Avaleht Arvamus Victor Davis Hanson: kokkuvarisemise kultuur

Victor Davis Hanson: kokkuvarisemise kultuur

Viimase kuue kuu jooksul oleme olnud tunnistajaks paljudele ikoonilistele hetkedele, mis annavad tunnistust Ameerika kultuuri kokkuvarisemisest.

Märgid on kõikjal ja hõlmavad poliitika, majanduse, hariduse, ühiskondliku elu, populaarkultuuri, välispoliitika ja sõjaväe ulatust. Nendel lagunemise sümptomitel on ühised teemad.

Meie laskumine on ise esile kutsutud; see ei ole võõra rünnaku või subterfuge’i sümptom. Meie erosioon ei ole vaesuse ja puuduse, vaid vaba aja veetmise ja liigse tegevuse tulemus. Me ei kannata eksistentsiaalsete näljakriiside, katku ega oma võrgu ja kütuseallikate kokkuvarisemise all. Varasemad, palju vaesemad ja sõjast räsitud põlvkonnad tunduvad nüüd palju paremal järjel olevat kui see, kelleks me saame.

See, mis meiega toimub, ei tulene liiga range konservatiivse traditsiooni järgimisest, vaid on peaaegu eranditult progressiivse projekti palk.

Lühidalt öeldes näeme lõhesid, mida Ameerika pole meie kultuuriajaloos pärast kodusõda kogenud. Radikaalsed vasakpoolsed tunnevad ilmselt, et selline kaos, anarhia ja nihilism on vajalikud, et kukutada mineviku normid ja kombed ning seeläbi järgida sotsialistlikku, võrdsuslikku agendat, mida tavaolukorras keegi ei materdaks.

Osa lagunemisest on eksistentsiaalne ja fundamentaalne; mõned anekdootlikud ja illustreerivad. Kuid mõlemal juhul, kuigi langus toimus järk-järgult aastakümnete jooksul, on selle äkiline ja järsk kaos Bideni kolme presidendiaasta jooksul ameeriklasi šokeerinud.

Rahaline implosioon

Niikaua kui intressimäärad olid de facto null, tekkisid mõlemal poolel suured võlad. Nüüd on riigivõlg jõudnud 34 triljoni dollarini. Kuid Bideni administratsiooni ajal on juhtunud ka kaks veidrat asja, mis hakkavad õõnestama USA finantssüsteemi olemasolu:

1) Intressimäärad on tõusnud de facto nullist ja on trajektooril 5,5% – ni – see tähendab, et võla intressid nõuavad teoreetiliselt mitte liiga kauges tulevikus 20 protsenti aastaeelarvest, pigistades välja nii õigused kui ka kaitse.

2) Kuid eelseisev kohtumine majandusliku Armageddoniga ei ole aeglustanud Bideni administratsiooni kavatsust laenata käesoleval eelarveaastal ligi 2 triljonit dollarit.

Avalikkus on hämmingus: kas vasakpoolsed mängivad meiega kana? Kas strateegia on “metsalise kuristik”, nõudes seeläbi veelgi kõrgemaid föderaalseid makse, mis koos paljude riiklike maksudega ületavad nüüd 50 protsenti inimese sissetulekust?

Kas eesmärk on massiivne “ümberjaotamine”, tagades “võrdsuse” keskklassi ja rikaste guugeldamise teel? Või on vasakpoolsete eesmärk nihilistlikum: sundida maksejõuetust heastama, tagades kõrge inflatsiooni, loobudes valitsemissektori võlast või eraldades valitsuse erakapitali?

Sõjalised kriisid

Ameeriklased on kaotanud heidutuse välismaal.

Avalikkuse seas valitseb segadus selle üle, miks Bideni administratsioon Afganistanist põgenes, jättes maha miljardeid dollareid laskemoona ja varustust Talibani terroristide kätte. Miks lubas see Hiina spiooniõhupallil karistamatult Mandri-USA-d läbida?

Ja miks andis Biden Ukraina sissetungi ettevalmistamisel Venemaale märku, et meie reaktsioon sõltub Putini pealetungi ulatusest? Miks on sõjaväe värbamine kraatrisse läinud, jättes Pentagoni tuhandetest sõduritest ilma?

Miks ründavad Iraani esindajad peaaegu iga päev USA rajatisi välismaal ja laevu Punasel merel, ilmselt kättemaksu kartmata? Miks tappis Hamas 7.oktoobril iisraellasi? Mis seletab meie ükskõiksust või ennui?

Kas vastus on tahtlik püüe ohjeldada oletatavat Ameerika “ülbust”, juhtides veel kord tagantpoolt? Kas me taaskäivitame Obama administratsiooni pankrotistunud idee anda Iraani poolkuule Teheranist Damaskusesse, Beirutist Gazasse, et tagada “loominguline pinge” Iisraeli ning mõõdukate araablaste ja Pärsia juhitud teokraatlike šiiitide vahel?

Miks pöörlevad meie ohvitseriklassid tulusatest sõjalistest konsultantidest, lobitööst ja ettevõtte kaitsetöövõtjate juhatuse liikmesusest sisse ja välja – justkui teeniksid nende kaasasündinud anded, mitte nende eluaegsed kontaktid praeguste teenivate hankeametnikega, nende ülemäärased tasud?

Miks rikkusid meie pensionile jäänud neli tähte põlgusega sõjaväelise õigluse ühtset koodeksit, visates ülemjuhataja järjestikku ja avalikult prügikasti? Miks on Pentagon revolutsiooniliselt muutnud kogu relvajõudude värbamise, edutamise ja ametiaja süsteemi, tuginedes suures osas rassile, soole ja seksuaalsele sättumusele, mitte teenetele või lahinguvälja tõhususele? Kas me õppisime midagi vanast nõukogude komissariaadi süsteemist? Kas me eelistaksime kaotada sõja võrdsuse edendamisega selle asemel, et võita see vabaduse tagamisega?

Miks läksid tipp-messingid sõjaväes väidetavalt “mässuliste” valgete meeste (kes surid Iraagis ja Afganistanis toimunud lahingute ajal kaks korda oma demograafias) järel, ainult selleks, et avastada omaenda sisejuurdlustest, et sellist “kodumaiste terroristide” kabaree pole olemas, ja ainult selleks, et ajada välja veel tuhandeid pahatahtlikke, kes rumalalt nõuavad COVID-i vaktsineerimist nendelt, kellel on loomulikult omandatud immuunsus?

Kokkuvõtteks võib öelda, et USA läbib kas Vietnami-järgse revolutsiooni sõjaväes või hilis-Rooma keiserlikul moel ei suuda meie relvajõud kaitsta USA huve või tõepoolest väga turvalisust.

Rass

Miks siis, kui niinimetatud mittevalged rahvused ja rassid saavutasid enamusrahvaga võrdsuse või ületasid seda sissetulekus inimese kohta ja kui rassidevahelised abielud olid tavalised, puhusime õhku kodanikuõiguste liikumise väärtused ja pöördusime tagasi pretsiviliseeriva tribalismi juurde? Kes olid need sofistid, kes veensid meid, et rassiliselt eraldatud ühiselamud, turvalised ruumid ja koolilõpetamised või rassi kasutamine sisseastumise ja palkamise vahekohtunikuna ei ole rassistlikud?

Millal me panime kokku terve kaadri erinevatest esivanematest, rahvustest, religioonidest, poliitikast, klassidest ja väärtustest ning nimetasime need kõik “valgeteks” ja määrisime neid siis kollektiivselt stereotüüpselt? Millal me kalibreerisime rassi kui peamist määravat tegurit oma identiteedis? Kas meist on saanud eelmodernsed hõimurahvad — vaenutsevad klannid otse Norra saagadest, Balkani kummitused, kes põevad iidseid kaebusi ja vihkamist? Mis ajast ajaloos on rahva “mitmekesisus” kunagi olnud parem kui tema “ühtsus”?

Sugupooled

Kas keegi näiteks 2004.aastal uskus, et vaid kahekümne aasta pärast püüavad vasakpoolsed süvalaiendada varem haruldast meditsiinilist haigust soolisest düsfooriast transsooliste kodanikuõiguste küsimusse, nõudes pigem kolme kui kahte sugu?

Kas keegi oleks uskunud, et vasakpoolsed, geid ja feministid oleksid andnud endast parima, et hävitada pool sajandit kestnud naiste sportlikud saavutused, lubades bioloogilistel meestel võistelda naiste spordis ja kustutades sellega kolme põlvkonna naiste rekordilised esitused?

Kas keegi oleks uskunud, et selline feministlik ja tubli ujuja nagu Riley Gaines aetakse ülikoolis, sülitatakse, ähvardatakse ja barrikadeeritakse kuriteo eest, mis seisneb selles, et ta julgeb väita ilmselget: et transsoolised naised on oma luu- ja lihaskonna füüsise ja raamide poolest endiselt mehed ja neil pole seega mingit äri naiste spordis võistelda?

Kas keegi oleks uskunud, et gei-senati abi oleks avalikus ja pühitsetud senati saalis tegelenud passiivse, kaitsmata seksiga, filminud graafiliselt üksikasjalikult tema sodoomiaakti, kui see oleks levinud sõprade ja sotsiaalmeedia seas ning siis, kui järgnes pahameel, väitnud ohvrimeelsust, süüdistades solvunuid homofoobses käitumises tema ja tema aktiivse homoseksuaalse partneri suhtes?

Seadusetus

Oleme tunnistajaks nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse pidevale kustutamisele. Kas seadus, nagu me seda kümmekond aastat tagasi teadsime, on endiselt olemas? Massiline rüüstamine karistamatult on nüüd meie suuremates siniste riikide linnades suuresti õigusemõistmisest vabastatud. Comptonis kihutab kaubik Mehhiko pagariärisse, kui ootavad rahvahulgad sülitavad, rüüstavad ja hävitavad äri. Ja milleks? Mõned tasuta pirukad ja koogid? Või nihilistlik rõõm tööka pereettevõtte elatise hävitamisest?

Sellised purustamised röövivad kauplustelt igal aastal miljardeid dollareid tulu. Kas me saame isegi aru, et töötajatel ja turvameestel kästakse nüüd püsti tõusta, justkui selliste varaste tabamine võib mingil moel tunduda mitteliberaalne või rassistlik?

Kas kedagi üldse huvitab, et Hamasi-meelsed protestijad – paljud Ameerikas roheliste kaartide ja üliõpilasviisadega külalistena – karjusid toetust juutide 7.oktoobri veresaunale, karjusid Iisraeli ja selles olevate juutide hävitamise pärast, sulgesid Manhattani ja Golden Gate’i sillad, rüvetasid Lincolni memoriaali ja Valge Maja väravaid ning häirisid jõulupidustusi meie suuremates linnades täieliku erandiga? Kas California seadusandjale tormi jooksmine ja selle katkestamine istungil on nüüd kuritegu pärast 6.jaanuari süüdimõistetute viisil või on meil kaks seaduste kogumit, mis sõltuvad ideoloogiast, rassist ja parteilisest kuuluvusest?

Ühes kõige jahutavamas videos mälus ründas Las Vegas Clarki maakonna ringkonnakohtu kohtunikku Mary Kay Holthust hiljuti vägivaldselt kõigutamatu karjäärikurjategijast kohtualune (kellel oli kolm varasemat vägivaldset süüdimõistmist ja kes seisis silmitsi täiendavate uute kuritegudega). Ründaja Deobra Redden hüppas kerge vaevaga üle kohtupingi ning hakkas teda peksma ja juukseid tõmbama, enne kui kaks kohtutäiturit suutsid teda suurte raskustega ohjeldada. Miks Redden tingimisi vabastati, arvestades tema vägivaldset rekordit ja miks teda ei aheldatud, arvestades tema mürgist minevikku? Tema enesestmõistetav püüe kohtunikku tappa, tema võime seda peaaegu ära tõmmata ja talle antud kunagine leebus on kommentaar haigele ühiskonnale.

Kuid jällegi, meie suuremates linnades on George-Sorose subsideeritud prokurörid hävitanud kodanikuühiskonna. Nad on süstemaatiliselt vabastanud vägivaldsete karistusregistritega kurjategijaid samal päeval, kui nad vahistatakse, vabastades süüdimõistetud kurjategijad ennetähtaegselt vanglatest ja vanglatest ning saboteerides seadust meelevaldse jõustamisega põhjendusega, et see on oma olemuselt kas ebaõiglane või rassistlik.

Tsivilisatsioonijärgne tsiviilraamat sellele pretsiviliseerivale subterfuge’ile oli süstemaatiline juriidiline jõupingutus, esimest korda Ameerika ajaloos, et eemaldada valimiste aastal juhtiv esmane ja üldvalimiste kandidaat Donald Trump erinevatest osariigi hääletussedelitest. Nõukogude sarnane süüdistus oli, et ta on süüdi “ülestõusus”, kuriteos, milles teda pole kunagi süüdistatud, veel vähem süüdi mõistetud. Vahepeal on kolm osariigi prokuröri ja üks föderaalne erinõunik – kõik vasakpoolsed ja mõned, kes varem kiitlesid oma valimiskampaaniates kavatsusega Trump hävitada – süüdistanud kandidaat Trumpi mitmesugustes kuritegudes. Valdav enamus ameeriklasi nõustub, et Trumpi poleks kunagi nii süüdistatud, kui ta poleks lihtsalt püüdnud tagasivalimist taotleda – või oleks olnud liberaaldemokraat.

Haridus

Iidsetel aegadel oli Harvardi korporatsiooni president allkirjateadlane ja intellektuaal, sobides Harvardi enda enesehinnanguga maailma kõige silmapaistvamaks ülikooliks. Enam mitte.

Nüüdseks ametist lahkunud presidendi Claudine Gay meteoorikarjäär põhines vaid 11 artikli hõredal ülestähendusel – enamik neist plagieeris. Kogu tema karjääri õhutas väsinud ettekääne, et privilegeeritud gei vääris kuidagi erilist austust, arvestades tema rassi ja sugu.

Sellise korruptsiooniga silmitsi seistes püüdsid Harvardi korporatsioon, selle juriidiline meeskond ja 700 teaduskonda Gay intellektuaalset vargust alahinnata. Tõepoolest, nad määrisid tema kriitikuid rassistlikeks – alles siis, et tegeleda oma uue kangiga politoloogiaprofessorina, kellel oli pikk plagiaadirekord, mis oli vabastatud sellistest karistustest, mida üliõpilastele ja õppejõududele vähem karmide kaitsemehhanismide eest jagati.

Kuidas said Ivy League’i kraadid nii kiiresti enamasti ideoloogiliste ja äratatud ortodoksia sertifikaatideks? Või on see hullem kui see? Kas Stanfordi ajaloomagister või Yale’i kirjanduse lõpetaja teab midagi vastavalt kodusõjast või Shakespeare’i näidenditest? Kas nad üldse teavad, et meie, avalikkus, teame, et nemad ei tea?

Kas Elizabeth Warren oli tõesti Harvardi esimene värviline juuraprofessor? Kas Claudine Gay oli tõesti muljetavaldav ja lugupeetud politoloogiateadlane? Kas Harvardi korporatsiooni juhtivad liikmed on riigi parimad ja säravamad?

Kuidas hävitasid meie eliitülikoolid vähem kui viie aastaga meritokraatia, kaotasid SAT-i nõuded, nõudsid DEI vannet ja lubadusi ning peegeldasid vanade Varssavi pakti riikide ja Nõukogude Liidu halvimaid komissariaadi institutsioone? Kuidas ja miks need eliitülikoolid end kõigest kümne aastaga õhku lasid, hämmastab ajaloolasi veel aastakümneid.

Suveräänsuse lõpp

Bideni administratsioon on purustanud föderaalse immigratsiooniseaduse, kuna umbes 10 miljonit ebaseaduslikku sisenemist on esimese Bideni ametiaja jooksul ületanud ebaseaduslikult ja karistamatult – kõik tahtlikult. Lõunapiir ei ole pelgalt poorne; seda pole enam isegi olemas.

Kas vasakpoolsed tahtsid uusi valijaid? Uued õiguste saajad, et kasvatada valitsust ja tõsta makse klammerdujatele ja taunitavatele?

Kas ta soovis suuremat DEI baasi, mis asendaks mittevalgete pidevat väljarännet vasakpoolsetest agendadest? Kas see väldib suveräänsust, eelistades globaalset küla ilma meelevaldsete piirideta? Kas need Utoopiad Malibus ja Marta viinamäel tunnevad samamoodi, et nende endi õued ja alad ei vaja müüre, tõkkeid ega piire, et keelata vähekindlustatud inimestele nende õigused nautida seda, mis on röövellikel klassidel?

Selles meie uues Ameerikas on Joe Biden hale ja asjatundlik, samas kui Hunter ei teinud midagi valesti.

Meie kangelased on Dylan Mulvaney, kindral Rachel Levine ja kaks Samsi, Bankman-Fried ja Brinton.

Tänapäeva Ameerikas on Karin Jean-Pierre tõene, Alejandro Mayorkas aga aus. Süütu ja pühak George Floyd mõrvati juhuslikult; tema surmatõend politsei süsteemse rassismi kohta. Ja politsei laimamine tõi rahu ja vaikuse, kuidas meie piir on turvaline ja kodutud on vaid ohvrid.

Dr Jill on muljetavaldav akadeemik. Oprah ja LeBron on allasurutud ja ohvrid. Kindral Mark Milley on vapper maverick ja nii on ka Adam Schiff. Lend Afganistanist tähistas suurepäraselt organiseeritud taganemist.

Hiina õhupall ei teinud tundlikest piirkondadest tõesti liiga palju pilte. 6.jaanuar oli relvastatud ülestõus, mille olid ette näinud tulised vandenõulased ja revolutsionäärid. Ashli Babbitt vääris katkisest aknast sisenemise eest kaela löömist.

Kamala Harris on sõnasepp. Vene kokkumäng juhtus tõesti. Nii tegi ka Vene sülearvuti desinformatsioon. Christopher Steele’i toimik oli enamasti tõsi, Claudine Gay väitekirja ja Barack Obama memuaari moodi. Ja 51 endist luureasutust tulid vapralt välja, et pakkuda oma teadmisi selle tõendamiseks, et Hunteri sülearvuti on Moskvas küpsetatud.

Mida me arvame kõige selle juures iraanlastest, Putini venelastest, kommunistlikest hiinlastest, al-Houthi mässulistest, Hezbollah’st ja Hamasist nüüd Ameerika Ühendriikidest?

Et me oleme see rahvas, kes võitis II maailmasõja või põgenes Afganistanist? Kas need kaheksa miljonit, kes rikkusid meie seadusi ja lihtsalt kõndisid üle meie piiri, austasid meid, kartsid meid, imetlesid meid või tulid siia meiega manipuleerima ja meid ära kasutama? Kas Hamas hindas sadu miljoneid dollareid, mida me neile andsime, samamoodi nagu Iraan oli sõbralikum pärast seda, kui me sanktsioonid tühistasime?

Kokkuvõttes on Ameerika tsivilisatsioon pea peale pööratud ja meil on peagi kohtumine kunagi mõeldamatu ja kujuteldamatuga.

Exit mobile version