Soovmõtlemine, nagu “Ukraina peab võitma,” ei ole piisav argument, vaid pigem ebaratsionaalne fantaasia. Reaalsusetaju puudumine ja elamine väljamõeldud hallutsinatsioonides on ohtlik vaimne puue – eriti juhul, kui selle puudega inimesed on riigiametnikud.
Paljud arvavad, et võiduks piisab, kui olla Ukraina poolt ja Venemaa vastu. Piisab, kui kooris Venemaad häälekalt hukka mõista, ja võit ongi kohe käes. On loomulik, et solgimeedia üritab võidulootust esitleda ja rahvast nii kaua lollitada, kui võimalik.
Hämmastav on aga see, kuidas inimesed tõepoolest usuvad Ukraina võitu nii kirglikult, justkui tõendaks see nende hingepuhtust ja pääsu paradiisi. Nad ei mõista, et tegelikult on nad kurjuse orjad ja vägivalla suuvoodrid. Mis juhtub siis, kui saabub päev, mil meedia on sunnitud tunnistama, et Ukraina projekt on täielikult läbi kukkunud? Mis siis edasi saab? Keda süüdistama hakatakse? Verevalamine ja purustused on ju juba niigi tohutud.
Miks ei süveneta Venemaa poolt välja öeldud eesmärkidesse, nagu demilitariseerimine ja denatsifitseerimine oma piirialadel? Need ei ole territoriaalsed vallutused, nagu meile tihti meedias räägitakse. Venemaa kaitseb oma piire, rahvast, kultuuri ja maavarasid. Seda aga ei saa öelda Eesti valitsuse kohta, kes oma rahva julgeolekule ja heaolule pigem sülitab.
Arvestades NATO retoorika agressiivsust ja vaenulikkust, on täna kindel, et Venemaa teeb kõik, mis võimalik, et puhvertsoon (Baltikum + Ukraina + Soome) relvadest ja russofoobidest puhtaks teha – võtku see aega, kaua võtab. Ukraina rinne on lagunemas, ning tehakse meeleheitlikke jõupingutusi viimaste pommide Venemaa suunas lennutamiseks. Milleks? Mida sellega saavutada loodetakse?
Venemaal ei ole enam teist varianti, kui Ukraina täielikult purustada, sest lollide võim on kõige ohtlikum võim! Kurnamissõjas pole Venemaad kunagi võidetud. Neil on piisavalt ressursse, tarkust ja kannatust, et oma puhvertsoon korralikult tühjaks lüpsta. Kuidas inimesed sellest aru ei saa?
Analüüsides mõlema poole strateegilisi eesmärke ja ressursse, meenutavad Ukraina “liidrid” pigem tolasid filmist Mehed ei nuta, kus üliasjalikult arutleti, kuidas saarelt põgeneda. Vahe on aga selles, et meil siin käib päris sõda, mitte meelelahutuslik film.
Praeguses olukorras jääb õnnelik lõpp kahjuks tulemata.
/Ülle Pukk, KOOS/ allikas Facebook
