Maailm on muutunud ebakindlaks. Katsed kehtestada sõja kattevarjus vaikiv ajastu ja soov ühiskonda suukorvistada, põgenikekriis, inimeste toimetulekule üha rängemini mõjuvad kliimameetmed – see on senist elu muutev reaalsus. Väikese riigina on Eestil oht kaotada ebekindlas olukorras identiteet ning kuna praegune valitsus ei muretse mitte kodanike käekäigu pärast, vaid teda huvitab eelkõige, kas Eesti ikka Brüsseli silmis piisavalt äge ja sõnakas paistab, on traditsioonilisi väärtusi hindava elanikkonna seas kasvamas mure oma perede tuleviku pärast. Just EKRE-lt, kui alalhoidlikkuse kandjalt, oodatakse sõnumit, kuidas edasi elada ning millele loota.
Okupatsiooniaastatel tembeldati igaüks, kes julges parteid ja valitsust kritiseerida, kapitalistide käsilaseks. Oleme otsekui ajaloos tagasi rännanud. Kui sulle ei meeldi Kaja Kallase abitus ning kahtled valitsuskabineti suutlikkuses omadega toime tulla, oled Kremli käsilane. Kui aga juhid tähelepanu sellele, et Eesti peab kehtestama piirarvu põgenike vastuvõtmisele, oled Putini onupoeg. Peaks aga õnnestuma seadustada nn vihakõne eelnõu, ootab otukesi, kes ei märka õigel ajal Kallasele ja parteile ülistuslaulu laulda, arest. Kui tegemist pole sõjaolukorda ärakasutava hiiliva katsega diktatuuri kehtestada, siis mis see on?
Me pole seni valitsuselt kuulnud, mis on kümnete tuhandete ukrainlaste hotellidesse paigutamise hind ajal, kui laste huvihariduseks puudub raha, meie pensionärid on Euroopa vaeseimad, tervishoiusüsteem seisab kokku varisemise äärel, viiendik elanikest vireleb toimetuleku piiril ning kõrghariduse rahastamiseks ei jätku vahendeid, nii et ülikoolides suletakse õppetoole ja eestikeelse kõrghariduse tasuliseks muutmine on taas päevakorrale tõusnud. Eesti inimesed tunnevad end näruselt, kuulates kiidulaule oma kodumaalt lahkunud ukrainlaste tublidusest, taludes samas süüdistusi, kuidas me neisse ikka piisava tähelepanuga ei suhtu. Valitsuse arvates ongi kohalike inimeste ülesanne tööd teha, makse maksta ja lõuad pidada.
Nagu oleks muresid vähe, jätkab Euroopa Liit oma grandioossete ning hirmkallite kliimaprogrammide kehtestamist. Euroopa komisjon on kliimapaketi „Eesmärk 55“ raames teinud ettepaneku, luua alates 2026. aastast heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ka maanteetranspordi ja hoonete sektorile. Lahtiseletatult tähendab see, et nii kütusemüüjad kui soojatootjad hakkavad maksma CO2 maksu, mis tõstab veelgi niigi kalli bensiini ja toasooja hinda, ehk me hakkame maksma õhu eest. Kui täna moodustavad elektri hinnast 80% just kauplemissüsteemi kulud ja börsimahhinatsioonid, siis võime ette kujutada, mis meid juba lähiaastail ees ootab. Aastaks 2035 soovib Euroopa Liit aga jätta turule üksnes kallid elektriautod ning keelustada sisepõlemismootorid. Sellel otsusel pole põhjendust, kuna arvestades kogu tootmistsüklit on elektriautod isegi diiselmootoritega sõidukitest saastavamad. Nähtavasti kannab vilja elektrimagnaatide tõhus lobitöö ja miks mitte ka vajalikesse kätesse libistatud sidrunid.
Praeguselt valitsuselt ei saa inimesed rahuldavaid vastuseid, kuidas kaitsta oma kodu mistahes välise surve eest ning mil viisil tulla toime sõja ja kliimahüsteeria mõjul galopeeriva elukalliduse tõusuga. EKRE peab võtma selle kohustuse enda peale, sest oleme hetkel ainus erakond, kellele Eesti ja siinsed inimesed korda lähevad.
Ja lõpetuseks – kui juba kanda lindikest rinnas, siis olgu see meie kodune sini-must-valge, sest on vaid üks Eesti, mille püsimise eest me seisame.
