Põimukuu viimasel täisnädalal, 21.-27. augustil, kogunes 60-70-pealine üleilmne rahvahulk Kotkajärvele Muskokas Kanadas. Kauaoodatud ja -saabunud “tigu” sai teoks, nagu röövik liblikaks pärast kahesuvelist pandeemiapausi.
Kokkusaamine oli seda magusam endiste MÜlaste vahel ja entusiastlikum uustulnukate seas. “Kas seda kõike “näen mia unõs”?” küsisin alatasa endalt, parafraseerides folklorist Jaan Sudaku avaloengu pealkirja “Mia nägi unõs. Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses”. Loeng põhines tema 2021. a. ilmunud samanimelisel teosel, kus ta käsitleb unenägude seletamise ja unenägudest jutustamise olulisust eesti pärimuslike allikate, täpsemini Kihnu saarelt kogutud näidete põhjal. Kas teadsite, et Eesti Rahvaluule Arhiivis on olemas unenägude kartoteek? Sealt saab inspiratsiooni järelvaatamiseks.
Jaan oli MÜs teistkordselt ning 1. septembril tervitas Eestis õpetajana algklasside lapsi uue kooliaasta puhul. Tasuks ka mainida, et tema essee “Kiri Kotkajärvelt Tõnu Õnnepalule” (2021) pärjati Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming aastapreemiaga. Tegemist on väliseesti kogukonnas palju poleemikat põhjustanud Tõnu Õnnepalu teose “Aaker” kirjandusliku kriitikaga, milles noor autor esitab selgelt ja julgelt oma vastuväited teoses väljendatud seisukohtadele väliseestlaste ja väliseestluse suhtes.
Kotkajärvelt oli äsja lahkunud pea sajane gaidi- ja skaudilaagri pere ning uued metsaelanikud said endale traditsioonilise nimeketta kaela vaid pärast tuttavaks saanud tõvetestimist. Med-õde Katrin valvas piiripunkti telki teeristil, kus võeti igaühelt vähemalt kolm piiska… Õnneks kõik pääsesid edasi ning sellega jutt ka lõppes. Jutulaine tegelikult tõusis järsult, aga teemad võrsusid hoopis uuest ajast ja aru(de)st.
Keelekohvikute veskid jahvatavad
Esimesel, tutvumisõhtul, tutvustatakse muuseas igahommikusi eesti keele ja kõne rühmi, mille seast tuleb langetada rask valik. Tänavu said need uue popima nime – keelekohvikud. Algajatel oli julgustavaks õpetajaks New Yorgis sirgunud Talvi Laev, kes elab ammu Euroopas ja hetkel Nairobis.
Helilooja ja muusik Kristjan Kannukene Eestist pidas hommikuti improkoori töötuba, mis põhines Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hääleimprovisatsiooni õppejõu Anne-Liis Polli häälemängude meetodil. Häälemängude õpetamismeetod keskendub eesti keele häälikute kõlapuhtuse saavutamisele ning nende baasil hääleimprovisatsioonide loomisele. Kaugelt kõlas keelekohvik kui vali loomaaed.
Petrone Print reisisarja kuuluva “Minu Kanada” autor Ene Timmusk lähtuski teosest ja kogemuste jaga-misest oma keelerühmas. Esimesest MÜst saadik seda laeva tüürinud professor Olev Träss oli tänavugi 90-aastaselt endiselt reipalt kohal ja juhendas kõne pidamise keelekohvikut.
Allakirjutanu pakkus loovkirjutamise võimalust. “Kas poliitikast huvitatud hakkavad haikusid kirjutama?” Antud küsimusega üritati provotseerida, et igatühte kirjutama saada pole suguni nii lihtne. Kuid MÜ puhul ei ole mõtet eelarvamusi kivisse raiuda; loodus ärgitab loovust igaühes ja eelolevaid pöördeid (nii tantsulava laudadel kui kujundujumises) ei prognoosi mitte keegi.
öine metsahüüd
mitmed keeled suus ootab
libahunditund
(Kirja pandud valimissüsteemide võrdlusi käsitlevas õppe- ja arutlusringis paralleeltegevusena.)
Avaloengupidaja Jaan Sudak kutsus keelekohviku gruppi imetlema ja õppima vanasõnu, kõnekäändusid ja igati värvikaid väljendeid. Üle käändude ja kändude kulges nende rõõmus tee, naerulsuiselt suise lõpuni.
kui vihma kallab (NAGU OAVARREST)
ei kuule hiirtejooksu
ikka ei maga
Väiksena suurte seas
Toronto Ülikooli eesti õppetooli juhataja ja ajaloo professor Andres Kasekamp polnud ammu MÜs käinud, kuid jalg, vaim ja samblikke uuriv käsi kohanesid taas lapsepõlve skaudi- ja MÜ-radadel kiirelt. Tema esmaspäevane loeng “Venemaa-Ukraina sõja mõju Eestile” haakus võrratult järgmise päeva politoloogi ja õppejõu Veiko Spolitise vabaõhu “mäejutlusega” pealkirjaga “Balti riigid Euro-Atlandi julgeoleku kogukonna Idarindel”. Need kaks meest moodustasid suurepärase tandemi ning nende arvumused ja analüüsid hetke ja tuleviku olukordade võimalikkusest Ukrainas olid väga nõutud ja hinnatud. Ukraina paneeli liitusid ka Olev Träss ning Toomas Marley; viimane rääkis oma kogemustest ukraina pere võõrustamisel läinud kuude jooksul Torontos.
Teise mätta pealt värskust pakub siinkohal oma loovkirjutuskokkuvõttega Helena Otsa Delaware’ist, kes oli viimati MÜs 30 aastat tagasi:
“Metsaülikooli selle aasta teemat “Mets meis” arendati hiiel käimise, matka ja ka-nuuretke kaudu. Loengutel käsitlesid looduslembelist disaini (biofiilne disain) kohalikud Viive Tork-Hiis ja Maimu Mölder. (Biofiilses disainis kasutatakse looduse elemente, et pakkuda rõõmu ja hingetõmbehetki inimeste loodud ruumides. On leitud, et biofiilne disain toetab kognitiivset funktsiooni, füüsilist tervist ja psühholoogilist heaolu.) Teine huvitav loeng oli Kristiina Marki poolt (Eesti Maaülikool), kes tutvustas MÜlastele samblaid (mosses) ja samblikke (lichens). Sammal on vist igale inimesele tuntud taim, aga samblikud pole üldsegi mitte taimed, vaid on tekkinud vetikate (algae) ja seente sümbiootilisest koostöös. Samblikke leidub peaaegu igas maailmajaos, nii tundras, kõrbes kui Kotkajärve pinnal. Mõned samblikud on imeväiksed ja vajavad luubi või mikroskoobi kasutust, et neid kivi pealt üles leida. Teised on inimese kõrva või kapsalehe suurused ja lihtsasti näha kasvamas Kotkajärve sauna juures kalju peal.”
Pillimehi oli meil metsas kokku viis. Olidki kõik seekord mehed: Mark Julson esines klaverikontserdiga, mis kohati eesti regilauludest inspireeritud. Üks teos oli loodud ja pühendatud ka kadunud hiievana Margus Taele. Eestis laineid lööva noore muusiku Kristjan Kannukese soolokontsert peamajas võttis saali pahviks. Nii hingestunut võimsat esinemist pole tolles metsas aastakümneid kaikunud. Seda etteastet pidanuks kogema iga noor, kes nädal varem laagris viibis. Kesknädala peo ohjad võttis seejärel kätte (lõõtsa sisse monteerituna) Henrik Hinrikus (Viljandi- Chicago-Kotkajärve-Chicago-Viljandi!) ja MÜ ammune kindel esimene viiul Olavi Kelle. Aga enne seda jõudis ühe pitsukese öö veeta Kotkajärvel (enne ülikool tõttamist) pedagoogiks õp-piv Alexander (Lees) Gonneau, kes aega raiskamata oma kadunud vanaisa Edgar Leesi akordioni rinnale võttis. Edgar aitas vanemskaudina Kotkajärvet 1950ndatel rajada ja lõpetas metsas käimise vanaskaudi Lembitu lellena. Alex kasutas MÜs esmakordselt pakutud võimalust saada eesti keele tuge keelesõpsilt (language buddy), kuigi kõik on MÜs üksteise keelesõpsid ja kõige suurem tugi tõuseb nakkavast naerust.
Pallimehed olid ka mehed: Taimo Ilves pidas huvitava loengu eestlaste võrkpalli ajaloolisest võidukäigust uues maailmas ning teda abistas ja toetas Allan Luiker. Käe said valgeks leivategemisel ja punaseks verivorstitegemisel MÜ-lased, kes järgisid Ene Timmuski rukkileiva küpsetamise õpetust ja liitusid MÜ peakoka Ülle Veltmanni vorstiringi (rõngasse?). Soorollid metsas siiski nii puised ei ole. Osalejate arvamused ja nädala (k.a lõpupeo) kirjeldused JÄTKUVAD.
Riina Kindlam
55. Kotkajärve Metsaülikool “Mets meis kõigis” tigu sai teoks
