Sain kogusse vasegravüüri (F. Hempel / C. Geissler, Leipzig 1803), kus kurjad sakslased on toime pannud taas koletu veretöö ja nimetanud “eestlannat” jälle terminiga “lätlanna”. Tõenäoliselt koostajad ei suutnud teha siiski täpset vahet lätlasel, eestlasel ja terminil Liivimaa – ja siis tekkis gravüüri tehes mingi naljakas apsakas sisse. Prantsuse ja Itaalia revolutsioonieelsetes rahvaste kogumikes sellist viga ei esine ja eestlane on ikka alati eestlane, mitte mingi lätlane.
Meil viimasel ajal ühe Kumu näituse tõttu loodi ka avalikkuse tähelepanu saanud narratiiv, justkui oleks eestlasi ja muid “vene impeeriumi” rahvaid kujutadud kui alistatud ja koloniseeitud, kuid romantiseeritud kõrgema võimu või kultuuri poolt õnnelikult tsiviliseeritud rahvusi. Tegelikult on selline postkolonialistlik narratiiv täielik jama. Täpselt samamoodi ja samasugustes kogumikes kujutati nii saksa, prantsuse, itaalia, inglise kui ka kõikide aasia rahvaste rõivastust ja välimust. Eestlane oli 18. sajandil aga püsivalt sees eraldi rahvusena pea kõikide justnimelt “Euroopa rahvaste” kogumikes. Kindlasti oli rahvaste ja nende riiete ja kommete kataloogide tegemisel ka juures see aspekt, et loomulikult iga koostaja üritas vastavalt ajastule olgu kunigale või keisrile igati meelejärele olla nagu ka töid telliv valitseja näidata ennast (eriti revolutsioonide kartuses) võimalikult lähedasena just tavalisele inimesele ja ka kodanik-talupojale – aga mitte mingisugust nn “aborigeenide romantiseeritud ideoloogilist kujutlusviisi” ei eksisteerinud. Võiks öelda pigem seda, et eriti just Aasia rahvaid ja nende välimust ning ka metsikute hõimude elustiili hakati millalgi juba tublisti enne Prantsuse revolutsiooni nägema pigem millegi “positiivsena” (valgustusajastu kontekstis on need teemad muidugi tugevalt kõikjal esil) või isegi “kauge ja ihaldatuna” – umbes nagu praegu iga meie noor aktivist arvab, et tõeliselt hea elu on kuskil mujal, mitte aga oma kodus. Ehk võõras ja kummaline ei olnud sugugi tõlgendatud kui “koloniseerimisele kuuluv” või “alam” – vaid pigem huvi ja imetlust äratav. Eestlane oli aga selleks ajaks ammu juba tõlgendatud täiesti tavapäraseks Euroopa rahvaks paljude teiste seas, kelle kujutamises mingit suurt vahet kasvõi eri Saksa piirkonna inimesega polnud. Vastavad rahvaste kataloogid nagu muidugi ka maakaartidega atlased toimisid aga samal põhimõttel nagu täna internetis olgo Google Earth või ka Vikipeedia – inimesed igavuse peletamiseks tahtsid teada, milline maailm on ja kes seal elavad.
//Peeter Espak//