Täna mõtlen tantsu- ja laulupeost, mis tundub, et on tekitanud rahvas vastuolulisi tundeid. On need, kes vaimustunult kiidavad kokkutulnud esinejate profesionaalsust ja tunnustavad aastatepikkust pühendumust ülivõrdes, ja on need, kes nördinult kommenteerivad poliitkorrektseks lihvitud esinemiskava, kus puudusid aastatega südamelähedaseks saanud isamaalised lood, mis on olnud kogu selle kooslaulmise sügavam sisu ja alustalad läbi aegade.
Ei saa ka mööda vaadata ühiskonnas valitsevast olukorrast, mille taustal pidu toimus, kus valitsus süüdimatult nöörib rahvast maksudega, bürokraatia kägistab inimõigusi ja uksele koputab halastamatu sõda, mis võib panna verise punkti Eesti rahvuse jätkusuutlikusele. Meid lükatakse sõtta, mis ei ole tegelikult meie sõda ja mida meie valitsus jultunult PROVOTSEERIB. Jah, tõepoolest võib öelda, et pidu toimus “katku” ajal.
Mõtteid mõlgutades saan aru nii ühest, kui teisest, sest olukorrad ei ole alati must-valged, vaid mitmekihilised ning mitmetes toonides. Ütlen ausalt, et muidugi oli ilus vaadata, kuidas Eesti rahvas nii entusiastlikult kokku tuli, trotsides vihma ja külma, et koos laulda ja tantsida ning sinimustvalgeid lippe lehvitada. Õnneks ei trehvanud nägema kuskil sinikollaseid lipuvärve, mis iseenesest on juba suur edulugu. Saime seekord pidutsetud ilma Ukrainata. Jumal tänatud sellegi eest.
Samas, kuulates laulude repertuaari, võin öelda, et midagi olulist jäi puudu. Ei kõnetanud esitletud laulud mind enam nii, nagu Alo Matiiseni lood, mis tegid hinge hellaks ja härdaks, või Tõnis Mägi “Koit”, mis alati tungib südame sügavatesse soppidesse ning paneb pisarad voolama. Jah, rahvas oli koos, liigutasid suud, aga see, mis suust välja tuli, ei soojendanud hinge.
Kurvastusega nentisin, et kui on vaja protesteerida vägivalla vastu, või võideld inimõiguste säilimise eest, siis ei aja rahvast kokku, isegi kui pakuks tasuta kulda. Kus on olnud kogu see laulukaare all hõiskav rahvamass, kui on vaja öelda ei türanniale, ei sõjale ja hakata vastu Brüsseli diktatuurile? Mõistan nende inimeste pettumust, kes on kaine mõistusega nägijad ja saavad juba ammu aru, millises õudses reaalsuses me tegelikult elame. Mis mõte sellel kooslaulmisel enam on, kui meil kōigil on suud vett täis siis, kui vaja enda õiguste eest seista ja tõtt rääkida?
Ei ole vaja just erilist julgust, et karjana kokku tulla ja koos leelotada lugusid, mida isandad ette dikteerivad, julgemata laulda isegi seda, et maa on vaja täita lastega? Absurd ju?
Legend räägib, et olid ajad, kus eestlased laulsid ennast vabaks, sest eestlane pole vägivaldne inimene. Eestlane elab oma tundeid välja lauldes ja tantsides, mitte relvadega vehkides. Jah, me oleme kangust ja iseoma tarkust täis rahvas, võib-olla, et me oleme võimelised vastastikku surnuks vaidlema, aga sellist vaenu ja verejanu, nagu praegu ühiskonnas propageeritakse, pole ma eestlaste seas kunagi varem täheldanud. Küllap tuleb tänada meediat, AK’d ja Delfit, mis on teinud suurepärast psühhoterrorit, vastandades ja tühistades teisitimõtlejaid ning elustades alateadvuses pesitsevaid primitiivseid ja vägivaldseid impulsse.
Jah, täiesti mōistan, et kogu valitseva ühiskondliku kaose taustal, oleks oodanud ühisest peost kasvõi mingitki signaali sellest, et me oleme teadlikud, milline on tegelik olukord ja et me pole rahul sellega, mis riigis toimub. Aga ei, mitte ühtegi protestinooti ei kõlanud mitte kuskilt. Mitte ühtegi viisi sellest, et tahaks rahus elada ilma sõjata, mitte ühtegi lugu sellest, kui oluline on RAHU Eesti rahva kestma jäämisele. Oleks võinud kasvõi valgeid õhupalle sinisesse taevasse lasta, et RAHU sõnum jõuaks igasse kodusse. Vastupidi, laulupeol kõndisid ringi sõjaväelased automaatide ja koertega nagu “uus normaalsus” ja pildistasid ennast koos rõõmsa rahvaga, jättes mulje, et relvastatud sõdur on sama süütu maskott, nagu Miki-Hiir Disneylandis.
Tänaseks on tantsud tantsitud, laulud lauldud ja pidu peetud. Toompea tõprad said rahulolevate nägudega vip tsoonis käsi plaksutada esinejatele, kes kohusetundlikult kokku tulid ja kes laulsid kuulekalt seda, mida peremehed ette dikteerisid. Nüüd on punktid kirjas ja hea Brüsselile ette kanda, et laulurahvaga on kõik suurepärane ja kõik on kõige paremas korras. Ehk antakse isegi mõni auhind meie tublidele valitsejatele, kes on nii hästi osanud riigis korda hoida. Rahvas on sõjaks küps, kõigega nõus ja valmis silm särades sõtta minema kohe, kui käsk tuleb. Kui ühtsusest rääkida, siis tõepoolest, rahvas on ühtselt kuulekaks tümitatud, suud laulavad ja kehad tantsivad, aga paljude hinged istuvad tegelikult puuris, julgemata suud lahti teha siis, kui vaja rääkida tõtt. On täiesti mõistetav, et mitte kõik inimesed ei tundnud rõõmu sellest peost, vaid hoopis nutavad taga oma kunagi vabaks lauldud kodumaad.
Seekordsest laulupeost minu hing toitu ei saanud, vastupidi, hinge jäi tühjus ja nälg millegi enama järele, millel oleks sisu ja mis poleks võlts. Kangekaelselt tahame endale tõestada, et oleme nii vabad, nii vabad ja kõik on hästi, kuigi vabadust pole meil enam ammu ja majandus laguneb kõrvulukustava kolinaga. Oleme uhkelt lauldes ja tantsides lasknud endilt varastada nii oma riigi, eneseväärikuse, kui ka traditsioonilised pereväärtused. Tõesti tekib küsimus, et milleks seda kooslaulmist meile enam vaja, kui meie kooskäimine on muutunud isandatele tühipaljaks meelelahutuse pakkumiseks? Milleks see kõik, kui meil ei ole enam ei mõistust, et oma orjusest aru saada, ega julgust laulda sellest, millest hing tegelikult lausa karjub ? Mis mõte on meil uhkust tunda selle üle, et suudame karja kokku ajada meelelahutuslikel eesmärkidel, aga me ei julge kokku tulla ega koonduda, kui on vaja seista vägivalla vastu, ega julge suud lahti teha siis, kui vaja rääkida tõtt? Aeg on rääkida RAHUST 
