Reformierakond peab kandma vastutust, et viimased aastad puudub Eestis kodanike vajaduste ja põhiseadusega arvestav pädev valitsus. Kaja Kallase päikesetõusu valitsuse loojangusse tüürimisest alates ning michaeliitliku pioneeridetoale sarnaneva õhinapõhise valitsemisklubiga lõpetades, käib mingi tsirkus, kus kurvameelsed klounid esitavad piinlikkusttekitavaid jalga tagumikku numbreid. Reformierakonna juhtimisel on riik jõudnud majanduskaosesse. Rahvastiku katastroofiline vähenemine ning asendumine hilismigrantidega, valdava osa Eesti ääremaastumine, poliitika asendumine plõksimisega riigikogu infotunnis ja teisitimõtlejate verbaalne represseerimine, on alla 20% rahva toetust omava vähemusvalitsuse kaubamärk.
Vähem tegusid, rohkem pläägutamist.
Seni võis ju arvata, et enam veidramaks minna ei saa, kuid trikimeister Kristen Michal ei rahuldu senise ebaeduga, vaid näitab, et tal on enne ametist lahkumist veel varuks nii mõnigi silmamoondustrikk, mida tõsise näo ja uhkusest kumiseva häälega rahvale kiita. Vaadates 22. märtsil väljakäidud valitsuse koosseisu, jääb üle üksnes küsida, kas meie riigis ongi põhimõtteks, et mida vähem asjast mõikad, seda edukam oled ja kui elust kohe üldse aru ei saa, sobid paugust ministriks.
Põllumajandusministri ametisse soovitakse panna nn tõsielusaatest Vallaline kaunitar tuule tiibadesse saanud naljanumber Hendrik Terras, keda isegi tema südamesõbrannal BSH-l oli põhjust ürgnaiseliku lustiga naeruvääristada. Aga nüüd on mees, kes vallaliste saates solvunud naiste kohtu ees lõdises, minister. Kui küsida, et mis pagana loogika järgi see valik toimus, kuuleb nähtavasti vastuseks, et kapsal ja peedil teeb Terraspoiss ju kenasti vahet ning mõistus on uuel ministril piisavalt terane, eristamaks lehma hobusest. Mida enamat põllumajandusminstrilt ikka oodata?
Võib ju väita, et inimesed muutuvad ajas ja mis seda Terrase kunagist läbikukkumist ikka meenutada, on ju temast saanud äge poliitik, kel isegi mandaat riigikogus asjatada. Vaidleks vastu. Kui täiskasvanud inimene on nii edev, et ei mõista tõsielu TV klaasmaailma ohtlikkust, siis pole midagi parata, ent tema mängumaaks peakski jääma too klaasseintega puur, mitte erialaseid teadmisi ja vastutusvõimet nõudev ministritöö. Eesti põllumajandusel ei lähe hästi ning poleks mõtet olukorda mingi tõsielustaari põllule saatmisega veelgi halvendada.
Eesti sisejulgeoleku teabefaktor.
Tõsine katsumus ootab Eesti sisejulgeolekut. Lauri Läänemets polnud siseministri rollis mingi õnnistus, ent Igor Taro… Mnjaa! Kas abipolitseiniku pagunitest ikka piisab siseministri karjääri alustamiseks, kui su mõttemaailm pärineb Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli loengutest ning diplomitöö “Eesti ja Venemaa: üksteise mõistmise teabefaktor” viitab roosadele unistustele, milles praeguses karmis reaalsuses võib leida pigem mõttetegevust pärssivaid algeid.
Jah, Taro näol on tegemist kahesajalaste ebapopulaarse bande esindajaga ning võib ju küsida, et mida paganat siis reform peab tegema, kui Kallas Kristina selliseid subjekte ette lükkab, ent Taro taust peaks panema mõtlema isegi Michali suguse pragmaatilise ämbrikolistaja. Kas valitsust kokku klopsiv toimkond üldse adub, kui oluline on kriisiga ähvardavas olukorras sisejulgeolek, mille kindlustab selge ja aus juhtimine. Loosungite ja vildaka naeratusega läbi vaenuliku teabefaktori siseministeeriumit juhtides seda ei taga.
Kas Sutist saab uus yokotaja?
Muidugi võib remonttööde käigus valitsuses toimuvast tapeedivahetuses avastada ka midagi meeldivat. Pikalt yokotanud nn kliimaministri mänguväljakult riietusruumi küüditamine pole sugugi paha, kui vaid teda asendaval Andres Sutil jätkuks oidu rohepesust eemale hoida. Kahjuks kõlas tema teleintervjuus totter väide, otsekui tooks roheäärmus ettevõtjatele õnne õuele. Küllap peagi selgub, kas majanduses mitte just kõige harimatuma ministrikandidaadi aju on tõesti roheusksete poolt nässu keeratud või oli kliimamuutustega võitlemise tõsiseks tegevuseks nimetamine üksnes kavala pangandusguru poliitiline spinn. Vähemalt on Eesti tänu kliimaministeeriumi nimemuutusele vabanenud globaalsest vastutusest juhtida universumi kliimat, millega pole puht praktilistel põhjustel saanud hakkama isegi Greta Thunbergi taoline superäpu.
Pole midagi uut reformipäikese all.
Kristen Michali teise remondijärgse valitsuse horisondilt pühib tumedaid pilvi sotsiaalhundi Signe Riisalo puhkusele kupatamine ja 15 miljoniga Haapsalu raudteed ehitada plaaninud Piret Hartmani parematele jutumaadele saatmine, kuigi nende asemel end pildile pressinud Karmen Jolleri senine tegevus paneb kahtlema, et tühikargamine sotsiaalministeeriumis lõpeks.
Miski on mäda Eesti Vabariigis ja Michal pole küll see mees, kes siinse elu ja olemise oma kentsaka seltskonnaga taas joonele sätib. Eesti mudaliigast väljaupitamiseks ei piisa kilkamisest, et teise remondi läbi teinud valitsus erineb eelmisest nagu öö ja päev. Sveti asendamine kellegi Kuldar Leisiga on puht foneetiline mahhinatsioon, millel pole päeva ööks muutmisega või siis vastupidi, mingit seost. Ja kui vaatamata kõigele lubab Michal, et kliimaministeerium jätkab oma maailmapäästmist uue nime all, ent samas koosseisus ja ülesannetega, hakkab koitma, et muutuste lubamise sildi varjust vaatab vastu senine stagnatsioon.
Pole midagi uut ega lootustandvat siin reformipäikese all. Aga vähemalt õnnestub vaimust vaestel proovida end igasuguse lugupidamise kaotanud ministriametites.
Vähem tegusid, rohkem pläägutamist.
Seni võis ju arvata, et enam veidramaks minna ei saa, kuid trikimeister Kristen Michal ei rahuldu senise ebaeduga, vaid näitab, et tal on enne ametist lahkumist veel varuks nii mõnigi silmamoondustrikk, mida tõsise näo ja uhkusest kumiseva häälega rahvale kiita. Vaadates 22. märtsil väljakäidud valitsuse koosseisu, jääb üle üksnes küsida, kas meie riigis ongi põhimõtteks, et mida vähem asjast mõikad, seda edukam oled ja kui elust kohe üldse aru ei saa, sobid paugust ministriks.
Põllumajandusministri ametisse soovitakse panna nn tõsielusaatest Vallaline kaunitar tuule tiibadesse saanud naljanumber Hendrik Terras, keda isegi tema südamesõbrannal BSH-l oli põhjust ürgnaiseliku lustiga naeruvääristada. Aga nüüd on mees, kes vallaliste saates solvunud naiste kohtu ees lõdises, minister. Kui küsida, et mis pagana loogika järgi see valik toimus, kuuleb nähtavasti vastuseks, et kapsal ja peedil teeb Terraspoiss ju kenasti vahet ning mõistus on uuel ministril piisavalt terane, eristamaks lehma hobusest. Mida enamat põllumajandusminstrilt ikka oodata?
Võib ju väita, et inimesed muutuvad ajas ja mis seda Terrase kunagist läbikukkumist ikka meenutada, on ju temast saanud äge poliitik, kel isegi mandaat riigikogus asjatada. Vaidleks vastu. Kui täiskasvanud inimene on nii edev, et ei mõista tõsielu TV klaasmaailma ohtlikkust, siis pole midagi parata, ent tema mängumaaks peakski jääma too klaasseintega puur, mitte erialaseid teadmisi ja vastutusvõimet nõudev ministritöö. Eesti põllumajandusel ei lähe hästi ning poleks mõtet olukorda mingi tõsielustaari põllule saatmisega veelgi halvendada.
Eesti sisejulgeoleku teabefaktor.
Tõsine katsumus ootab Eesti sisejulgeolekut. Lauri Läänemets polnud siseministri rollis mingi õnnistus, ent Igor Taro… Mnjaa! Kas abipolitseiniku pagunitest ikka piisab siseministri karjääri alustamiseks, kui su mõttemaailm pärineb Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli loengutest ning diplomitöö “Eesti ja Venemaa: üksteise mõistmise teabefaktor” viitab roosadele unistustele, milles praeguses karmis reaalsuses võib leida pigem mõttetegevust pärssivaid algeid.
Jah, Taro näol on tegemist kahesajalaste ebapopulaarse bande esindajaga ning võib ju küsida, et mida paganat siis reform peab tegema, kui Kallas Kristina selliseid subjekte ette lükkab, ent Taro taust peaks panema mõtlema isegi Michali suguse pragmaatilise ämbrikolistaja. Kas valitsust kokku klopsiv toimkond üldse adub, kui oluline on kriisiga ähvardavas olukorras sisejulgeolek, mille kindlustab selge ja aus juhtimine. Loosungite ja vildaka naeratusega läbi vaenuliku teabefaktori siseministeeriumit juhtides seda ei taga.
Kas Sutist saab uus yokotaja?
Muidugi võib remonttööde käigus valitsuses toimuvast tapeedivahetuses avastada ka midagi meeldivat. Pikalt yokotanud nn kliimaministri mänguväljakult riietusruumi küüditamine pole sugugi paha, kui vaid teda asendaval Andres Sutil jätkuks oidu rohepesust eemale hoida. Kahjuks kõlas tema teleintervjuus totter väide, otsekui tooks roheäärmus ettevõtjatele õnne õuele. Küllap peagi selgub, kas majanduses mitte just kõige harimatuma ministrikandidaadi aju on tõesti roheusksete poolt nässu keeratud või oli kliimamuutustega võitlemise tõsiseks tegevuseks nimetamine üksnes kavala pangandusguru poliitiline spinn. Vähemalt on Eesti tänu kliimaministeeriumi nimemuutusele vabanenud globaalsest vastutusest juhtida universumi kliimat, millega pole puht praktilistel põhjustel saanud hakkama isegi Greta Thunbergi taoline superäpu.
Pole midagi uut reformipäikese all.
Kristen Michali teise remondijärgse valitsuse horisondilt pühib tumedaid pilvi sotsiaalhundi Signe Riisalo puhkusele kupatamine ja 15 miljoniga Haapsalu raudteed ehitada plaaninud Piret Hartmani parematele jutumaadele saatmine, kuigi nende asemel end pildile pressinud Karmen Jolleri senine tegevus paneb kahtlema, et tühikargamine sotsiaalministeeriumis lõpeks.
Miski on mäda Eesti Vabariigis ja Michal pole küll see mees, kes siinse elu ja olemise oma kentsaka seltskonnaga taas joonele sätib. Eesti mudaliigast väljaupitamiseks ei piisa kilkamisest, et teise remondi läbi teinud valitsus erineb eelmisest nagu öö ja päev. Sveti asendamine kellegi Kuldar Leisiga on puht foneetiline mahhinatsioon, millel pole päeva ööks muutmisega või siis vastupidi, mingit seost. Ja kui vaatamata kõigele lubab Michal, et kliimaministeerium jätkab oma maailmapäästmist uue nime all, ent samas koosseisus ja ülesannetega, hakkab koitma, et muutuste lubamise sildi varjust vaatab vastu senine stagnatsioon.
Pole midagi uut ega lootustandvat siin reformipäikese all. Aga vähemalt õnnestub vaimust vaestel proovida end igasuguse lugupidamise kaotanud ministriametites.
Vsevolod Jürgenson
