USA föderaalkohus otsustas oma hiljutises pöördelise tähtsusega otsuses vallandatud BART-i töötajate kasuks, kes olid pärast vallandamist oma tööandja kohtusse kaevanud vaktsiinimandaadi usulise erandi taotluste esitamise eest. Kõik kuus kohtuasja hagejat said kohtult rohkem kui 1 miljon dollarit, ütleb Brownstone’i instituudi vanemteadur dr Harvey Risch.
Covid-19 pandeemia teisel aastal kehtestasid valitsused ja tööandjad nii era- kui ka avalikus sektoris kogu riigis vaktsiinimandaadid, mis nõudsid, et töötajad oleksid 2021. aasta sügisel kindlaksmääratud kuupäevadeks läbinud “täieliku vaktsineerimise“, tavaliselt kaks annust mRNA vaktsiine. Sarnased vaktsiinimandaadid telliti nii sõjaväelastele kui ka kolledži- ja ülikooliõpilastele.
Üldiselt võimaldasid need volitused volitatud isikutel esitada erandeid siiraste usuliste vastuväidete või meditsiinilise vajaduse alusel ning kui need erandid tehti, pidid tööandjad otsima heas usus majutuskohti, kus vabastatud töötajad saaksid veel töötada, kuid kujutaksid endast vähem nakkusohtu teistele töötajatele, patsientidele, klientidele, õpilased jne. Seda vabastuse ja majutuse protsessi reguleerisid võrdsete töövõimaluste komisjoni (Equal Employment Opportunity Commission, EEOC) eeskirjad.
Vastavalt EEOC reeglitele, nagu neid tõlgendati pärast Groff vs. DeJoy ülemkohtu kohtuasja, mis otsustati 2023. aasta juunis, tööandjad on kohustatud tõendama, et vaktsineerimisvolitusi mittetäitvad töötajad tekitaksid „põhjendamatuid raskusi“, et tööandja saaks töötajat vallandada. EEOC reeglid täpsustavad, et nakkusoht, näiteks Covid-19 pandeemia ajal, kujutab endast kehtivat raskuste riski, kuid küsimus on selles, kas sellised riskid kujutavad endast „põhjendamatuid“ raskusi, nagu on öeldud kohtuasjas Groff vs. DeJoy.
Usaldusväärses ja ratsionaalses analüüsis püütakse EEOC reeglites (punkt L.3) kvantifitseerida nakkusraskuste riski astet:
„Tööandja peab hindama liigseid raskusi, võttes arvesse iga olukorra konkreetseid fakte ning ta peab näitama, kui palju kulusid või häireid töötaja pakutud majutus kaasa tooks. Tööandja ei saa töötaja usulise vastuseisuga silmitsi seistes tugineda spekulatiivsetele või hüpoteetilistele raskustele, vaid peaks pigem tuginema objektiivsele teabele. Teatavad ühised ja asjakohased kaalutlused COVID-19 pandeemia ajal hõlmavad näiteks seda, kas COVID-19 vaktsineerimisnõude kohaselt usulist majutust taotlev töötaja töötab õues või siseruumides, töötab üksik- või rühmatöökeskkonnas või on tihedas kontaktis teiste töötajate või üldsusega (eriti meditsiiniliselt haavatavate isikutega). Teine oluline kaalutlus on töötajate arv, kes otsivad sarnast majutust, st tööandja kumulatiivne kulu või koormus.“
Need eeskirjad annavad raamistiku nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata töötajate nakkusohu taseme hindamiseks töökohal. Tähelepanuväärne on siin see, et EEOC kasutas kriteeriumi „teeb“ (does), mitte „saab“ (can). „Teeb“ on ratsionaalsus; „saab“ on hirm.
Kohtuasjades, mis on seotud deponeerimise või tunnistusega, esitatakse teadus- ja meditsiiniekspertidele korduma kippuvaid küsimusi, näiteks “Doktor, kas ravim X võib põhjustada halba sündmust Y?“ Meditsiini- ja teaduseksperdid elavad teadusteooriate vaimses universumis ja muidugi võib olla mõni võimalik olukord, kus ravim X võib põhjustada halba tulemust Y. Meile õpetati meditsiinikoolis: “Ära iial ütle iial.“
Küsimus ei ole aga tegelikult selles, kas teoreetiliselt võib ravim X põhjustada halba tulemust Y, vaid pigem selles, kas siin planeedil Maa selliseid tulemusi tegelikult juhtub. Vastaspoole advokaat üritab eksperdilt saada helihammustust, et ravim on potentsiaalselt kahjulik. Nii et kuigi esitatud küsimus küsib „võiks“ (või „võib“) ravim kahjustada, on eksperdi õige vastus: “Teoreetiliselt võiks ravim seda teha, kuid reaalsetes rakendustes ravim seda ei tee.“ “Teeb“ annab kvantitatiivse hinnangu selle kohta, kui sageli asjad tegelikult juhtuvad, samas kui “saab“ on teoreetiline küsimus, millel on suur hirmupotentsiaal.
Aastal 2021 ei olnud mitte ainult üldsus, keda propagandiseeriti liigsele hirmule Covid-19 ees, vaid ka ettevõtted ja valitsused pandi kartma. Seega põhinesid paljud ettevõtte otsused hirmul, väidetavatel “halvimatel stsenaariumidel“, mis eirasid otsuste mõju eeldatavate eeliste kasuks Covidi nakkuse leviku riskide vähendamiseks.
Seda probleemi süvendades näisid vaktsiinid vähendavat Covidi leviku riske 2021. aasta esimesel poolel, andes tööandjatele empiirilisi tõendeid, mis toetavad nende mõtlemist vaktsiinimandaatide üle.
Kuid selleks ajaks, kui vaktsiinimandaadid 2021. aasta sügisel rakendati, oli laialt levinud Covid-19 nakkuse Delta tüvi suures osas vaktsiiniimmuunsusest pääsenud (mäletate esimest revaktsineerimiskampaaniat) ja seega olid tõendid Covid-19 ülekanderiski vähendamise kohta mandaatidega nõutava “täieliku vaktsineerimise“ jaoks praktiliselt kadunud, välja arvatud, et BART-i ja muude juhtumite kostjate meditsiinieksperdid kasutasid oma teaduslike väidete toetamiseks endiselt varasemaid aegunud tõendeid. Sellega rikutakse ka EeOC eeskirju, mis nõuavad uusimate teaduslike tõendite kasutamist.
Seega tagantjärele, nagu ma olin arutanud oma tunnistuses BART-i juhtumi hagejate epidemioloogiaeksperdina, näib, et kohus on lõpuks asjaolusid täpselt hinnanud: usuliselt vabastatud töötajate väike arv ei kujutanud endast suurt nakkuse edasikandumise ohtu võrreldes suure BART-i tööjõuga või veelgi suurema BART-i sõitjaskonnaga, patroonidega, kes ise ei pidanud BART-rongidega sõitmiseks vaktsineerima. Kohtuasja esialgses kohtuotsuse vormis järeldas kohus ühehäälselt kõigi kuue hageja kohta vastuseks küsimusele: „Kas BART on tõestanud, et hagejat ei saa mõistlikult majutada ilma liigsete raskusteta,“ kirjutasid nad: „EI, BART ei ole seda tõestanud.“
See tähendab, asjaolu, et sellised isikud “võivad“ kujutada endast nakkuse edasikandumise ohtu, ei tuvastanud põhjendamatut ohtu, et nad „kujutaksid“ ülemäärast nakkuse edasikandumise ohtu. EEOC-i kehtestatud reeglite kohaselt valitses antud juhul ratsionaalsus hirmu üle. Loodetakse, et see õiguslik pretsedent teavitab paljusid sarnaseid pooleliolevaid juhtumeid, kus töötajad, üliõpilased ja sõjaväelased on ebaratsionaalselt ja ebaõiglaselt lõpetatud hirmu, mitte tõendite tõttu.
[Kogu Eesti populatsiooni hakati mitmes etapis COVID-19 vastu kaitsepookima 2020. aasta 27. detsembril.
Lühidalt öeldes propageeritakse nüüd avalikult, et COVID-19 süstid pole ainsad farmatseutilised tooted, mis pole ohutud ega tõhusad nakkuse või ülekande ennetamisel. Ameerika Ühendriikide 9. ringkonna apellatsioonikohtu arvamuse alusel on avaldajatel õigus vaidlustada Haiguste Tõrje- ja Ennetamise Keskuse (CDC) väide, et COVID-19 süstid on „ohutud ja tõhusad vaktsiinid“, kuna ei ole kohtutele tõendatud, kas kaadrid kaitsevad nakkuse või leviku eest.
- veebruari 1905. aasta Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu kohtuotsus Jacobson vs. Massachusetts annab alust arvata: vaktsiinide tooteklassi kuuluvate preparaatide puhul peab olema tõestatud, et need takistavad nakatumist ja edasikandumist (tagavad immuunsuse), vastasel juhul on need sümptomite leevendamiseks lihtsalt palliatiivsed ravimeetodid, mitte vaktsiinid. Samuti ei ole esitanud näitu, et nende biotoodete (biologicals) litsenseerimisel on eelnevalt viidud läbi topeltpimedad platseebo-kontrollitud ohutusuuringud (pre-licensing safety study). 2023. aasta juunis esitas Tervisevabaduse Kaitsefond (Health Freedom Defense Fund) väite, et COVID-19 vastased sümptomite leevendamiseks mõeldud farmatseutilised tooted on lihtsalt palliatiivsed ravimeetodid, mitte vaktsiinid, mille 9. ringkonnakohus võttis 2024. aasta juunis oma arvamuses õigeks. Kohtutele ei esitatud vastupidise näitamiseks näitu, et COVID-19 vastu kaitsepookimine on olnud ohutu ja tõhus.
Eelolevale vaatamata 2021. aasta 1. juuliks allutati Eestis, ilma üksikisiku teadliku nõusolekuta, COVID-19 inokuleerimisprogrammis osalemisele 561 513 retsipienti. – toim.]
Toimetas ja tõlkis Revo Jaansoo (23.11.2024)
Allikas: brownstone.org
Hervey Risch kohta
Harvey Risch on Brownstone’i instituudi vanemteadur, arst ja Yale’i rahvatervise kooli ja Yale’i meditsiinikooli epidemioloogia emeriitprofessor. Tema peamised uurimishuvid on vähi etioloogia, ennetamine ja varajane diagnoosimine ning epidemioloogilised meetodid.
