Lugupeetud Õiguskantsler                 21.01.2025

nr 777.684

Õiguskantsleri Kantselei kontaktid 

Kohtu 8, 15193 Tallinn 

Tel: (+372) 693 8404 

E-post: [email protected]

Avalduse esitaja Revo Jaansoo kontaktid

Tel: (+372) 538 24 760

E-post: [email protected] 

Lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise!

Asi: Seoses 14.12.2024. a avaldusega (Lisa 1) nr 353.563 ja 30.12.2024. a sama asja uuendatud taotlusega (Lisa 2), sooviti edastada teie Õiguskantslerile tema seisukoha kujundamiseks valdkonnaspetsiifilist lisateavet kaalumiseks (Lisa 3). Avaldaja on esitanud ka 18.01.2025. a Avalduse koos dokumentaalselt kinnitatud tõenditega plasmiidi DNA fragmentide mõju kohta veretoodetele ja Eesti Vabariigis kasutatavate kaubanduslike biotoodete viaalide saastatuse asjas 

Sisukord

1. Faktilised asjaolud 2

1.1. Eesti Vabariigi Riigikohus otsustas 10.01.2025. a, et Eesti kaitseväelaste ja kaitseliitlaste retsipiendiks hakkamise kohustamine oli töökaotuse valu ähvardusel seaduslik ja õigustatud 2

1.2. Defineerimata mõistete kohta 2

2. Avaldaja seisukoht 3
3. Üldpõhimõtted 3
4. Kas meditsiinivabaduse piirang oli “seadusega ette nähtud või mitte” 3
5. ”Vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ 4
6. Itaalia Vabariigi Firenze kohus leidis 06.07.2022. a, et üksikisik ei pea olema kaitsepoogitud COVID-19 vastu 4
7. Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu otsus Jacobson vs. Massachusetts (1905) ei kehti 5
8. Eesti Vabariigi Riigikohtu halduskolleegiumi nr 3-22-157 kohtulahend väidetavalt ei kehti COVID-19 vastu “vaktsineerimise“ kohustusega seotud õigusasjades 6
9. Lisaks selge ja ettenähtava õigusliku aluse puudumisele ei ole kehtestatud meditsiinivabaduse piirang „demokraatlikus ühiskonnas vajalik” 7
10. Avaldus õiguskantslerile 8

Lisa 9

1. Avaldus õiguskantslerile asja nr 353.563. Esitamise kuupäev 14.12.2024. Lk 1-15 9
2. Elektronkiri õiguskantslerile. Teema: „Asja läbivaatamise uuendatud taotlus asjas nr 353.563.“ Esitamise kuupäev 30.12.2024. Lk 1-2 9
3. Avaldus õiguskantslerile asja nr 353.563. Teema: teatavaks saanud uued tõendid (koos argumentatsiooniga). Esitamise kuupäev 31.01.2024. Lk 1-18 9
4. Avaldus õiguskantslerile asjas nr 268.698.34. Esitamise kuupäev 18.01.2025. a. Teema: ekspertarvamused koos dokumentaalselt kinnitatud tõenditega plasmiidi DNA fragmentide mõju kohta veretoodetele ja kasutatavate kaubanduslike COVID-19 biotoodete viaalide saastatuse asjas. Lk 1-18 9
5. Avaldus Riigikogule nr 333.888. Esitamise kuupäev 17.12.2024. Lk 1-43 9
6. SEE ON AMETLIK: COVID OLI PETTUS. Teema: Esitatud kokkuvõte koos lisatud eessõnaga Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse COVID-i uurimise 2-aastasest uurimisest, mis on leitav aadressil siit. Esitamise kuupäev 04.12.2025. Lk 1-10 9
7. Avaldus nr 234.6568 Õiguskantslerile jt. Teema: ebaproportsionaalne: testimine, karantiin- ja isolatsioon. Esitamise kuupäev 27.10.2024. Lk 1-36 9

• Faktilised asjaolud

1. Eesti Vabariigi Riigikohus otsustas 10.01.2025. a, et Eesti kaitseväelaste ja kaitseliitlaste retsipiendiks hakkamise kohustamine oli töökaotuse valu ähvardusel seaduslik ja õigustatud

Endine Eesti Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem avaldas 2023. aasta detsembris oma arusaama, kuidas peaks kehtivat õigust tõlgendama:

Kaitseväel on kohustus säilitada lahinguvalmidus ja see tähendab teadlikkust ohtudest ja võimet nendele reageerida. Mitte keegi pole lubanud ja tõenäoliselt ka ei oleks lubanud koroonapandeemia tipphetkedel, et kaitsevägi ei jälgiks oma sensoritega Venemaal toimuvat või poleks valmis ohu korral tegutsema. Kaitseväe juhataja kohustus on selle korraldamine ning vajadusel seda tagavate meetmete kasutusele võtmine.

Eelnimetatud Riigikohtu 10.01.2025. a lahendiga seoses ollakse kohustatud toonitama, et tegemist on arutluskäigu esitamisega, milles esitatud väidete toetuseks ei ole esitatud kõvasid tõendeid, tuginedes kliinilisele näidule seoses selles nimetatud bioloogiliste mõjuritega ja/või RT PCR testimise (ka kiirtestimise) kohta. Samuti ei ole kohtulahendi teinud kohtunikud tuginenud kahjuks ka õigusselguse tagamise huvides neljanda osapoole ekspertarvamusele, rääkimata kohtuekspertiisile tuginemisest, mis nende väiteid tõendaks. 

1. Defineerimata mõistete kohta

10.01.2025. a Riigikohtu otsus on võrdleva õiguse allikatele tuginedes selges vastuolus sealhulgas Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu väljakujunenud kohtupraktikaga (samuti nt 07.06.2024. a USA 9. ringkonna 33. leheküljel esitatud kohtu enamuse arvamusega, millega tagatakse riigi populatsioonile ratsionaalsetel alustel meditsiinivabadus (vt Lisa 5).

Seega kõik Riigikohtu esitatud tervisega seotud väited on jäetud eranditult tõendamata ning neil puudub ratsionaalsele arutluskäigule omane loogiline argumenteeriv kvaliteet. Samuti ei nähtu, et on esitanud teaduslikku legaaldefinitsiooni, millist biotoodet peetakse seaduses vaktsiiniks või milline test tuvastab tervel patsiendil SARS-CoV-2 kliinilise infektsiooni, et selle alusel oleks tõendatud konkreetne haigus/diagnoos.

• Avaldaja seisukoht

Avaldaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole olnud meditsiinivabaduse piirang „seadusega ette nähtud“ ega „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“, kuna sellel puudub ratsionaalne alus. Vastupidine väidetud piirang ei olnud etteaimatav, kuna seda võis valesti kohaldada mis tahes retsipiendi puhul. 

Oleks absurdne väita, et üksikisik oleks olnud ohuks näiteks „riigi julgeolekule” või et tema COVID-19 inokuleerimisprogrammi bioloogiliste mõjuritega passiivses inimkatses mitteosalemisega seoses tulnuks piiranguid kehtestada näiteks „korratuse ärahoidmiseks”. 

• Üldpõhimõtted 

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 9 sätestatud mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks „demokraatliku ühiskonna“ aluseid konventsiooni tähenduses (Kokkinakis vs. Kreeka, 25. mai 1993, § 31, A-seeria nr 260-A ja İzzettin Doğan ja muud vs. Türgi [GC], nr 62649/10, § 103, 26. aprill 2016).

EIÕK-i artikli 9 nõuded ja struktuur on sisuliselt sarnased. Meditsiinivabadusse sekkumine riivab konventsiooni, välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, et see oli „seadusega ette nähtud“, taotles üht või mitut sätestatud legitiimsetest eesmärkidest ja oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ nende eesmärkide saavutamiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohus ei piirdu selle väljaselgitamisega, kas kasutatud on kaalutlusõigust mõistlikult, hoolikalt ja heas usus. Samuti vaadeldakse juhtumit terviku valguses ja otsustab, kas see oli „proportsionaalne taotletava legitiimse eesmärgiga” ja kas piirangu poolt selle õigustamiseks esitatud põhjused on „asjakohased ja piisavad”. Seda tehes peab kohus veenduma, et on kohaldatud standardeid, mis olid kooskõlas konventsioonis sisalduvate põhimõtetega, ja pealegi, et otsused tuginevad asjakohaste faktide vastuvõetavale hinnangule (Türgi Ühendatud Kommunistlik Partei jt vs. Türgi, 30. jaanuar 1998, § 47, aruanded 1998-I).

Tõhususe põhimõtte aluseks on iga inimõigust tagav konventsiooni säte, mis nõuab, et kõiki selles sätestatud ja tagatud õigusi peab kaitstama praktiliselt ja tõhusalt, mitte teoreetiliselt või illusoorselt. Väidetud õiguslikke formaalsusi ei tohiks kasutada selleks, et takistada selle alusel, kas keegi näiteks meeldib või propageeritakse seisukohti, mida soovitakse näiliselt juriidilistele formaalsustele tuginedes järjepidevalt maha suruda. Juhtudel, kui asjaolud tekitavad selles osas kahtlusi, peaks kaaluma, kas näiliselt neutraalne meede, mis häirib meditsiinivabaduse õiguse tunnustatud realiseerimist, püüab seda sisuliselt annulleerida vastupidise jaatuse tõttu.

• Kas meditsiinivabaduse piirang oli “seadusega ette nähtud või mitte”

Seadusjärgne alus selle tõlgendamisel peab olema selle kohaldamisel piisavalt täpne ja ettenähtav, et võimaldada üksikisikul selle tõlgenduse õiguslikke tagajärgi ette näha ja oma käitumist vastavalt reguleerida. Sekkumise õigusliku aluse kohta väljend seadusega ette nähtud ei viita mitte ainult siseriikliku õiguse seadusjärgsele alusele, vaid nõuab, et seadus oleks sõnastatud piisava täpsusega, et üksikisik saaks ette näha tagajärgi, mida ettenähtav tegevus võib kaasa tuua. Seadus peab pakkuma teatud õiguslikku kaitset konventsiooniga kaitstud õigustesse ning piisavalt selgelt näitama pädevatele asutustele antud kaalutlusõiguse ulatust ja selle kasutamise viisi. Piirangu ulatust ei tohi laiendada asjaomase isiku kahjuks, näiteks analoogia alusel (vt ka Karademirci jt vs. Türgi, nr 37096/97 ja 37101/97, p 40, EIÕK 2005-I).

Riigil on meditsiinilise sekkumise vabaduse vallas kitsas kaalutlusruum ning ta peab esitama tõsised ja mõjuvad põhjused, et üksikisiku keeldumine meditsiinilisest sekkumisest töökaotuse ähvardusel saaks seada seaduslikke piiranguid, ainult tingimusel et sellised valikud on kooskõlas nende aluseks olevate peamiste konventsiooni miinimumstandarditega ning on vaba ja sõltumatu otsuse tulemus. Eelkõige on riigil õigus õigushüvesid tingimusele, et seda kasutatakse „seaduste” jõustamise kaudu. Seaduslikkuse põhimõte eeldab, et kohaldatavad siseriikliku õiguse sätted või inimõiguskonventsioonide sätete tagatised on nende kohaldamisel piisavalt trükistena kättesaadavad, täpsed ja üksikisikule ettenähtavad. 

Meditsiinivabaduse tunnustamise piiramine ei saaks tugineda lubamatult laialdasel sõnastusel ja rakendusel seadusandlusest, mis ei taotle ühtegi ettenähtavat legitiimset eesmärki ega „pakutavat sotsiaalset vajadust”. Seetõttu on riivatud ebaproportsionaalselt EIÕK artiklit 9, kuna selle aluseks ei ole esitatud ka „põhjendatud alust”, miks peaks kelle tahes õigust piirama töökaotuse valu ähvardusel.

Käesoleval juhul ei selgitanud ratsionaalsele alusele jäädes, miks tuleks seda konkreetset piirangut üksikisiku suhtes kohaldada analoogia alusel, ei viidanud ühelegi taotlusele, kus see on analoogia alusel varem esitatud, ega osutanud, et piirangu kehtestamise tingimused olid täidetud. Nendel asjaoludel ei ole vastaval piirangul selget ja ettenähtavat õiguslikku alust. 

EIÕK-iga tagatud üksikisiku meditsiinivabaduse kaitseklausel artiklis 9 lg 1 välistab igasuguse kaalutlusõiguse, et teha kindlaks, kas selleks kasutatud vahendid on legitiimsed (vt ka Manoussakis ja teised vs. Kreeka, 26. september 1996, punkt 47, aruanded 1996-IV ja Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria [GC], nr. 30985/96, § 78, EIÕK 2000–XI). 

Tavaliselt ei piisa sellest, et väidetud sekkumine kehtestati seetõttu, et selle ese kuulus teatud kategooriasse või oli hõlmatud üldiselt sõnastatud õigusnormiga; pigem nõutakse, et see oli konkreetsetel asjaoludel vajalik (vt ka Perinçek vs. Šveits, 15. oktoober 2015, nr 27510/08, p 205-08).

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 9 lg 2 sätestab, et üksikisiku vabadust võib piirata üksnes seadusega ja juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

• ”Vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ 

Riigikohtu 10.01.2025. a kohtuotsusest ei nähtu ka üleskutseid, mis vajaksid erilist tervise kaitset. Seejuures märgib käesoleva avalduse esitaja EIÕK artikkel 9 lg 2 sätestatud tervisega seonduvalt, et enesemääramise ja isikliku autonoomia põhimõtete jaoks peab patsiendile tagama õiguse nõustuda konkreetse raviga või mittefarmatseutilise sekkumisega. Patsientidel peab olema tagatud õigus teha meditsiinilisi valikuid. 

Patsiendid peavad saama vabalt otsustada, kas minna operatsioonile või samamoodi osaleda farmatseutilises programmis või eelistada alternatiivset ravi. Vaba valik ja enesemääramine on elu põhikomponendid, millesse sekkumine tähendaks üksikisiku valikuvabadusse sekkumist, sest selline sekkumine võib ainult vähendada ja mitte tõsta elu väärtust (vt ka Vavřička ja muud vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr. 47621/13 ja 5 muud, § 276, 8. aprill 2021). ’

Avalduse esitaja illustreerib oma seisukohta, tuginedes alljärgnevalt EIÕK artiklis 9 lg 2 sätestatud tervise tagamisega seonduvalt välisriikide kohtute seisukohtadele ja neljanda osapoole eksperttunnistusele koos selle alusel tehtud omapoolsete järeldustega.

• Itaalia Vabariigi Firenze kohus leidis 06.07.2022. a, et üksikisik ei pea olema kaitsepoogitud COVID-19 vastu

1. Need ained ei takista nakatumist ja edasikandumist. Seega ei saa Itaalia õiguse kohaselt mingit kohustust olla.
2. Samuti tunnistas kohus, et need ained põhjustavad tõsiseid kõrvaltoimeid.
3. Seetõttu on veelgi vähem õigustatud sundida kedagi ennast COVID-19 vastu vaktsineerima.
4. Kohus keskendus inimväärikuse doktriini kaitsmisele ja viitas kaks korda ajaloolisele ideoloogilisele, poliitilisele liikumisele ja valitsemisvormile, mida üldistatuna tuntakse natsismi ja fašismi perioodina. 
5. COVID-19 inokuleerimisprogrammi kontekstis selgitas kohus, et teadlik nõusolek ei ole võimalik, kuna ei ole avalikustatud täielikult nende ainete koostisosi ja mehhanisme väidetavate sõjaliste ja tööstussaladuste tõttu.

Itaalia riiklik kohus deklareerib oma lahendis, et Itaalia Tervishoiuministeeriumi, Itaalia Ravimiameti (AIFA) ja Itaalia Tervishoiuteenuse (NHS) avaldatud andmete põhjal on ilmselge, et nendes toodetes sisalduvad ained, mille kohus on mitu korda määratlenud kui „eksperimentaalsed“, ei hoia ära millise tahes patogeeniga nakatumist. Need ei toimi vaktsiinidele omistatud toimeainena, sellest tulenevalt ei saa kehtiva õiguse alusel nende manustamist kehtestada. 

Kohus viitas Itaalia Vabariigi põhiseaduse artiklile 32 („vabariik kaitseb tervist kui üksikisiku põhiõigust“), rõhutades, et on olemas põhjus, miks väärikus on Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse 1 artikli keskmes. Kohus tuvastas, et täiendavalt ei ole vaja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse (konstitutsioonikohus) pöörduda, sest kohtule on juba teada, et ei ole tõendatud, kas COVID-19 inokuleerimisprogrammi toodetes sisalduvad ained hoiavad ära nakkust. 

• Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu otsus Jacobson vs. Massachusetts (1905) ei kehti 

Ameerika Ühendriikide üheksanda (9) ringkonna apellatsioonikohus avaldas 7. juunil 2024. a kolmekümne kolmel (33) leheküljel kohtu arvamuses hagejate väite õigeksvõtu. Ameerika Ülemkohtu otsuses Jacobson vs. Massachusetts kogu alus oli eeldus, et vaktsiinid takistasid rõugete edasikandumist, samas kui hageja on antud juhul „usutavalt väitnud, et COVID-19 vaktsiin ei takista tõhusalt COVID-19 levikut. /…/ Selles etapis peame aktsepteerima hageja väiteid, et vaktsiin ei takista COVID-19 levikut, kui see on tõsi. Ja sellepärast Jacobson ei kohaldu,“ kirjutas kohtunik Nelson. „Nende kaebuse tuum seisneb selles, et COVID-19 vaktsiin ei ole vaktsiin,“ selgitas kohtunik Nelson. „Traditsioonilised“ vaktsiinid, väidavad hagejad, peaksid takistama edasikandumist või andma immuunsuse neile, kes neid saavad. Kuid COVID-19 vaktsiin ei tee kumbagi.“ 

Ringkonnakohus oli vääralt kohaldanud ülemkohtu 1905. aasta otsust kohtuasjas Jacobson vs. Massachusetts. Jacobsonis kinnitas ülemkohus rõugete vaktsineerimise mandaadi põhiseaduspärasust, kuna see oli seotud rõugete „leviku tõkestamisega“. Kohus järeldas oma arvamuses, et Jacobson ei laiene „sunniviisilisele ravile“ saaja kasuks. Kohtule ei olnud esitatud tõendit, mis kinnitaks avaldusi, et „COVID-19 vaktsiinid on ohutud ja tõhusad“. Nagu kohus retooriliselt küsis, “ohutu ja tõhus“ milleks?

Eraldi nõustumises kirjutas kohtunik Collins, et ringkonnakohus „eksis veelgi, jättes mõistmata, et väited on otseselt seotud ülemkohtu volituste selge ja uuema liiniga“, leides, „pädeval isikul on põhiseaduslikult kaitstud vabaduse huvi keelduda soovimatust ravist[.]“ 

Viidates ülemkohtu 1997. aasta otsusele kohtuasjas Washington vs. Glucksberg, märkis kohtunik Collins, et õigus keelduda soovimatust ravist on „täielikult kooskõlas selle riigi ajaloo ja põhiseaduslike traditsioonidega“ ning hageja väited antud juhul „on piisavad, et tugineda sellele põhiõigusele“. 

Täiendavalt nõuab Jacobson, et vaktsineerimine allub ratsionaalsele testile. Kuigi Jacobson ei nõua, et vaktsiinil oleks konkreetne eesmärk haigusi ennetada (Reilly, 2022 WL 5442479, punkt *5), ei ole vaidlust väite osas, COVID-19 vaktsiinide kohta pole esitatud tõendeid, et need hoiaksid ära hingamisteede haiguse ja selle leviku. Kas need vaktsiini omadused aitavad kaitsta kliinilise infektsiooni ärahoidmisel, on vaieldav ja ka selle alusel poliitika ei jää loogilist arutluskäiku järgides ratsionaalsele alusele. Jacobson leidis, et vaktsineerimine on ratsionaalselt seotud rõugete „leviku ärahoidmisega“ (Rooma Cath. Brooklyni piiskopkond vs. Cuomo, 592 USA 14, 23 (2020)). Jacobson ei hõlmanud aga väidet, mille kohaselt vaktsineerimine oli mõeldud sümptomite vähendamiseks, mitte edasikandumise ja nakatumise vältimiseks (Reilly, 2022 WL 5442479, *5). Puudub mõistlik eeldus, et tuleks aktsepteerida tõestena väiteid, mis on vastuolus asjadega, mille kohta on korralikult kohtule ette teatanud (Sprewell vs. Golden State Warriors, 266 F.3d 979, 988 (9. ringkonnakohus 2001)).

Ameerika Ühendriikide 9. ringkonna apellatsioonikohus on 7. juuni 2024. aasta arvamuses märkinud: „[kohtu] varasematest otsustest võib tuletada põhimõtet, et pädeval isikul on põhiseadusega kaitstud vabaduse huvid keelduda soovimatust ravist” (Cruzan endine rel. Cruzan vs. Director, Mo. Dep’t of Health, 497 USA 261, 278–79 (1990) (tsiteerides mitte ainult Jacobsoni, vaid ka mitmeid hilisemaid „juhtumeid, mis toetavad üldise vabadushuvi tunnustamist keeldumise vastu ravi“). 

Kohtuasjas Washington vs. Glucksberg, 521 USA 702 (1997) selgitas kohus, et Cruzani väidetud „pädeva isiku õigust keelduda ravist“ oli „täiesti kooskõlas selle riigi ajaloo ja põhiseaduslike traditsioonidega“, pidades silmas, et tavaõiguses oli sundravil „pikk õigustraditsioon, mis kaitseb otsust keelduda soovimatust ravist“. Ibid., lk 724–725 (tsitaat välja jäetud). Arvestades neid Glucksbergi väiteid, vastab seal kirjeldatud õigus ajaloopõhistele standarditele, mida kohus kohaldab „põhiõiguste, mida põhiseaduses kusagil ei mainita” tunnustamiseks (Dobbs vs. Jackson Women’s Health Org., 597 USA 215, 237–38 (2022)). 

• Eesti Vabariigi Riigikohtu halduskolleegiumi nr 3-22-157 kohtulahend väidetavalt ei kehti COVID-19 vastu “vaktsineerimise“ kohustusega seotud õigusasjades

Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.09.1992. a Herczegfalvy vs. Austria kohtuotsuse alusel on loogiline järeldada, et näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2024. aasta kohtuotsus nr 3-22-157 farmatseutilise sekkumise korral ja töökaotuse valu ähvardusel, ei kohaldu, kui arvestada eeltoodud asjaoluga, et COVID-19 “vaktsiinid“ ei ole traditsioonilised vaktsiinid, samuti nende ainete kohta ei ole mingit teavet ja kuigi küsiti teavet avalikult. Seega ei ole teadvat nõusolekut. 

New Yorgis 19. detsembril 1966. aastal allakirjutamiseks avatud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 7 teises lauses sätestatakse, et farmatseutilise mandaadi avalikus sektoris või ettevõtluse tasandil töösuhetes kehtestamine rikub Eesti Vabariigi suhtes siduvat rahvusvahelist inimõigust, kuna „muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.“

Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) varasemalt seotud meditsiiniteadlane Ph.D. Hanna Nohyneki 11. aprillil 2024. aastal Soome Vabariigi Helsingi ringkonnakohtule antud eksperttunnistusest selgub, et COVID-19 vaktsiinipass ei olnud teaduslikult põhjendatud. See tähendab, et koroonaprotsess ei põhinenud ühelgi mõistlikul teaduslikul faktil, polnud meditsiinilises tähenduses proportsionaalne ega eesmärgipärane. 

Tegemist on “meditsiinilise raviga“, mitte traditsioonilise vaktsiiniga. Samuti koroonapassi osas puudub mõistlik õigustus, et ei määrata infektsionisti otsusega karantiin või isolatsioon või muu mittefarmatseutiline sekkumine. Kõik vastavasisulised karantiini määramised või sellega ähvardamised on olnud näiteks EIÕK artikkel 5 alusel ebaseaduslikud.

• Lisaks selge ja ettenähtava õigusliku aluse puudumisele ei ole kehtestatud meditsiinivabaduse piirang „demokraatlikus ühiskonnas vajalik”

Lõpuks ei olnud piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Riigikohtu 10.01.2025. a otsusest ei nähtu, et tehtud on üleskutseid vägivallale, vihkamisele või sallimatusele. Igal juhul on üksikisiku meditsiinivabadusele piirangu kehtestamine ebaproportsionaalne. 

EIÕK-i artikkel 9 koosmõjus artikkel 10 tagab ”igaühele” vabaduse saada ja levitada teavet ja ideid. Seda ei kohaldata mitte ainult teabe sisu, vaid ka selle levitamise vahendite suhtes, kuna kõik viimasele kehtestatud piirangud riivavad tingimata seda vabadust. Meetmed, mis blokeerivad juurdepääsu asjakohasele teabele, mõjutavad kindlasti sellele juurdepääsetavust ja seega kaasab avalduse esitaja ka EIÕK-i artikli 10 aluse (vt ka Ahmet Yıldırım vs. Türgi, nr 3111/10, § 48- 54, EIÕK 2012). 

Meede, mis takistab meditsiinivabadusega seonduva sisu tunnustamist, kujutab endast ”sekkumist” õigusesse saada vastavasisulist teavet (ka teavet alternatiivse ravi kohta, mis puudutavad ka hingamisteede kliiniliste infektsioonide ennetamist ja nendest infektsioonidest tingitud haiguste ravi), kuna EIÕK artikkel 10 ei taga mitte ainult õigust teavet edastada, vaid ka õigust vastavale teabele avalikkuses kätte saadavaks tegemisele (vt ka Cengiz jt vs. Türgi, nr 48226/10 ja 14027/11, p 56, EIÕK 2015 (väljavõtted) ja OOO Flavus ja teised vs. Venemaa, nr 12468/15 ja 2 muud, § 29, 23. juuni 2020). 

Käesoleval juhul üksikisiku meditsiinivabadusele piirangu kehtestamisel on sekkutud ebaproportsionaalselt vastavalt EIÕK artiklile 10, mida loetakse artikli 9 valguses. Lõpuks, kuivõrd vastav piirang mõjutas otseselt või kaudselt vastava sisuga teabe edastamist avalikkuses, mis oli selle sisu oluline element, tegemist on ka ebaproportsionaalse piiranguga õigusesse saada ja edastada teavet EIÕK artikkel 10 kaitsealas, loetuna artikli 9 valguses, mis kohustab Kõrget Lepinguosalist läbi positiivse riigipoolse kohustuse kaitsma üksikisiku õigusi ja huve seoses hingamisteede haiguste ennetamisega ja alternatiivse raviga (vt ka Lisa 6 ja Lisa 7). 

Avaldaja kordab, et piirang peab olema „seadusega ette nähtud”, taotlema üht või mitut legitiimset eesmärki ja olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalik” nende eesmärkide saavutamiseks. Käesoleval juhul ei saa lahutada küsimust seadusele vastavusest ja legitiimse eesmärgi olemasolust küsimusest, kas vastav piirang oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik, võttes arvesse järeldusi, mis puudutavad ka alternatiivravi kohta vastavale teabele ligipääsu õiguse ja vabaduse tagamist, selle tagamata jätmise korral, mis tähendab ka selle meditsiinilise sisu ebaproportsionaalset piiramist Eesti Vabariigis.

Juurdepääsu blokeerimine seaduslikule alternatiivravi sisule (ka ennetavalt) ei saa kunagi olla mõne muu, rohkem piirava meetme automaatne tagajärg, sest piiramismeede – seadusliku sisusse sekkumine, mis on üksnes sisule suunatud meetme kaasmõju – on sellesse õigusesse meelevaldne ja/või ebaproportsionaalne sekkumine.

EIÕK artikkel 9 loetelus on usuõiguse- ja vabaduse või veendumuste avaldumise ühe viisina nimetatud õpetamine. Vastav meditsiinivabaduse õiguse piirang ei ole ”seadusega ette nähtud” ega ole ”demokraatlikus ühiskonnas vajalik”, mistõttu on riivatud ka vastava farmatseutilise sekkumise piirangu seadmisel EIÕK artiklit 10, mida loetakse artikli 9 valguses, eeltoodud põhjustel. 

Vastav piirang konventsiooni artikli 9 sätestatud alustel ei teeni legitiimset eesmärgi. Need ei olnud seaduslikud ega olnud ohvri suhtes põhjendatud oma ülemäärase ulatusega. Riigikohtu esitatud õigustus vastavasse kehalisse autonoomiasse sekkumisel ja vastava piirangu kehtestamisel, selle kohta ei nähtu ühtegi ettenähtavat legitiimset eesmärki, mida oleks Riigikogus oma otsuses põhistatud ratsionaalselt, tuginedes oma väidete tõendamisel kohtuekspertiisiaktile ja/või neljanda osapoole ekspertarvamusele. Seega vastava piirangu kehtestamine kujutab endast ebaproportsionaalset sekkumist meditsiinivabaduse õiguse teostamisse EIÕK artikli 9 lõike 1 alusel. 

EIÕK artikli 9 lõige 2 sätestab, et ainult need avaldused ja tegevused, mis sisaldavad või kutsuvad üles vägivalda, vihkamist või diskrimineerimist, võivad õigustada piirangu seadmist. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et riiklikule kohtule kaebuse esitanud üksikisik on teinud selliseid avaldusi või osalenud sellistes tegudes. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi sõna, tegu ega tegevust, mis oleks ajendatud vägivallast, vihkamisest või teiste vastu suunatud diskrimineerimisest. 

Riigikohtu vastupidised väited eeltoodud lahendites on ekslikud, kuna kohus ei ole oma tervisega seonduvate väidete põhistamise toetuseks esitanud materiaalõiguslikult kaitstavaid tõendeid ega kohtuekspertiisi akti. Kohtul endal tavaliselt arstiteadusega seotud ainedistsipliinides puuduvad piisavalt põhjalikud interdistsiplinaarsed eriteadmised, et teha tõlgendamist vajavate faktiliste asjaolude kontekstis otsust.

• Avaldus õiguskantslerile

Ameerika Ühendriikide 47. president tegi 20.01.2025. a teatavaks COVID-19 inokuleerimisprogrammiga seonduvalt seisukoha, et teenistusse ennistatakse militaarsektori retsipiendid, kes keeldusid vastavas programmis osalemast. President tegi selle teatavaks oma ametisse vannutamise järgses kõnes:

Eeloleval nädalal ma ennistan teenistusse kõik sõjaväelased, kes vallandati ebaõiglaselt Covidi vaktsiinikohustuse vastustamise tõttu relvajõududest ja neile makstakse välja kogu saamata jäänud palk.

Ameerika Ühendriikides pidid ajavahemikus 2021. aasta august kuni 2023. aasta jaanuar lahkuma kuskil 8000 erinevas auastmes väeteenistuse liiget. Mitmed menetlused on veel kohtutes otsustamisel. Sõlmitud on ka kokkuleppeid, et tagada ohvritele õiglane hüvitis. 

20.01.2025. a andis föderaalvalitsus ennetavalt armu kindral Mark Milley’le, kes keeldus passiivses inimkatses osalemise pakkumisest töökaotuse ähvardusel, tuginedes sealhulgas meditsiinieetikale, mida tema suhtes oli rikutud.

Lisaks 21.06.2024. a Riigikohtu halduskolleegiumi nr 3-22-157 kohtulahendi eriarvamuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik ei kohaldu isegi, kui Euroopa Nõukogu osalisriigis on vastavalt p-d 300jj nimetatud „vaktsiinikahjude korvamist reguleeriv seadus (tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus)“, kuna selles kohtulahendis on kohus pidanud kitsalt silmas vaktsineerimisnõude kehtestamise eelduseks toodet, mis on traditsiooniline vaktsiin, mida COVID-19 “vaktsiinid“ 06.07.2022. a Itaalia Vabariigi kohtulahendi ja Ameerika Ühendriikide üheksanda (9) ringkonna apellatsioonikohtu 07.06.2024. a kohtu arvamuse enamuse seisukohast ei ole (vt ka Lisa 6 ja Lisa 7).

Arvestades eelolevalt avaldaja esitatud välisriikide kohtute seisukohti, mida toetab ka 47. presidendi eeltoodud otsused, kohustada läbi positiivse riigipoolse tegevuse ja/või teha vastav ettepanek lõpetada Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 riive artikkel 9 valguses ja esitada õiguslikult põhjendatud taotlus hüvitada selle tagajärjed nii, et see oleks võimalikult suures ulatuses taastatud.

EIÕK sätete olulise riive olemus võimaldab teha järeldusi restitutio in integrum alusel. Euroopa Inimõiguste Kohtul ei ole selleks pädevust ega praktilist võimalust. Kui aga siseriiklikud õigusaktid ei võimalda rikkumise tagajärgede hüvitamist või lubavad seda ainult osaliselt, annab EIÕK artikkel 41 kohtule õiguse anda kannatanule sellise hüvitise, mida ta peab vajalikuks (vt ka Iatridis vs. Kreeka (õiglane rahulolu) [GC], nr 31107/96, p 32, ECHR 2000-XI ja Guiso-Gallisay vs. Itaalia (õiglane rahulolu) [GC], nr 58858/00, p 90, 22. detsember 2009), kaaludes, kas kõige sobivam vahend väidetud rikkumiste tagajärgede heastamiseks on alternatiivina status quo ante taastamine. 

Teise võimalusena, kui õiguste taastamist ei toimu kolme kuu jooksul vastavalt EIÕK artikli 44 lõikele 2, tasutakse igale käesoleva juhtumi tagajärjel kannatanud ohvrile hüvitisnõue, mida kohus peab vajalikuks.

Lugupidamisega

Revo Jaansoo

Lisa

• Avaldus õiguskantslerile asja nr 353.563. Esitamise kuupäev 14.12.2024. Lk 1-15
• Elektronkiri õiguskantslerile. Teema: „Asja läbivaatamise uuendatud taotlus asjas nr 353.563.“ Esitamise kuupäev 30.12.2024. Lk 1-2
• Avaldus õiguskantslerile asja nr 353.563. Teema: teatavaks saanud uued tõendid (koos argumentatsiooniga). Esitamise kuupäev 31.01.2024. Lk 1-18
• Avaldus õiguskantslerile asjas nr 268.698.34. Esitamise kuupäev 18.01.2025. a. Teema: ekspertarvamused koos dokumentaalselt kinnitatud tõenditega plasmiidi DNA fragmentide mõju kohta veretoodetele ja kaubanduslike COVID-19 biotoodete viaalide saastatuse asjas. Lk 1-18
• Avaldus Riigikogule nr 333.888. Esitamise kuupäev 17.12.2024. Lk 1-43
• SEE ON AMETLIK: COVID OLI PETTUS. Teema: esitatud kokkuvõte koos lisatud eessõnaga Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse COVID-i 2-aastasest uurimisest, mis on leitav aadressil siit. Esitamise kuupäev 04.12.2025. Lk 1-10
• Avaldus nr 234.6568 Õiguskantslerile jt. Teema: ebaproportsionaalne testimine, karantiin- ja isolatsioon. Esitamise kuupäev 27.10.2024. Lk 1-36