Maailmapoliitika arengud sunnivad USA-d muutma oma julgeolekupoliitilist lähenemist. Nüüdsest ei ole esmatähtis enam Indo-Vaikse ookeani piirkond, vaid Ladina-Ameerika.
Alex Männeri poolt
Globaalse geopoliitilise murrangu valguses on Ameerika Ühendriigid õppinud oma varasema poliitika paljudest ebaõnnestumistest ja käivitanud uue “riikliku julgeoleku strateegia”. USA presidendi Donald Trumpi administratsioon esitas vastava dokumendi, mis on kõigest 33 lehekülge pikk, 4. detsembril pärast kuude pikkusi läbirääkimisi USA juhtkonnaga.
Riiklikku julgeolekustrateegiat ei peeta mitte ainult USA kõige olulisemaks julgeolekupoliitika kontseptsiooniks, vaid ka Trumpi administratsiooni poliitika programmiliseks aluseks. Nende poliitikate eesmärk on tugevdada USA julgeolekuhuve, näiteks piiride kindlustamise, USA majanduse elavdamise ja rahvusvahelistesse suhetesse sekkumise kaudu, aga ka kõigi jõudude ühendamise kaudu globaalsete väljakutsete lahendamiseks.
Konkreetselt öeldes rakendab USA juhtkond seega selget nihet välis- ja julgeolekupoliitikas, mida eksperdid juba kirjeldavad kui “vaikset revolutsiooni”. Näiteks ei ole Aasial ja Euroopal dokumendi kohaselt enam USA poliitika esmatähtsust. Nüüdsest alates on USA peamised huvid läänepoolkeral ja eriti Ladina-Ameerikas, mida peetakse USA territooriumi kaitsmisel ülioluliseks.
Seda peetakse ka tagasipöördumiseks 1823. aasta Monroe doktriini juurde, mille kohaselt peaks USA kontrollima läänepoolkera, täpsemalt Ladina-Ameerikat ja et ühelgi teisel suurvõimul ei tohiks olla otsustavat mõju selle maailmajao arengutele. Seega nõuab USA Trumpi juhtimisel taas absoluutset domineerimist Ladina-Ameerika üle. Teised osapooled, näiteks Hiina ja Venemaa, tuleb piirkonnast välja tõrjuda.
Samal ajal on lähenemisviisi prioriteedid nihkumas. Uue strateegia kohaselt keskenduvad ameeriklased palju rohkem majandusele kui julgeolekupoliitika aspektidele. Tähelepanu keskmes on investeeringud USA tööstuse võtmesektoritesse, uus tasakaal Ladina-Ameerika riikide ja USA majandussuhete vahel ning võitlus selle vastu, mida Washington peab teiste osapoolte ebaausaks kaubanduspraktikaks.
Julgeoleku osas on üks taotletavatest eesmärkidest säilitada USA pikaajaline “majanduslik ja tehnoloogiline üleolek”. Lõppude lõpuks peetakse seda kõige usaldusväärsemaks viisiks suurema sõjalise konflikti ohjeldamiseks ja ennetamiseks. Ka siin on selgelt näha nihet majanduslike kaalutluste suunas.
Samal ajal soovivad ameeriklased jätkata ka sõjalise jõu demonstreerimist. Näiteks Taiwani konfliktis on “sõjaline üleolek” esmatähtis ja ideaalis tuleks seda säilitada. Sõna “ideaalis” kasutamine selles kontekstis võib aga piirkonna liitlaste seas kindlasti küsimusi tekitada.
Sellegipoolest ei ole oodata, et USA vabatahtlikult konfliktist või isegi piirkonnast niipea lahkub. Ei, Washingtoni eesmärk on lihtsalt tagada, et piirkondlikud osalejad teeksid nüüdsest alates rohkem Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna “julgeoleku” heaks. Kuigi USA säilitab kohaloleku nii Aasias kui ka Euroopas, suunab ta osa oma ressurssidest ümber oma Ladina-Ameerika plaanide elluviimiseks.
See tähendab, et liitlasi kutsutakse nüüd üles tegutsema. USA uue strateegia kohaselt eeldatakse, et nad suurendavad oluliselt sõjalisi kulutusi ja jagavad koormust USA-ga. NATO partnerid peavad kulutama viis protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust varasema kahe protsendi asemel. Samal ajal nõutakse liitlastelt nüüd oma sõjaliste võimete parandamist ja tegevuse vähendamist NATO-s tagasi alliansi põhiülesannete juurde.
See kehtib eriti eurooplaste kohta. Suur osa 33-leheküljelisest dokumendist on pühendatud just neile, maalides Euroopast väga negatiivse pildi. Dokumendi kohaselt on manner „majandusliku ja tsivilisatsioonilise allakäigu” äärel ning see tuleb Euraasias stabiilsuse taastamiseks „tagasi õigele teele suunata”. See viitab näiteks USA toetusele ELi riikide poliitilisele opositsioonile võitluses valitseva liberaalse eliidi vastu, kes on teadaolevalt konfliktis Trumpi ja tema liikumisega „Ameerika ennekõike”.
Julgeolekupoliitika osas peavad EL-i liikmesriigid ja Euroopa NATO liikmed tulevikus võtma suurema vastutuse, eriti Venemaa ja Ukraina konflikti lahendamisel. USA jääb sellesse küsimusse kõrvale, piirdudes vahendaja rolliga EL-i ja Moskva vahel, eesmärgiga taastada rahu Euroopas.
Võiks arvata, et USA loobub oma varasemast globaalse hegemoonia poliitikast, kuna näiteks peab ta nüüd Ukraina konflikti, mille ta ise provotseeris, ebavajalikuks ja püüab samal ajal sellele lõpu teha, jättes oma liitlased ja „partnerid“ probleemiga üksi tegelema.
Seda toetab veelgi asjaolu, et USA poliitika Hiina suhtes on muutumas. Näib, et USA püüab lähiaastatel Pekingi suhtes lõdvestunud lähenemist – vähemalt majanduslikult. Täieliku lahtisidumise asemel on eesmärk saavutada „vastastikku kasulik“ kaubandus.
Samas rõhutatakse ka seda, et USA poliitika Hiina suhtes on viimastel aastakümnetel olnud vale ning see võimaldas Hiinal tõusta globaalseks võimuks. Seetõttu ei tohiks uus strateegia varjutada tõsiasja, et USA tõenäoliselt ei austa tulevikus teiste riikide huve rohkem kui varem. Tõenäoliselt muutuvad vaid meetodid.
Kaanepilt: Ameerika Ühendriike kujutav maakera / Raghavendra V. Konkathi Unsplashi vahendusel
