20. augustil tähistame Taasiseseisvumispäeva. Selles tähtpäevas peegeldub meie rahva meelekindlus ja tarkus. Taastada vabadus vägivallatult ja ohvriteta, õnnestub üksnes siis, kui ei lasta pimedal vihal ning vihkamisel mõistuse üle võimust võtta. 32 aastat tagasi suudeti seda ja on valus tõdeda, et oleme jõudnud taas aega, kus mõistuse jõudu ei usuta ning poliitilised oponendid sunnitakse vaikima, nii nagu see toimus Eesti Vabariigis peale 1934. aastal kehtestatud vaikiva ajastu algust.
Ajalugu kordub.
Paljud targad mõtlejad on väitnud, et ajalugu areneb spiraalina ning meie väikese riigi näitel tundub neil õigus olevat. Nii nagu 1918. kasutati ära suure naabri hetkeline nõrkus ning võideti kätte vabadus, leidus 1991. aastal meie väikeses koduriigis poliitikuid, kes tabasid viivu, mil Eesti ilma inimkaotusteta NSVLiidust lahti rebida. Sarnaselt esimesele vabariigile, kus 1939. sõlmitud baaside leping viis iseseisvuse kaotuseni, oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus suures maailmapoliitikas poole valimine ähvardab väikese Eesti jaoks ränkade tagajärgedega.
Vihkajatel puudub tulevik.
Vihkamine ja vaen sünnitavad koletisi, kellele on oluline üksnes nende endi hetkeline üleolek ja oma tõe kuulutamine ainuõigeks. Märkamatult on Eesti avalik arvamus lasknud end allutada stampidele. Piisab väikesest keelevääratusest ja sind süüdistatakse kremli jutupunktide levitamises. Kui meie ilmetusse vaikielusse taandunud president võttis ühtäkki seisukoha valitsuse enam kui küsitava sisepoliitika suhtes, järgnes osav manööver lapsesuise nõuniku huulilt lipsanud lausevääratuse suurekspuhumiseks, et Kadriorg ei unustaks – kõrgeim geograafiline punkt pealinnas asub siiski Toompeal.
Vaid mõned kuud peale samasooiharatele abieluõiguse kinkimist, on jõutud järgmise ohtliku teeviidani, naeruvääristades emadust ja laste saamist. Pagan teab mille peale solvunud naisõiguslased jooksevad amokki Pere sihtkapitali rünnates, sest küsimus, miks teil seni veel lapsi pole, solvavat südame põhjani kõiki tublisid naisi, kel jätkunud oidu rumalate seksistlike meeste meelepahaks mitte rasestuda. Nõiajaht on alanud. Ründame emasid, isasid ja peresid, sest nad ei mõista, kui sõge on tänapäeval lapsi saada. Lintšige professor Eamets, naeruvääristage Lea Danielson-Järg, kellele ei meeldi homod, pange kõigil reformierakonna kriitikuil suu kinni ja me jõuame tõeliselt vabasse Eestisse, kus kehtib üks selge ja edumeelne tõde – valitsuse juhterakonna tõde. Selles õnnelikus maailmas võib pidada rahumeeli kohut seitsme lapse ema Mailis Repsi üle, sest kellegi üle peab ju kohut pidama, kui Slava Ukraini rahakantijad on puutumatud. Paneme kinni maakoolid ja viskame kuue lapse isale Parvel Pruunsillale tema sandikopikad tagasi, sest me ei vaja suurperesid ja maaelu kaitsva miljonäri annetusi! Selline on elu augustis 2023.
Uskugem Eestisse!
Eesti Taasiseseisvumise 32. aastapäeval tahaks siiski uskuda selle maa tulevikku ja et nagu möödub halb unenägu, saab läbi ka praegune vaikiv ajastu ning seda mitte meie riigi ja rahva kadumise hinnaga, vaid et leiame taas tarkuse, mis 1991. kinkis meile õiguse Eesti saatuse määramisel kaasa rääkida.
Ärgem kartkem seista oma tõe eest! Ärgem loobugem kaitsmast oma pere ja kodu globaalanarhistide kallaletungide eest! Läbi vihakõneseaduste ja meedia suukorvistamise pole veel ükski valitsus suutnud oma püsimist kindlustada. Nad on ajaloo areenilt kadunud, sest tõeline ideaal, mille nimel aastal 1991 töötasid parimad Eesti pojad ja tütred, on vaba rahvas vabal maal. Uskugem vabadusse ja rahva kestmisesse, mille 20.august meile enam kui kolm aastakümmet tagasi tõi!
