Meie euroopalikust truualamlikkusest pakitseva valitsuse hinnangul on eestlane odavam kui koer. Ettevalmistamisel on uus loomakaitse seadus, mis keelab koerte ketis pidamise, ehk siis peale seaduse vastuvõtmist on kõigil mõrvarkoerte omanikel seadusest tulenev õigus lasta oma lõukoeri priilt ringi lipata. Jah, seadus lubab koeri pidada aedikus või suletud hoovis, ent ketistamata murdjapenidel pole mingi raskus piiratud territooriumilt välja pressida ja esimesele ettejuhtuvale inimesele hambad sisse lüüa. Seaduse vastuvõtmist survestavaid äärmusloomakaitsjaid aga inimkannatused ei huvita. Koerte vabapidamise põhimõtteid ette valmistava regionaal- ja põllumajandusministeeriumi toiduohutuse valdkonna juht Kadri Kaugerand leiab, et loom on sotsiaalne pereliige, kes vajab hoolt ja tähelepanu, mitte ketis piinlemist. See oleks sula tõsi, kui mõrtsukloomade omanikud vaevuksid oma hoolealuseid treenima, nii et need käituksid ümbritsevate suhtes ohutult. Kahjuks see pole nii.
Seadus soosib inimeste vigastamist ja tapmist.
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud arvukalt juhtumeid, kus vabalt ringi jooksvad koerad inimesi rapivad. Üks õõvastavamaid oli meediast korduvalt läbi käinud juhtum Sandraga, kui noort kaunist neidu ründasid naabri koerad. “Ühel hetkel tundsin, kuidas mu pool pead läks, ja siis nägin koera hammaste vahel oma juukseid ja peanahka,” kirjeldas koerte käest vaevu eluga pääsenud Sandra, kes kannatab seni koeraomaniku jälgi ükskõiksuse tõttu tekkinud traumade käes.
Kuidas karistati koerte omanikku? Tingimisi mõnekuulise vangistuse ja mõnekümnetuhande eurose valurahaga. Oma süüd see kurjategija ei tunnista ning nähtavasti saab ta endale taas koerad hankida, kelle vabalt ringijooksmist ja ründeid hakkab õigustama Kadri Kaugeranna kontori poolt sepitsetav koerte ketispidamist keelav pseudoseadus.
Kas Kaugerand ja tema mõttekaaslased küsivad endalt, mida tunnevad sajad koerte poolt puretud? Kas koeralembidest ametnikuhinged aduvad, et on uute rünnakute puhul kaassüüdlasteks? Kui seaduse autorid peaksid isiklikult iga koerarünnaku eest vastutama, ei tükiks nad paide penide pärast valuledes inimeste sandistamist ja tapmist soosivaid seadusi vorpima. Või teeksid seda siiski, sest Eesti riigis on inimene koerast odavam? Sellest lähtudes oleks inimeste koeralõugadest säästmiseks parim preventiivne lahendus ametnike ketti panek?
Seadus soosib inimeste vigastamist ja tapmist.
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud arvukalt juhtumeid, kus vabalt ringi jooksvad koerad inimesi rapivad. Üks õõvastavamaid oli meediast korduvalt läbi käinud juhtum Sandraga, kui noort kaunist neidu ründasid naabri koerad. “Ühel hetkel tundsin, kuidas mu pool pead läks, ja siis nägin koera hammaste vahel oma juukseid ja peanahka,” kirjeldas koerte käest vaevu eluga pääsenud Sandra, kes kannatab seni koeraomaniku jälgi ükskõiksuse tõttu tekkinud traumade käes.
Kuidas karistati koerte omanikku? Tingimisi mõnekuulise vangistuse ja mõnekümnetuhande eurose valurahaga. Oma süüd see kurjategija ei tunnista ning nähtavasti saab ta endale taas koerad hankida, kelle vabalt ringijooksmist ja ründeid hakkab õigustama Kadri Kaugeranna kontori poolt sepitsetav koerte ketispidamist keelav pseudoseadus.
Kas Kaugerand ja tema mõttekaaslased küsivad endalt, mida tunnevad sajad koerte poolt puretud? Kas koeralembidest ametnikuhinged aduvad, et on uute rünnakute puhul kaassüüdlasteks? Kui seaduse autorid peaksid isiklikult iga koerarünnaku eest vastutama, ei tükiks nad paide penide pärast valuledes inimeste sandistamist ja tapmist soosivaid seadusi vorpima. Või teeksid seda siiski, sest Eesti riigis on inimene koerast odavam? Sellest lähtudes oleks inimeste koeralõugadest säästmiseks parim preventiivne lahendus ametnike ketti panek?
Vsevolod Jürgenson
