Ajal, mil roherööbikud udutavad kliimasoojenemisest, mis pidavat kujutama endast maailma põrgulikemat probleemi, hiilgab Euroopa põhjaserv, kuhu mahub ka meie armas Eestimaa, suisa talviste ilmaoludega ning karmimad ennustajad lubavad eelseisvaks nädalavahetuseks suisa lund ja tuisku. Siiski ei tahaks katastroofiliste ilmaolude jutlustajaid uskuda, sest saabuval nädalavahetusel tähistame üht soojemat ja tunneteküllasemat tähtpäeva, austades emasid, kes ühiskonnas maad võtnud mugavusfeministlike seisukohtade kiuste, on lapsele elu kinkides leidnud suurima rõõmu ja eneseteostuse.
Emadus on ime.
Emaks pole võimalik õppida, vaid selleks saadakse, kui süda asub õigel kohal. Naine, kes kannab endas teadmist, et just tema võib olla osaline elu igavikulises ringkäigus, ei tõmbu kunagi trotslikult pingesse, ega kärata moodsa suunamudija kombel, et tema keha kuulub vaid talle ja ärgu rumalad kõlupead jahvatagu mingist figuuriohustavast lapse saamisest, mõelgu langevast iibest kägisejad siis mida tahes. Hingelt ema teab, mida tähendab lapse ootus, tärkava elu ilmale toomine ja lapse kasvatamine mudilasest tegusaks endaga toimetulevaks inimeseks. See on imeline teekond, areneda koos lapsega, armastada teda ja kogeda vastuarmastust.
Argipäeva jõhkrus muserdab emasid.
Tuleb tõdeda, et Eestis on aeg liigestest lahti ja sõjahüsteeria ning elujärje allakäik ei sisenda naistele kindlust, võtmaks vastu elu tähtsaim otsus, saada emaks. Seepärast peaks iga endast ja oma maast hooliv inimene mõtlema, kuidas muuta emade elu helgemaks, mil viisil vähendada muresid, mida lapse kasvatamine endaga paratamatult kaasa toob. Sõnadelt tuleks minna tegudele ja muuta meie linnade tänavad lastega liikuvate emade jaoks ohutuiks, mitte soodustada kõnniteede muutumist tõuksipõrguks ja lasteasutuste naabrusesse jäävaid ülekäike surmalõksuks, kuhu iga laps võib sattuda. Veelkord tuleks igal omavalitsusel vaadata üle võimalused, kuidas lapsi kasvatavaid emasid toetada ja selgitada, mida nad lisaks majanduslikule toimetulekule kogukonnalt ootavad. Just turvalisus ja hoolimine on võlusõnad, mis toovad emadele rahu südamesse, ent kust neid leida, kui meie riigis on politsei muutunud sedavõrd abituks, et teismelise pahareti peatamiseks tõmmatakse kabuurist relv ja lastakse sellega endale kuul jalga. See pole ühiskond, kus lapsi muretult kasvatada.
Võlg emade ees.
Oleme emadele võlgu, jättes realiseerimata unistused, mida end üheksakümnendatel vabaks laulnud riigi kodanikud hinges on kandnud. Meie poliitikud on meid petnud, seades võõrad huvid kõrgemale enda inimeste muredest ja näpates tühjaks imetud riigikassa turgutamiseks raha perede niigi pingelisest eelarvest. Raske uskuda, ent meie arrogantse ja saamatu valitsuse liikmeid on samuti kasvatanud armastavad emad, kes on suunanud järglasi olema õiglased ja helded. Siin on järelemõtlemise koht, sest oma egoistliku enesekesksusega teete haiget emadele, kes teid vaatamata kõigele armastavad ja mõistavad. Mõelge sellele emadepäeval, kes te tuimalt räägite, kuidas galopeeriv inflatsioon ongi reaalsus ja inimesed võiksid üldse suu pidada, sest end vähemusvalitsusse smuugeldanud eluvõõrastel tegelastel on õigus määrata Eestimaa saatust, mängides ruletti üha hapramaks muutuva rahuga.
Kuidas kanda aja taaka?
Aasta 2025 on rahutu ja ärev. Tärkamas on uued konfliktikolded ning jõudu kogumas vanad vastasseisud. Selles maailmas peab olema imetlusväärset naiselikku julgust ja usku armastuse kõikevõitvasse jõusse, et saada emaks ja jääda oma lastele ainsaks ja imetletuks iga päev, tund ja minut.
Vaid emaduse imet hinnates on Eestil tulevikku. Kõik muu on üksnes enese petmine. Õnne teile emad ajataagaga toimetulekuks! Tänu teile püsib lootus tulevikule.
Emadus on ime.
Emaks pole võimalik õppida, vaid selleks saadakse, kui süda asub õigel kohal. Naine, kes kannab endas teadmist, et just tema võib olla osaline elu igavikulises ringkäigus, ei tõmbu kunagi trotslikult pingesse, ega kärata moodsa suunamudija kombel, et tema keha kuulub vaid talle ja ärgu rumalad kõlupead jahvatagu mingist figuuriohustavast lapse saamisest, mõelgu langevast iibest kägisejad siis mida tahes. Hingelt ema teab, mida tähendab lapse ootus, tärkava elu ilmale toomine ja lapse kasvatamine mudilasest tegusaks endaga toimetulevaks inimeseks. See on imeline teekond, areneda koos lapsega, armastada teda ja kogeda vastuarmastust.
Argipäeva jõhkrus muserdab emasid.
Tuleb tõdeda, et Eestis on aeg liigestest lahti ja sõjahüsteeria ning elujärje allakäik ei sisenda naistele kindlust, võtmaks vastu elu tähtsaim otsus, saada emaks. Seepärast peaks iga endast ja oma maast hooliv inimene mõtlema, kuidas muuta emade elu helgemaks, mil viisil vähendada muresid, mida lapse kasvatamine endaga paratamatult kaasa toob. Sõnadelt tuleks minna tegudele ja muuta meie linnade tänavad lastega liikuvate emade jaoks ohutuiks, mitte soodustada kõnniteede muutumist tõuksipõrguks ja lasteasutuste naabrusesse jäävaid ülekäike surmalõksuks, kuhu iga laps võib sattuda. Veelkord tuleks igal omavalitsusel vaadata üle võimalused, kuidas lapsi kasvatavaid emasid toetada ja selgitada, mida nad lisaks majanduslikule toimetulekule kogukonnalt ootavad. Just turvalisus ja hoolimine on võlusõnad, mis toovad emadele rahu südamesse, ent kust neid leida, kui meie riigis on politsei muutunud sedavõrd abituks, et teismelise pahareti peatamiseks tõmmatakse kabuurist relv ja lastakse sellega endale kuul jalga. See pole ühiskond, kus lapsi muretult kasvatada.
Võlg emade ees.
Oleme emadele võlgu, jättes realiseerimata unistused, mida end üheksakümnendatel vabaks laulnud riigi kodanikud hinges on kandnud. Meie poliitikud on meid petnud, seades võõrad huvid kõrgemale enda inimeste muredest ja näpates tühjaks imetud riigikassa turgutamiseks raha perede niigi pingelisest eelarvest. Raske uskuda, ent meie arrogantse ja saamatu valitsuse liikmeid on samuti kasvatanud armastavad emad, kes on suunanud järglasi olema õiglased ja helded. Siin on järelemõtlemise koht, sest oma egoistliku enesekesksusega teete haiget emadele, kes teid vaatamata kõigele armastavad ja mõistavad. Mõelge sellele emadepäeval, kes te tuimalt räägite, kuidas galopeeriv inflatsioon ongi reaalsus ja inimesed võiksid üldse suu pidada, sest end vähemusvalitsusse smuugeldanud eluvõõrastel tegelastel on õigus määrata Eestimaa saatust, mängides ruletti üha hapramaks muutuva rahuga.
Kuidas kanda aja taaka?
Aasta 2025 on rahutu ja ärev. Tärkamas on uued konfliktikolded ning jõudu kogumas vanad vastasseisud. Selles maailmas peab olema imetlusväärset naiselikku julgust ja usku armastuse kõikevõitvasse jõusse, et saada emaks ja jääda oma lastele ainsaks ja imetletuks iga päev, tund ja minut.
Vaid emaduse imet hinnates on Eestil tulevikku. Kõik muu on üksnes enese petmine. Õnne teile emad ajataagaga toimetulekuks! Tänu teile püsib lootus tulevikule.
Vsevolod Jürgenson
