Reformierakond on Kaja Kallase juhtimisel tõestanud, et hoiame Eesti kindlates kätes. Kindlates kätes Eesti tähendab kindlates kätes julgeolekut ja liitlassuhteid, toimetulekut, majandust ja ettevõtlust, välispoliitikat ning tervishoidu.
“Viime läbi rohereformi, mis eeldab süsinikuheite vähendamist igas eluvallas.”
“Keskkonna- ja kliimateadlikkuse suurendamiseks arendame roheoskusi ja -teadmisi” ja mis peamine – “Edukas rohereform toimub avaliku-, era- ja kolmanda sektori koostöös.”
Aga vaatame praktikas, kuidas selline koostöö Reformierakonnaga sujunud on ja kui “Kindlates Kätes” Eesti tulevik meil ikkagi on. Selles teemas sai pöördutud peaminister Kaja Kallase poole 20.09.2021 ja eelmise valitsuse ministrite keskkonnaministri Tõnis Mölderi, maaeluministri Urmas Kruuse, majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas , haridusminister Liina Kersna ja rahandusministeeriumi riigihaldusminister Jaak Aabi ja rahandusminister Keit Pentus Rosimannuse poole ( kirjad manuses ), et leida lahendus Euroopa roheleppega seotud projektide ettevalmistuskulude katmiseks ja sellega seotud ressursside rakendamiseks Eesti riigi arengus, sest kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel selleks ressursid puuduvad. Kuna tegemist on prioriteetse arengusuunaga, siis peaks need kulud kandma riik. Seda enam, et NATO julgeoleku laia käsitluse küsimused on riigi turvalisuse, mitte kohaliku ettevõtluse või kohalike omavalitsuste küsimus. Nende julgeolekuriskide kaardistamata jätmine on aga täiendav julgeolekurisk kogu riigile. Projekti täpsemaks sisuks oli rohemajanduse potentsiaali uuringute läbiviimine ja praktiline rakendamine maakondades julgeolekuriskide maandamise eesmärgil, sest toiduga omavarustamisvõime ja biokütustega omavarustusvõime on eelkõige rohepotentsiaali rakendamise küsimus, mida omakorda nõuab NATO julgeoleku lai käsitlus. Pöördumise sisuks oli luua võrdsed võimalused teiste liikmesriikidega, kus sellised toetusmeetmed on välja töötatud, mis omakorda loob neile olulise konkurentsieelise võrreldes meie riigiga. Pöördumise eesmärgiks oli seega võrdsete võimaluste loomine kohalikele ettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele võrreldes teiste EL-u liikmesriikidega.
Pöördumise koostasid: Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Seltsi juhatuse esimees – Einar Eiland, Eesti Teaduste Akadeemia liige ökoloogia alal – Jüri Martin, Turu-uuringute AS Tegevjuht – Tõnis Stamberg, Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi juhatuse liige- Jaan Leetsar, Eesti Biogaasi Assotsatsiooni juhatuse esimees – Ahto Oja, Eesti Bioringluse Liidu Tegevjuht – Markko Mäll
Kuigi ametikirjade vastamise juhendis on vastamise kohustus adresaadil ja kiri oli suunatud ministritele, siis ministeeriumid ei suutnud isegi sellest kinni pidada. Eeltoodud ministritest mitte ükski ei suutnud või ei soovinud meile vastata, et võtta selle läbi poliitilist vastutust. Rääkimata Kaja Kallasest, aga just strateegia “Eesti 2035” on Riigikantselei ministeeriumite üleste lahenduste eest vastutama pandud. Kahjuks ei too aga arengukava välja seda, mis moodi see vastutusele võtmise protsess käib. Vastuse saime alama astme ametnikelt ja kirjadest ei selgunud, kas minister on volitanud neid üldse vastama või mitte.
Haridus- ja Teadusministeerium 16. novembril 2021 vastab meile Heidi Paju, et: “Riiklikud kontaktpunktid pakuvad projektide koostamisel asjatundlikku nõustamist ja tuge, kuid me ei rahasta projektikirjutamise kulusid.”
Maaeluministeeriumi Siim Tiidemann vastusest 19.11.2021 loeme, et: “Kahjuks ei ole Maaeluministeeriumi eelarves selliste kulude katmiseks vahendeid ette nähtud.”
Keskkonnaministeeriumi Katarina Viik vastusest 23.11.2021 saame teada, et: “Keskkonnaministeeriumi eelarves pole täiendavalt ette nähtud toetusi projektide ettevalmistuskulude katmiseks.” Ta saadab meid omakorda Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole, kust saime teada, et KIK-il on tõepoolest rida meetmeid, kus avatud voorude korras toetusi antakse, kuid meil ei ole sellist toetusmeedet, mis võimaldaks rahastada toetuse taotluse kirjutamise kulusid.” Vastusest aga selgub, et Keskkonnaministeerium pole ka ise enda haldusalas olevate meetmetega ehk KIK-i enda meemetaga kursis.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium – Joonas Parenson annab teada, et: “kahjuks ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil selliste kulude katmise võimalusi hetkel loodud ja vahendeid ette nähtud. Samas nõustume, et paindlikku rahastusinstrumenti oleks vaja, et toetada Euroopa roheleppega seotud projektide ettevalmistuskulude katmist.”
“Oleme kavandamas uusi rahastusvahendeid ning teie ettepanek on võetud arvesse, et sellise paindliku toetusskeemile oleks vajadus ja huvi.”
Kokkuvõtvalt:
Ministeeriumite vastused kinnitavad, et rohepöörde elluviimine ja sellesuunaliste projektide kokkukirjutamise tagamine ei kuulu ministeeriumite vastutusalasse ja seega tegevusvälja. Osad ministeeriumid on jätnud kirjadele üldse vastamata. Vastamiseks sai pöördutud otse ministrite poole, sest vastamise puhul on tegemist poliitilise vastutusega. Ametikirjade vastamise seadus käsib samuti vastata adressaadil ehk ministritel, mitte ministeeriumi alamastme ametnikel. Vastuse aga saime ametnikelt, kellel sisuline vastutus puudub. Ma ei tea, kas minister kirja saamisest ja sellele vastamisest või vastamata jätmisest üldse teadlik on. Ministri kirjade vastustel puudub ministri allkiri, aga kiri sai saadetud vastamiseks ministrile just poliitilise seisukoha kujundamiseks, mitte alamaastme ametnikele vastamiseks. Seega on vastamise kord vastuolus ametikirjadele vastamise korraga, sest vastamiskohustus on adressaadil. Vastused kinnitavad, et riigistrateegia järgi on rohepöörde elluviimise eest vastutav Riigikantselei ja seega ei jää muud valikut, kui pöörduda olukorra lahendamiseks uuesti peaminister Kaja Kallase poole 17.02.2022 Seal tõime eeltoodud kirjas väljendatud kitsaskohad välja ja palusime siiski vahendid leida. Kirjaga liitusid veel Marena Tugikeskus OÜ-st Rene Tammis ja Eesti Kasemahla Liidust Valjo Liivamägi – kahjuks jäi ka see kiri vastuseta. Sellele järgnes veel ka teine meeldetuletav kiri, et me vajaksime siiski ministrite tasandi otsust, et projektide ettevalmistuskulude katmiseks rahalised vahendid leida.
Riigikantselei vastusest 31.02.2022 saame aga teada, et: “Hetkel ei ole ministeeriumid näinud ette meetmeid projektitaotluste ettevalmistamise toetamiseks. Samas nõustume, et Euroopa Liidu rahastuse taotlemisel on kvaliteetse taotluse esitamine oluline, mistõttu soovitame ministeeriumitel edaspidiste programmide väljatöötamisel võtta kaalumisele vastava meetme loomine.”
Kokkuvõtvalt tõstatasime julgeolekuriskide maandamise küsimuse Euroopa roheleppega seotud projektide ettevalmistuskulude katmiseks ja NATO julgeoleku laias käsitluses välja toodud julgeolekuriskide maandamise vajaduse 20.09.2021. Kaja Kallase poolt juhitavas riigikantseleist saame aga 31.02.2022 teada, et vastavad ressursid on ikka planeerimata. Eelnev kinnitab tegevuste ajajoont, et huvi julgeolekuriskide maandamiseks puudus isegi siis, kui probleemidele oli kõikide asjaosaliste ministrite kontekstis tähelepanu juhitud.
Pöördusime uuesti Euroopa roheleppega seotud projektide ettevalmistuskulude katmiseks ja sellega seotud NATO julgeoleku laia käsitluse teemaga uuesti riigikantseleisse Riigisekretär Taimar Peterkopi poole 2022.10.05 . Riigikantselei vastusest 13.12.2022 saame teada, et: “Riik projektitaotluste koostamise rahastamist ette ei näe.” Seega selgus lõpuks, et Euroopa roheleppega seotud projektide ettevalmistuskulude katmist pole ka 2023 aasta eelarves ette nähtud. Seega käriseb vahe vanade ja rikaste liikmesriikide ning uute tulijate vahel veelgi. See aga seab planeerimatuse kaudu ohtu inimeste elu ja tervise. Meie pidime ülesse ehitama teadmistepõhist riiki. Maandama elanikkonna julgeoleku küsimusi ja tagama põhiseaduslikus korras kehtestatud õigusi enda kodanikele nii nagu seda põhiseadusliku korra tagamine ette näeb.
Mida selline Riigikantselei ja Kaja Kallase seadusandlik tegematajätmine toob kaasa tavakodanike ja maakondade tasandil või õigem oleks küsida, et mis tavakodanike ja maakonna vaatevinklist üldse toimus? Seoses NATO julgeoleku laiast käsitlusest tingituna on riigil kohustuseks tagada kodanike energiaga omavarustamisvõime ja toiduga omavarustamisvõime. See on aga omakorda rohe- ja biomajandusliku ressursi rakendusvõime küsimus. Rakendada saab aga neid ressursse, millest ülevaade olemas on. Maakondlike ja valdade arengukavasid saab aga kokku kirjutada tuginedes nendele ressursi planeeringutele, millest reaalne ülevaade olemas on. Riigikantseleile tehti Strateegia “Eesti 2035” ülesandeks need vahendid planeerida, et arenguid luua saaks . Peaminister Kaja Kallas jätab selle aga tegemata. Seades sellega julgeoleku seisukohalt vaadates ohtu inimeste elu ja tervise. Kahetsusväärselt on aga Strateegia “Eesti 2035” -st välja jäetud vastutuse võtmise mehhanism juhuks, kui ministeeriumid või riigikantselei neid arenguid ei täida. Kas oleme tagasi nõukogude ajas, kus mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest? Eesmärgiks on siis üksnes võim, aga mitte arengukavades kehtestatu realiseerimine. Sisuliselt utiliseerib Riigikantselei nende 20 000 inimese töö, kes strateegia “Eesti 2035” koostamisest osa võtsid. Kokkulepped millega riigikantselei võttis selle arengukava peaarendaja rolli, reaalsuses ei toimi – “Strateegia suunab meie riigi järgmise 15 aasta otsuseid ja on aluseks eurotoetuste planeerimisele ja riigieelarve koostamisele.”
Sülitatakse ka näkku meie NATO liitlastele, sest julgeoleku laia käsitluse võtmeküsimuseks on kütustega ja toiduga omavarustamise küsimuste lahendamine kriisisituatsioonis, mida omakorda saab tagada läbi boiressursi haldamisvõime tagamise ja sellega tuleb tegeleda enne kriiside teket ehk rahuajal. Tuleb välja, et aastapäevakõnedesse võib sisse kirjutada mida iganes, aga reaalsuses see võime ei kajastu. Mis kasu on sõjatehnikast, kui me kütusega ja toiduga omavarustamisvõimet reaalsuses tagada ei suuda? Mis aga veelgi hullem – me pole seda isegi planeerima asunud.
Või teine põhiseaduslik aspekt: iga minister, ministri nõunik ja parlamendi saadik on andnud vande põhiseadusliku korra kehtimise tagamiseks. See tähendab, et antakse vanne elukeskkonna säilimise tagamiseks ja eesti rahva säilimiseks selles elukeskonnas. Elukeskkonna, keele ja kultuuri säilimist saab aga teostada üksnes juhul kui ülevaade ressurssidest olemas on. Rahvusvahelise õiguse alusel on aga põhiseaduslikus korras kehtestatud õiguste eiramine või nende õiguste mitte tagamine võrdsustatud riigireetmisega. Seega, kui peaministri või Riigikantselei tegevus või tegevusetus seab ohtu inimeste elu ja tervise või elukeskkonna säilimise, kus see riik või rahvas võiks ja saaks elada, on tegemist riigireetmisega. Seda enam kui vastav minister on andnud vande tagada põhiseaduslikku korda. Sellisel juhul on tegemist veel põhiseadusega kehtestatud ametivande rikkumisega ja seda toetava korruptsiooniga, sest ametivanne antakse põhiseaduslikku korra tagamiseks. Antud juhul sisuliselt seda aga ei täideta. Kui see tegevus või tegevusetus seab ohtu süsteemselt inimeste elu ja tervise ( ja julgeolekuriskidest ülevaate puudumine seda ka on), siis tegemist on ka inimõiguste sügavama rikkumisega ministri poolt.
23 – 2 Taimar Peterkopi vastus – riigikantselei vastus 22-02037-6
23 – 1 2022-10-05 Pöördumine Riigisekretär Taimar Peterkopi poole
16 2022-03-30 Riigikantselei vastus Kaja Kallase kirjale
5 – 2021.09- Peaministri Büroole 2
1 – 2021.09- Peaministri Büroole – Rahandusministeeriumi soovitusel -projekti ettevalmistus taotlus
/Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu Analüütika Keskus./
