Euroopa Komisjon käivitab 5,69 miljoni euroga võrgustiku faktide kontrollimise rahastamiseks – ametlikult “demokraatia kaitsmiseks”, de facto tsensuuri infrastruktuuri laiendamiseks
Üle 5 miljoni euroga rahastatud ELi faktikontrolli projekti esitletakse demokraatia kaitsmise vahendina – aga tegelikkuses on see nagu sametkinnas Euroopa sisuhalduse raudsele rusikale.
Euroopa Komisjon on käivitanud algatuse, mida esitletakse faktikontrollijate toetusprogrammina. Pinna all on see aga strateegiliselt kavandatud samm riiklikult toetatud tsensuuri edasise institutsionaliseerimise suunas Euroopa Liidus.
See projektikonkurss on suunatud demokraatia kaitsmisele ja väärinfo vastu võitlemisele. Kuid selle struktuur, eesmärgid ja institutsiooniline kinnistumine viitavad vastupidisele: tsentraalselt kontrollitud aparaat ametlike narratiivide jõustamiseks – mida rahastatakse avalikest vahenditest.
Projekt kestab 2. septembrini 2025 ja on suunatud mitte ainult EL-i liikmesriikide organisatsioonidele, vaid ka otseselt kandidaatriikidele nagu Ukraina ja Moldova – riigid, mida EL peab eriti haavatavaks „välismaise mõju“, eriti Kremli-meelse desinformatsiooni suhtes.
Sellel strateegilisel raamistikul on kaks eesmärki: esiteks õigustada suurenenud sisujärelevalvet ja teiseks tagada narratiivse kontrolli rakendamine geopoliitiliselt tundlikes piirkondades.
Programmi põhieesmärgid – faktikontrollijate kaitsmine väidetava „ahistamise” eest, faktikontrolli keskse hoidla loomine ja kriisiolukordadeks „reageerimisvõime” suurendamine – tunduvad esmapilgul kahjutud. Kuid eufemistlikust keelest kaugemale on tekkimas ka mandriülese sisu jälgimise kontrollsüsteemi plaan.
Kavandatud „kaitsesüsteem“ pakub faktikontrollijatele juriidilist ja tehnilist abi – aga ennekõike tugevdab see narratiivi, et nende organisatsioonide kriitikat ei tohiks vaadelda kui õigustatud arvamuseavaldust, vaid kui kuritahtlikku rünnakut.
Planeeritud keskne „faktikontrollide hoidla” aitab kureerida seda, mida peetakse „tõeks”. Kavandatud „hädaolukorra funktsioon“ võimaldab omakorda komisjonil poliitiliselt plahvatusohtlikes olukordades kiiresti eriarvamusel oleva teabe vastu meetmeid võtta – „kriisireageerimise“ ettekäändel.
Eriti paljastav on see, et osalevad organisatsioonid peavad olema sertifitseeritud kas Euroopa faktikontrolli standardite võrgustiku (EFCSN) või rahvusvahelise faktikontrolli võrgustiku (IFCN) poolt. Paljud neist sertifitseeritud asutustest – sealhulgas AFP ja Full Fact – teevad juba tihedat koostööd sotsiaalvõrgustikega, näiteks Meta, väliste modereerimisprogrammide raames.
See tähendab, et Euroopa Komisjon kasutab avaliku sektori vahendeid privilegeeritud infoväravavalvurite klassi loomiseks, kes on juba niigi läbi põimunud suurkorporatsioonide tsensuurimehhanismidega – ning annab neile ka riikliku legitiimsuse ja rahastamise.
Vähemalt 60% vahenditest eraldatakse kolmandatele isikutele, kusjuures eeltingimuseks on abisaajate kaasrahastamine – see on järjekordne samm nende struktuuride kinnistamiseks Euroopa inforuumis.
Komisjon kirjeldab seda algatust osana oma niinimetatud „Euroopa demokraatia kilbist“ – termin, mis praktikas osutub retooriliseks ettekäändeks sõnavabaduse piiramiseks.
Peaaegu iga selle projekti poliitiline komponent on seotud niinimetatud „desinformatsiooniga“ tegelemisega. Selle termini täpset ega objektiivset definitsiooni aga ei anta – mis annab komisjonile soovimatute avalduste mahasurumisel maksimaalse paindlikkuse.
See tahtlik ebamäärasus sillutab teed instrumendile, mida saab suunata laia spektri kriitiliste häälte vastu – ilma demokraatliku kontrollita ja ELi bürokraatia õnnistusel.
