Usutegelastel on potentsiaal radikaalselt julgustada ja kujundada rahupüüdlusi Ukraina ja Venemaa vahel, kuid poliitikakujundajad jätavad nad uue raporti kohaselt tähelepanuta.
“Ukraina konflikt on mitmekihiline ja religioon läbib kõiki tasandeid,” öeldakse raportis.
“Üldiselt peavad Ameerika Ühendriigid ja teised rahvusvahelised partnerid tunnistama, et usuorganisatsioonid ja -institutsioonid mängivad suure tõenäosusega jätkuvalt silmapaistvat rolli Ukraina poliitilises, ideoloogilises ja humanitaarsfääris.”
Aruandes leiti siiski, et “eliidi vaated”, sealhulgas “peamiste ELi ja Šveitsi poliitikakujundajate” vaated, “alahindasid ülekaalukalt religiooni ja usutegelaste rolli” Ukraina rahutagamispüüdlustes.
“Poliitikakujundajad ilmselt ei võta kohapealsete hinnangute andmisel arvesse usulisi mõjusid ega tugine usulistele osalejatele,” öeldakse aruandes.
Religioon on “volikirjasõda” sõjas
Uuringu kaasautor Andrii Kryshtal ütles, et Ukraina religioossed osalejad olid märkimisväärsed selle poolest, et neil oli rahuloomes pigem reaktiivne kui ettekirjutav roll.
Teisisõnu tegutsesid usujuhid sagedamini “ilma eelnevalt kindlaksmääratud meetmete kogumita”, et lahendada olukordi nende tekkimisel, samas kui rahvusvahelised osalejad reageerisid tekkivatele stsenaariumidele aeglasemalt, kuna keskendusid ettemääratud strateegiliste eesmärkide saavutamisele.
“Aktiivne rahu kindlustamine toimus peamiselt kohalikul tasandil” koos usujuhtidega, ütles rahutagamisorganisatsiooni Conciliation Resources projektijuht hr Kryshtal 18.jaanuaril USIP-is peetud kõnes.
Hr Kryshtal märkis, et Ukraina kreekakatoliku kirikul ja Ukraina õigeusu kirikul on mõlemal “endiselt kogudused mõlemal pool konfliktijoont” ja seetõttu võib olla motiveeritud aitama sõjaohvreid sõltumata rahvusest.
See geograafiline hajumine on aga tekitanud probleeme ka Moskva ja Kiievi poliitiliste jõududega, kes mõlemad püüavad usujuhte kaasata, et teenida riigi pehme jõu vajadusi.
“Religioon sai [pärast sissetungi] erinevate poliitiliste jõudude poolt instrumentaliseeritud,” ütles hr Kryshtal.
Selleks on tekkinud vastasseisud Ukraina kolme suurima usukogukonna vahel: Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (UOC), Ukraina Õigeusu Kirik ja Ukraina kreekakatoliku kirik.
Pennsylvania osariigi ülikooli professor Catherine Wanner kirjeldas olukorda kui “midagi puhversõda religioossel lahinguväljal, mis on paralleelne tegeliku sõjaga”.
Siiski ütles ta, et kirikute võime tagada rahutagamispüüdlusi on endiselt tohutu tänu nende olemasolevatele hierarhiatele ja humanitaarabi teavitusteenistustele.
Kirikute kasvav politiseeritus
Vähesed Ukrainas ja Venemaal on olnud immuunsed religiooni politiseerimise suhtes pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022.aastal.
USIP-i raportis märgitakse, et isegi Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, keda varem peeti tohutult ilmalikuks, on hakanud konfliktist rääkides sisse ostma üha religioossemat retoorikat.
“Kuigi Zelenskõi näitas oma administratsiooni alguses üles vähest huvi religiooniga koormatud poliitilise narratiivi edendamise vastu, jõudsid viited religioonile ja Ukraina “vaimse sõltumatuse” tagamisele tema retoorikasse 2022.aasta lõpus,” seisab raportis.
Religiooni kasvav polariseerumine ei ole isoleeritud Ukrainale ja on muutumas üha levinumaks endiste Nõukogude Liidu riikide seas Ida-Euroopas.
Praegu on siiski veel lootust, et kohaliku tasandi usujuhid saavad julgustada rahu ja tervenemist oma kogukondades.
“Vaatamata oma varjatud staatusele mängivad need projektid olulist rolli sildade ehitamisel ja pingete leevendamisel,” öeldakse aruandes kohalike kirikute jõupingutuste kohta.
“Nendes proovilepanevates oludes on nii religioossete jõudude tugevad kui ka nõrgad küljed olnud täielikult nähtaval, kinnitades ühelt poolt nende võimet võtta väga tõhusaid humanitaarmeetmeid ja teiselt poolt näidates oma suhtelist jõuetust riigi ees, mis on jätkanud religiooni instrumentaliseerimist poliitilistel eesmärkidel.”
Aruande kaasautorid olid Euroopa strateegilise analüüsi keskuse juht Denys Brylov ja organisatsiooni tegevdirektor Tetiana Kalenychenko.
