi otsest juurdepääsu naabritele Kaukaasiast Kesk-Aasiasse.
Pantürgi pealetung?
Ja siin me siseneme põnevale territooriumile: võimalikud interpolatsioonid Türgi Riikide Organisatsiooni (OTS), Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO), BRICS+ vahel – ja kõik see, mis on samuti seotud Saudi Araabia ja Emiraatide investeeringute kasvuga Türgi majandusse.
Sultan 2.0 soovib saada nii Hiina juhitud SCO kui ka mitmepolaarse BRICS+ täisliikmeks.
See tähendab märksa tihedamat liitumist nii Venemaa-Hiina strateegilise partnerlusega kui ka Araabia jõujaamadega, mis samuti hüppavad BRICS+ kiirrongile.
Erdogan 2.0 keskendub juba kahele Kesk-Aasia ja Lõuna-Aasia võtmetegijale: Usbekistanile ja Pakistanile. Mõlemad on juhtumisi SCO liikmed.
Ankara ja Islamabad on väga sünkroonis. Nad väljendavad sama otsust äärmiselt tundliku Kashmiri küsimuse kohta ja mõlemad toetasid Aserbaidžaani Armeenia vastu.
Kuid peamised arengud võivad peituda Kesk-Aasias. Ankaral ja Taškendil on strateegiline kaitseleping, mis hõlmab teabe jagamist ja logistilist koostööd.
Türgi Riikide Organisatsioon (OTS), mille peakorter asub Istanbulis, on pan-turkismi või panturanismi peamine elavdaja. Türgi, Aserbaidžaan, Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan on täisliikmed, vaatlejatena tegutsevad Afganistan, Türkmenistan, Ungari ja Ukraina. Türgi-aseri suhteid nimetatakse üle-türgi mõistes “üks rahvas, kaks riiki”.
Põhiidee on endiselt udune “koostööplatvorm” Kesk-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia vahel. Kuid mõned tõsised ettepanekud on juba tehtud. Eelmise aasta lõpus Samarkandis toimunud OTS-i tippkohtumisel edendati vabakaubandusbloki TURANCEZ ideed, kuhu kuuluksid Türgi, Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Türkmenistan, Aserbaidžaan ning vaatlejatena Ungari (esindajana EL) ja Põhja-Küpros.
Vahepeal valitseb raske äri. Energiatransiidikeskuse staatusest täielikult kasu saamiseks vajab Türgi lisaks Vene gaasile ka Türkmenistanist pärit gaasi, mis toidab Trans-Anatoolia maagaasitoru (TANAP) ning Kasahstani naftat, mis tuleb Bakuu-Tblisi-Ceyhani (BTC) torujuhtme kaudu.
Türgi Koostöö- ja Koordinatsiooniagentuur (TIKA) teeb tihedat majanduskoostööd ning osaleb paljudes transpordi-, ehitus-, kaevandus- ning nafta- ja gaasiprojektides. Ankara on Kesk-Aasiasse juba investeerinud ilmatu 85 miljardit dollarit, kusjuures peaaegu 4000 ettevõtet on hajutatud kõigis “statiivides”.
Muidugi pole Türgi Venemaa ja Hiinaga võrreldes Kesk-Aasias suur tegija. Pealegi läheb sild Kesk-Aasiasse läbi Iraani. Seni tundub rivaalitsemine Ankara ja Teherani vahel olevat norm, kuid kõik võib muutuda välkkiirelt, kui samaaegselt areneb Venemaa-Iraani-India juhitav rahvusvaheline põhja-lõuna transpordikoridor (INSTC), mis toob kasu nii – kui ka asjaolu, et iraanlased ja türklased võivad peagi saada BRICS+ täisliikmeteks.
Sultan 2.0 suurendab kindlasti investeeringuid Kesk-Aasiasse kui uude geomajanduslikku piiri. See iseenesest kätkeb endas võimalust, et Türgi liitub peagi SCO-ga.
Seejärel toimub meil täies mahus “pööre ida poole”, paralleelselt tihedamate sidemete loomisega Venemaa-Hiina strateegilise partnerlusega. Pange tähele, et Turkiye sidemed Kasahstani, Usbekistani ja Kõrgõzstaniga on samuti strateegilised partnerlussuhted.
Pole paha neo-Ottomani kohta, kes veel paar päeva tagasi vallandati kui varem.