Hobune on kabjaliste seltsi kuuluv kodustatud loom. Hobustele saab õpetada muuhulgas ka trikke.
Minu esimene kokkupuude hobusega oli 50-ndate keskel, kui hoovi veeres süsinikneutraalselt hobuvanker käimlatühjendajaga ehk rahvakeeli sibi. Selliseid nimetusi nagu settekaevude sultan, fekalist või assenisaator siis veel ei kasutatud.
Lisaks põhitegevusele, tegeles sibi ka loodushoiu ja rohepõõrdega – ta kogus elanikelt kasutatud mittevajalikke riideid ja kaltsu ning andis vastu uusi nõusid.
Mingis mõttes oli tegu tänapäeva Uuskasutuskeskuse eelkäijaga.
Igal aastal kutsutakse Davosi Uue Maailmakorra hipodroomile erinevate riikide tallide omanikud ja parimad kutsarid üle maailma, kus Davosi tallide treenerid Klaus Schwabi eestvedamisel valmistavad osavõtjaid ette Maailmavalitsuse Meistrivõistusteks.
Õpetatakse meetodeid, kuidas hobuseid õigesti häälestada ja suunata püstitatud eesmärkide poole kiiremini liikuma. Eriline tähelepanu on pööratud hobuste allumisele ratsaniku soovidele ning vastumeetmetele mõningate tallide ( Ungari, Poola ) hobuste perutamise ohjamiseks.
Viimasel ajal on tõsiseks ohumärgiks ausatele võistlustele USA, Venemaa, Hiina ja India tallide omanikud ja kutsarid, kes tõlgendavad võistlusmäärusi neile kasulikult.
Ka väikese Eesti tallide esindajad pingutavad ratsmeid ja teritavad kannuseid, et olla esirinnas ja harjutada loomi ratsaniku soove lausa huultelt lugema. Siinjuures on oluline aga õppida ajaloost, sest juba 1935.a tõdes Ameerika kirjanik H.McCoy, et „Äraaetud hobused lastakse maha.“
Ka ei sallita ettevalmistusperioodil ega võistlustel peata ratsanike osalemist, mis tähendasks ebavõrdset kohtlemist võrreldes ülejäänutega.
Tänapäeval ollakse kindlasti humaansemad kui USA-s ligi 90 aastat tagasi. Tuleb vaid lasta hobustel ise välja surra ja asemele on astumas tehisintellekt.
Seniks pritsib aga Eurotallide hobuste kapjade alt Toompea tallide kutsaritele musta pori näkku.
Uno Niinsalu
