Sünnipäev peaks olema rõõmus, naerusuine, tulevikku vaatav ja lootust sisendav, ent vahel võtavad kogunevad murepilved jõu rõõmustada, naerda ja uskuda, ning see on halvim, mis võib sünnipäevalapse ning teda südamest armastavate lähedastega juhtuda. Nii oleme ka Eesti Vabariigi 107. sünnipäeval jõudnud olukorda, kus sünnipäevalapse halvenev tervis ja hoolimatus, kuidas tõbise eakaga ringi käiakse, paneb muretsema, kas nii edasi minnes järgmist sünnipäeva näebki.
Aeg liigestest on lahti.
Võib ju öelda, et Eesti riik on ennegi elanud läbi raskeid aegu, olnud aastakümneid võõrvõimu all, tõustes sellele vaatamata uuesti iseseisva ja paremat tulevikku otsivana. Ent nii teise ilmasõja aegses tulemöllus, kui sellele järgnenud okupatsiooniaastatel, sidus inimesi soov saada vabaks ning säilitada põhiväärtused, mis annavad ühtehoidvale rahvale lootuse kestmisele. Täna, kui pereväärtusi asendab umbtotra soolise valiku naeruväärne agenda, iseolemist Brüsseli käsulaudade ennastsalgav järgimine ja mõtestatud arengut mannetut egotrippi harrastava valitsuskabineti saamatud valed ning maksupolka, jäävad meie riigi ellujäämisvõimalused üha ahtamaks. Meid ei ähvarda niivõrd välisvaenlane, kui rahva seesmine killustatus, naeruväärse liberaalse teisitimõtlemist vaenava ideoloogia pealesurmine, mis võtab eelduse aegadetormis püsida, nagu suudeti Vabadussõja lahinguist läbi rühkides, võõra võimu all oma kultuuri säilitades ja sajandite jooksul väljakujunenud pereväärtusi hinnates ning isamaad armastades. Globaalliberaalsel eurooplasel on savi, mis Eestiga juhtub, sest kui siin kõik kokku variseb, ootavad päikeselised paigad, kuhu raskuste eest pageda. Milleks isamaa, kui selle võib mängeldes asendada kena korteriga Hispaania rannikukülas? Milleks keel ja kultuur, kui saab läbi inglist purssides ja viipekeelseid drag showsid etendades?
Äpardunud valitsus juhib meid hääbumisele.
Meid juhatab hääbumisse kõigi aegade saamatum valitsus, kelle ainus mure on taguda sõjatrummi ja sumbata mööda majandust ja rahva elujärge pärssivat ummikteed. Peale rohepimeduses Eesti energiakriisi lävele juhtimist ja 2,6 miljardi meretuulikute rahaga mängitud inetut valeturakat, oleks michaliitidel viimane aeg vigu tunnistada ning vabastada kabinetid vastutustunnet omavatele juhtidele, ent eneseimetlus ei võimalda ilmseid möödalaskmisi tunnistada. Isegi keskkonnaminister ei suvatse ämbrite kolistamisest loobuda, sest õigustamatult kõrge enesehinnang, ehk maakeeli totter ülbus ei lase. Ja nii jätkame allakäigutrepil, mida minister Ligi nimetab mõistlikuks valikuks. Meil on Euroopa kalleim elekter, kõrgeim inflatsioon, kallid poehinnad, tagasihoidlikud palganumbrid ja olematu pension. Sadadel tuhandetel kodanikel on tõsised toimetulekuraskused, tervishoiusüsteem seisab kokkuvarisemise äärel, hariduses keskendutakse ainetundides keeleõppele, mis kärbib nii eesti- kui muukeelsetele lastele antava hariduse kvaliteeti, maakohtadest kaovad üha kiireneva tempoga elutähtsad teenused. Lisaks maksude otsesele tõstmisele leitakse võimalusi inimesi kaudselt koorida. Näiteks ei saa 2024. aasta tuludeklaratsioonis enam maha arvata täiendavat maksuvaba tulu kahe või enama lapse ülalpidamise eest, ega kasutamata maksuvaba tulu abikaasale üle kanda. Jälle tubli lisa valitsuse tengelpunga, kust nii tore supsutada raha euroopalike väärtuste kiitmiseks ja paisuva ametnikearmee premeerimiseks.
Eesti seisab valikute lävel.
Eesti seisab otsustavate valikute lävel, sest nii edasi minna pole enam võimalik. Me vajame valitsust, kus ei domineeri michaliitlik enesega rahulolu, yokotav võhiklikkus, kallaslik põlgus viiskude ja kandlega rahva vastu, hartmanlik taipamatus ja riisalolik peataolek. Neil, kes tõeliselt peavad Eestit koduks, on aeg ärgata ning tuletada mugavustsoonis ulpivale presidendile meelde, et tema ülesandeks on ülespuhutud aastapäevakõne ja sadutuhandeid rahva raha neelava edeva vastuvõtu asemel kuulutada välja erakorralised valimised, sest võimu nautivate erakondade toetus on langenud pea veerandini valijaskonnast.
Ometi tasub uskuda, et Eestis leidub piisavalt puhta südametunnistusega, oma kodu saatuse pärast muretsevaid tegusaid inimesi, kes on valmis isamaa heaks töötama ning tooma meid välja ummikust, kuhu reformistlikud valemängurid on Eesti tõuganud. Olgem julged ja kompromissitud, sest veri, mida valasid kangelased Vabadussõjas, polnud asjatu ohver. Esivanemate tarkus aidaku meil taas leida tee rahvuslikule ühtsusele, mille eesmärgiks luua parem elujärg ja võimaldada lastele muredevabam tulevik. Elagu Eesti!
Aeg liigestest on lahti.
Võib ju öelda, et Eesti riik on ennegi elanud läbi raskeid aegu, olnud aastakümneid võõrvõimu all, tõustes sellele vaatamata uuesti iseseisva ja paremat tulevikku otsivana. Ent nii teise ilmasõja aegses tulemöllus, kui sellele järgnenud okupatsiooniaastatel, sidus inimesi soov saada vabaks ning säilitada põhiväärtused, mis annavad ühtehoidvale rahvale lootuse kestmisele. Täna, kui pereväärtusi asendab umbtotra soolise valiku naeruväärne agenda, iseolemist Brüsseli käsulaudade ennastsalgav järgimine ja mõtestatud arengut mannetut egotrippi harrastava valitsuskabineti saamatud valed ning maksupolka, jäävad meie riigi ellujäämisvõimalused üha ahtamaks. Meid ei ähvarda niivõrd välisvaenlane, kui rahva seesmine killustatus, naeruväärse liberaalse teisitimõtlemist vaenava ideoloogia pealesurmine, mis võtab eelduse aegadetormis püsida, nagu suudeti Vabadussõja lahinguist läbi rühkides, võõra võimu all oma kultuuri säilitades ja sajandite jooksul väljakujunenud pereväärtusi hinnates ning isamaad armastades. Globaalliberaalsel eurooplasel on savi, mis Eestiga juhtub, sest kui siin kõik kokku variseb, ootavad päikeselised paigad, kuhu raskuste eest pageda. Milleks isamaa, kui selle võib mängeldes asendada kena korteriga Hispaania rannikukülas? Milleks keel ja kultuur, kui saab läbi inglist purssides ja viipekeelseid drag showsid etendades?
Äpardunud valitsus juhib meid hääbumisele.
Meid juhatab hääbumisse kõigi aegade saamatum valitsus, kelle ainus mure on taguda sõjatrummi ja sumbata mööda majandust ja rahva elujärge pärssivat ummikteed. Peale rohepimeduses Eesti energiakriisi lävele juhtimist ja 2,6 miljardi meretuulikute rahaga mängitud inetut valeturakat, oleks michaliitidel viimane aeg vigu tunnistada ning vabastada kabinetid vastutustunnet omavatele juhtidele, ent eneseimetlus ei võimalda ilmseid möödalaskmisi tunnistada. Isegi keskkonnaminister ei suvatse ämbrite kolistamisest loobuda, sest õigustamatult kõrge enesehinnang, ehk maakeeli totter ülbus ei lase. Ja nii jätkame allakäigutrepil, mida minister Ligi nimetab mõistlikuks valikuks. Meil on Euroopa kalleim elekter, kõrgeim inflatsioon, kallid poehinnad, tagasihoidlikud palganumbrid ja olematu pension. Sadadel tuhandetel kodanikel on tõsised toimetulekuraskused, tervishoiusüsteem seisab kokkuvarisemise äärel, hariduses keskendutakse ainetundides keeleõppele, mis kärbib nii eesti- kui muukeelsetele lastele antava hariduse kvaliteeti, maakohtadest kaovad üha kiireneva tempoga elutähtsad teenused. Lisaks maksude otsesele tõstmisele leitakse võimalusi inimesi kaudselt koorida. Näiteks ei saa 2024. aasta tuludeklaratsioonis enam maha arvata täiendavat maksuvaba tulu kahe või enama lapse ülalpidamise eest, ega kasutamata maksuvaba tulu abikaasale üle kanda. Jälle tubli lisa valitsuse tengelpunga, kust nii tore supsutada raha euroopalike väärtuste kiitmiseks ja paisuva ametnikearmee premeerimiseks.
Eesti seisab valikute lävel.
Eesti seisab otsustavate valikute lävel, sest nii edasi minna pole enam võimalik. Me vajame valitsust, kus ei domineeri michaliitlik enesega rahulolu, yokotav võhiklikkus, kallaslik põlgus viiskude ja kandlega rahva vastu, hartmanlik taipamatus ja riisalolik peataolek. Neil, kes tõeliselt peavad Eestit koduks, on aeg ärgata ning tuletada mugavustsoonis ulpivale presidendile meelde, et tema ülesandeks on ülespuhutud aastapäevakõne ja sadutuhandeid rahva raha neelava edeva vastuvõtu asemel kuulutada välja erakorralised valimised, sest võimu nautivate erakondade toetus on langenud pea veerandini valijaskonnast.
Ometi tasub uskuda, et Eestis leidub piisavalt puhta südametunnistusega, oma kodu saatuse pärast muretsevaid tegusaid inimesi, kes on valmis isamaa heaks töötama ning tooma meid välja ummikust, kuhu reformistlikud valemängurid on Eesti tõuganud. Olgem julged ja kompromissitud, sest veri, mida valasid kangelased Vabadussõjas, polnud asjatu ohver. Esivanemate tarkus aidaku meil taas leida tee rahvuslikule ühtsusele, mille eesmärgiks luua parem elujärg ja võimaldada lastele muredevabam tulevik. Elagu Eesti!
Vsevolod Jürgenson
