Geopoliitilisest vaatenurgast on see ilmselt Jeffrey Epsteini teadaolevalt kõige huvitavam e-kiri: tema ja tehnoloogiamiljardär Peter Thieli vaheline kirjavahetus, milles Thiel spekuleerib avalikult, et USA välispoliitika suur „plaan” on hoida maailma tahtlikult kaoses, et olla vähem otseselt seotud.
E-kirjas viitab Thiel „tahtlikkuse argumendile“: mida suurem on segadus, mida rohkem on „halbu tegelasi igas pooles“, seda vähem on survet Ameerika Ühendriikidele tegutsemiseks. Kaos kui leevendusstrateegia. Mitte korra loomine, vaid korratuse ohjamine.
Põhiloogika on jõhkralt lihtne:
kui piirkonnad on killustunud, vaenulikud ja püsivalt ebastabiilsed, jäävad nad struktuurilt nõrgaks. Nad ei saa arendada iseseisvat geopoliitilist võimu, moodustada ühtset rinde ega kujutada endast tõsist alternatiivi USA domineerimisele. Sellises keskkonnas muutub USA otsene sekkumine üleliigseks – süsteem reguleerib ennast vastastikuse kurnatuse kaudu.
Epstein jätkab seda mõttekäiku oma vastuses ja jõuab provokatiivse, kuid mitte ebaloogilise järelduseni:
kui kaos Lähis-Idas – Iraagis, Iraanis, Liibüas, Süürias, Palestiinas, Liibanonis, Egiptuses – on tõepoolest see, mida Washington tahtis, siis tuleb tunnistada „suurepäraselt elluviidud strateegiat“. See on sõnastus, mis on pigem küüniline paljastus kui toetusavaldus.
See mõtteviis ei ole kõrvalekalle, vaid sügavalt juurdunud USA võimupoliitika ajalukku. Just nii tekkiski 20. sajandil Ameerika hegemoonia.
Teise maailmasõja ajal veritsesid Ühendriigid aastaid Euroopat ja suurt osa Aasiast. Alles siis, kui vanad suurriigid olid majanduslikult, sõjaliselt ja demograafiliselt kurnatud, sekkus USA otsustavalt – ja kerkis lõpuks esile ainsa tervikliku tööstusriigina. Tulemuseks oli Bretton Woodsi süsteem, dollari domineerimine, sõjaline ülemvõim.
Harry Trumani kuulus 1941. aasta avaldus võtab selle loogika lühidalt kokku:
Kui Saksamaa võidab, aitame Venemaad. Kui Venemaa võidab, aitame Saksamaad. Peaasi, et nad üksteist võimalikult kaua tapaksid.
See ei olnud moraalne läbikukkumine, vaid klassikaline reaalpoliitika.
Selle taustal tundub Epsteini ja Thieli kirjavahetus vähem vandenõuna ja pigem haruldase pilguheitena elitistliku mõtlemise telgitagustesse: välispoliitika mitte kui õiguse või moraali küsimus, vaid kui ebastabiilsuse ohjamine.
Siinkohal on oluline teha selget vahet:
see e-kiri ei ole tõend ametlikult otsustatud “kaose üldplaani” kohta. Küll aga näitab see, kuidas võimueliit mõtleb, kuidas nad kriise tõlgendavad – ja et kaost ei peeta tingimata probleemiks, vaid strateegiliseks seisundiks.
Just seetõttu on see dokument nii paljastav. Mitte sellepärast, et see paljastaks salajase globaalse vandenõu, vaid sellepärast, et see paljastab, kui kaugele on geopoliitiline mõtlemine kaldunud kõrvale ametlikest narratiividest demokraatia, inimõiguste ja rahuvalvemissioonide kohta.
Kui maailma kaos muutub seletatavaks – või isegi tundub tähendusrikas –, ütleb see maailma kohta vähem kui seda valitsevate inimeste kohta.
Kontrollitud kaose mõiste saab mõjuda uudselt ainult sellele, kel on kodutöö tegemata.
Seda mõistet kasutasid omal ajal ju ka näiteks Henry Kissinger ja Zbigniew Brzezinski.
USA uue valitsuse poliitikat jälgides jääb pigem mulje, et sellest põhimõttest ollakse loobutud, igatahes suurel määral. Pigem tahetakse kord majja saada läänepoolkeral ja loobuda aja- ning ressursimahukatest tegevustest mujal maailmas, mis seovad ju kõvasti energiat. Maailm jagatakse mõjusfäärideks USA, Venemaa ja Hiina vahel. Kolme suure vastastikune sõltuvus muidugi säilib, kuid igaüks hoiab korra majas ikkagi ennekõike oma mõjusfääris. Kui aeg-ajalt omavahel nagistataksegi, siis jälgitakse alati tähelepanelikult, et ei mindaks üle piiri.
Selle valguses mõjub häiriva tegurina hoopis Suurbritannia. Sest impeeriumiaegsed mõttemallid istuvad sealsel eliidil ju veres praegugi, kuigi impeeriumist on alles jäänud vaid hale vari. Teatud mõjutushoovad on Suurbritannia eliidil siiski säilinud, ka ülemaailmses ulatuses.
Andrei Fursov on oma esinemistes korduvalt juhtinud tähelepanu jänkide ja brittide teravatele suhetele. Külma sõja ajal püüti neid küll natuke siluda ja varjata, kuid täiel määral see siiski ei õnnestunud. Muide, juba 1943. aastal ütles Dulles selge sõnaga, et USA üheks olulisemaks eesmärgiks on hävitada Briti impeerium. Järgnenud aastad näitasid, et see eesmärk paljuski saavutatigi.
Kontrollitud kaose põhimõtet rakendaks britid kõige meelsamini ka Lähis-Idas. Sel on ainult üks takistus – juudiriigi olemasolu. Sest britid mängiks kõige meelsamini sealtkandi riikide omavahelistele vastuoludele, kuid seni pole see õnnestunud, kuna Iisraeli olemasolu tagab siiski islamimaade seas enam-vähem üksmeele vähemalt selles küsimuses. Kui puhkeks ränk sõda Iisraeli ja Iraani vahel, misjärel juudiriik oleks sunnitud kolima mujale (näiteks Lõuna-Ukrainasse, nagu näebki ette üks stsenaarium), siis saavutaks britid kontrollitud kaose abil suure mõju kogu piirkonna üle.
Innukad „Palestiina-sõbrad“ ja Iisraeli-kriitikud toimivad niisiis kõige puhtamal kujul Suurbritannia impeeriumimeelse eliidi kasulike tööriistadena.
Eks ta ole, tööriistalt ju ei eeldatagi MÕTLEMISoskust…