David Stockmani poolt
Donald sukeldus kohutavasse herilasepessa, kui ta Bibi Netanyahu sööda alla neelas ja alustas Iraani vastu täieulatuslikku “kineetilist” sõda (erinevalt jõhkrast majandussõjast, mida Washington on aastakümneid pidanud). Aga nüüd, kui bensiini hind on ületanud 4 dollarit galloni kohta ja on tõusuteel, otsib ta meeleheitlikult mahapääsu.
Ometi ei sobi see, mille ta on viimase 48 tunni jooksul haaranud, kaugeltki mitte. Nimelt ähvardab ta haarata Washingtoni sõjaväepalli ja koju minna, jättes Iraani valitsuse jäänused – peamiselt jõhkra IRGC – Hormuzi väina üle kontrolli. See tähendab, et nad haldavad teemaksu kogumise putka ja sõjaväe kontrollpunkti veeteel, mis oli maailmakaubandusele tasuta avatud kuni Donald Trumpi 28. veebruarini, mil ta rumalalt Iraani pihta pommid ja raketid tulistas.
„Me ei impordi sealt enam eriti naftat… 2-3 nädala jooksul lahkume. See pole meie jaoks. Keegi võib võtta miini ja selle vette visata. See võib olla Prantsusmaa või kelle iganes jaoks, kes väina kasutab.“
Loomulikult eeldatakse, et kuna USA ei impordi Pärsia lahest praktiliselt üldse naftat, on uus Hormuzi teemaksupunkt Euroopa ja Aasia, mitte Washingtoni probleem. Ja tehniliselt on see tõsi, aga siin on spoilerihoiatus: oluline ei ole mitte see, kust ja kuhu süsivesiniku molekulide tünnid igal ajahetkel liiguvad, vaid see, milline on süsivesinike hindade tase, mis on kinnistunud digitaalsetesse bittidesse, mis liiguvad läbi ülemaailmsete futuuride ja sularahaturgude kogu aeg ja kõikjal.
Seda seetõttu, et viimane peegeldab turgude hinnangut globaalse pakkumise, nõudluse ja varude olukorra kohta tervikuna. Erinevalt Donaldist on börsidel kauplejad täielikult tuttavad turu arbitraaži võimsa protsessiga. Sel juhul tähendab see, et kui samal süsivesiniku molekulil on planeedi eri paigus radikaalselt erinevad hinnad, ostavad mõned ettevõtlikud kauplejad neid sealt, kus hind on madal ja saadavad need sinna, kus hind on kõrge ning pistavad taskusse kasumi, millest on maha arvatud saatmiskulud, kindlustus, intressikulud ja muud turu toimimisega seotud nüansid.
Tagajärjeks on muidugi ülemaailmne „ühe hinna seadus“. USA-l pole null kokkupuudet Pärsia lahe aeglaselt auruvate süsivesinikumolekulide tünnidega, vaid 100% kokkupuude Pärsia lahe mõjutatud digitaalsete hinnabittidega, mida edastatakse digitaalselt koheselt üle planeedi ööpäevaringselt.
Seega, kui Donald arvab, et nafta hind on Euroopas ja Aasias kõrge, kuna nad saavad oma süsivesiniku molekulid Pärsia lahest, ja USAs madal, kuna me oleme nafta ja gaasi osas 100% isemajandavad, siis ta eksib kahjuks ja täielikult. Paberi- ja sularahaturgude digitaalsed võrgustikud tasakaalustavad süsivesinike hinna kiiresti ülemaailmselt ning füüsilised barrelid ei jää palju maha.
Alustame siis kodumeeskonnast, mis Donaldi arvates toimib kuidagi üksildase majandusliku saarena, globaalsetest turgudest sõltumatult. Selleks peame aga vaatama kogu nafta- ja maagaasikompleksi, sest ühe turu seaduse kohaselt on nafta ja maagaasi molekulid omavahel hästi asendatavad. Ja me mõõdame kõike ka BOE-s (nafta ekvivalendi barrelides), et vältida hinnanoteeringutes õunte ja apelsinide ebakõla.
Seega, kui vaadata ainult siseriiklikku energiatootmispiirkonda, siis USA maagaasitööstuse tohutu toodang – mida suuresti juhib hüdrauliline purustamine – ületab tunduvalt tavapärase USA toornafta, sealhulgas hüdraulilise purustamisega saadud toornafta toodangut. Nimelt oli 2025. aastal maagaasi (st „märggaasi“) väljatoodang 26,5 miljonit BOE-d päevas, samas kui toornafta ja kondensaadi tootmine väljalt oli 13,6 miljonit BOE-d päevas.
Füüsikaliste molekulide ja hinnakujunduse osas koosneb aga üle 30% niinimetatud “märggaasi” toodangust (7,9 miljonit BOE-d päevas) maagaasivedelikest (NGL-idest), peamiselt etaanist, propaanist, butaanist ja looduslikust bensiinist. Kõik need lähevad samadele lõppturgudele – kütmiseks, toiduvalmistamiseks, naftakeemiatoodeteks ja transpordiks – kui toornafta rafineerimistehastest saadud sarnased vedelikud. Seega alluvad mõlema voo ühised molekulid ühe turu seadusele.
Seega sisaldab allolevas tabelis näidatud 22,5 miljoni BOE päevase “nafta vedelkütuse” kogupakkumise väga suurt osa maagaasi vedelkütustest järgmiselt:
- Toornafta + rendikondensaat: 13,6 BOE/d
- Veeldatud maagaas (NGL): 7,9 BOE/d
- Rafineerimistehase töötlemiskasv: ~1,0 BOE/d
Eelnev vihjab nafta- ja gaasiturgude hinnaseosele. Näiteks USA naftakeemiatööstus kasutab etaani peamise toorainena aurukrakkimisjaamades, mis toodavad etüleeni, mis on plastide, pakendite ja lugematute muude toodete ehitusmaterjal. Aurkrakkimisjaamade toorainevajaduse pärast konkureerib etaan kahest peamisest allikast:
- Väljas toodetud NGL-id (gaasitöötlemistehastes niiskest maagaasist eraldatud)
- Rafineerimistehasest pärit etaan (tekib kõrvalsaadusena toornafta töötlemisel rafineerimistehastes)
Praegu on NGL-ist saadud etaan üldiselt odavam ja rikkalikum – eriti põlevkivigaasibasseinidest nagu Permi ja Marcelluse ajastu maagaasi jätkuva ülepakkumise tõttu. Seega on see viimastel aastatel hõivanud lõviosa USA krakkimisjaamade toorainest.
Seevastu rafineerimistehase etaan on kallim ja mahult vähem ühtlane, seega on see sageli sekundaarne või vahelduv tooraine. Lisaks, kui NGL-i pakkumine järsult suureneb või toornafta ja selle derivaatide ülemaailmne hind tõuseb, süveneb etaani krakkimise tooraine konkurents. Äärel nihkuvad naftakeemiatööstuse operaatorid veelgi enam odavama NGL-ist saadud etaani poole, sidudes seeläbi USA maagaasi hinnad ülemaailmsete naftaturgudega.
Igal juhul on tööstusstatistika puhul tavapärane arvata maagaasipuuraukudest kaevandatud NGL-id kategooriasse “naftaveelad”. Seega, et vältida topeltarvestust, oleme allolevas tabelis kajastanud ainult maagaasiväljade toodangu kuiva gaasi osa, mis jaotatakse lõppturgudele torujuhtmete kaudu.
| Suur depressioon on käes – kas oled valmis? |
|
 |
|
| Doug Casey ei nõua kerget majanduslangust ega pehmet maandumist. Ta hoiatab, et aastakümneid kestnud võlarahastatud poliitika ja rahapoliitiline sekkumine suruvad süsteemi täieliku lähtestamise poole – sellise, mis võib sama tsükli jooksul mõjutada nii võlakirju, aktsiaid kui ka valuutasid.
Ta nimetab seda „Suure Depressiooniks“. Ja selgitab, mida see tähendab investoritele, kes mõistavad Fedi ajaloo tegelikku õppetundi: kui raha hallatakse, siis turud moonduvad – ja suurim kasum läheb neile, kes on varakult positsioneeritud asümmeetrilise tõusu ootuses. Kui teie kapital on endiselt lõksus samades ülerahvastatud tehingutes ja samades poliitilistes sihikutes, siis panustate status quo püsimisele. Doug kirjeldab, mida ta tulemas näeb – ja kuhu ta praegu raha paigutab.
|
|
| – |
Seega, nagu allpool näidatud, tootis USA 2025. aastal kokku 41,1 miljonit BOE-d naftat ja gaasi päevas, mis ületas tunduvalt sisenõudlust, mis oli 36,3 miljonit BOE-d päevas. Viimane läks nii siseriiklikult müüdavate rafineerimistehaste toodete kui ka maagaasi torujuhtme kaudu siseturule tarnitavate maagaasi hulka.
Saadud aritmeetika näitab muidugi, et pakkumise ja nõudluse tasakaal oli 4,8 miljonit BOE-d päevas eksporditud naftaühiku kohta. See oli toornafta (1,4 miljonit BOE-d päevas) ja rafineerimistoodete (0,7 miljonit BOE-d päevas) segu vedelgaaside ja peamiselt veeldatud maagaasi (LNG) hulgas kuiva gaasi ekspordis.
Siiski ei tähenda asjaolu, et sisemaine pakkumine moodustas 113% sisenõudlusest, et USA majandus oleks isoleeritud Pärsia lahest tuleva gaasi ja nafta praegusest tohutust puudujäägist. Vastupidi, see tähendab vaid seda, et geograafiliste turgude ja gaasi- ja naftavoogude peaaegu asendajate vaheline arbitraažiprotsess on palju keerulisem ja peenem kui “puuri, beebi, puuri” retoorika, mida Donald levitab, et õigustada omaenda rünnakut globaalse hinnaga süsivesinike kodumaiste kasutajate vastu.
Ütlematagi selge, et ülaltoodud tabeli kuiva gaasi veerus olevad 2,1 miljonit BOE vedelgaasi ja 2,7 miljonit BOE peamiselt LNG-d moodustavad ülekandearterid, mille kaudu siseturu hinnad on seotud ülemaailmsete hindadega. Põhimõtteliselt on võrrand lihtne: kõrged hinnad välismaal ja madalad hinnad siseturul põhjustavad USA ekspordi tohutu suurenemise.
See tähendab, et kui Katari veeldatud maagaasi (LNG) on vähe ja selle hind kõrge, suureneb USA veeldatud maagaasi eksport – esiteks olemasolevate veeldatud maagaasitehaste täielikuma kasutamise kaudu ja seejärel aja jooksul veeldamisvõimsusse tehtud investeeringute suurenemise kaudu. Lisaks on LNG ekspordituru tõmbejõud praegusel ajal eriti suur, kui Pärsia lahe pakkumine jääb piiratuks ja LNG maailmaturu hinnad püsivad kõrged.
Täpsemalt öeldes põhjustas Iraani edukas rünnak Kataris asuvale tohutule Ras Laffani veeldatud maagaasi (LNG) tehasele (ja väljavaade, et tehas on kuni mitu aastat töökorras) LNG hinna Rotterdamis hüppelise tõusu keskmiselt umbes 69 dollarilt BOE kohta 2025. aastal praegusele spot-turu hinnale 152 dollarit BOE kohta.
Seega tulebki siin mängu hr Marketi varjatud maagia – hoolimata Donaldi illusioonist, et Ameerika on isoleeritud energiasaar, kus on külluslikult energiat ja odavaid hindu. Nimelt on torujuhtme maagaasi praegune turuhind USA-s Henry Hubi terminalis umbes 18 dollarit boliivia ekvivalentnaasiumi kohta. Seega, hr Rogersi keeles, kas saate öelda arbitraaž?
Praegu on Henry Hubis (Louisiana) torujuhtmegaasi kujul oleva 5,8 miljoni BTU hind vaid 12% Rotterdami 5,8 miljoni BTU veeldatud maagaasi kujul oleva maagaasi (LNG) algsest hinnast. Sellises olukorras arvestaks Market muidugi ka umbes 20 dollarit BTU kohta USA torujuhtmegaasi vedelaks muutmise eest LNG-tehases ja veel 14 dollarit BTU kohta selle Rotterdami saatmise eest spetsiaalselt varustatud LNG-tankeriga.
Kuid ikkagi jääks õunte ja õunte vaheline hinnavahe umbes 100 dollarile BOE kohta – see tähendab 52 dollarit BOE kohta USA gaasi puhul, mida tarnitakse LNG tankeriga Rotterdami, võrreldes praeguse spot-hinnaga 152 dollarit BOE kohta.
Muidugi ei toimi arbitraaž koheselt ja üleöö. USA Mehhiko lahe ranniku veeldatud maagaasi (LNG) tehastel on praegu umbes 2,8 miljonit BOE-d päevas, kuid need on peaaegu täielikult ära kasutatud. Seega lühiajaliselt tõstaks USA/Rotterdami vahe tõenäoliselt ainult hetkehindu ja olemasolevate LNG lepingute kasumlikkust. Samas on USA Mehhiko lahe rannikul praegu ehitamisel ka ligi 2,6 miljonit BOE-d uut LNG võimsust, mis järgmise paari aasta jooksul tööle asudes praeguse LNG ekspordi võimsuse peaaegu kahekordistaks.
Seega on praktiliselt garanteeritud, et praegune 100 dollari suurune BOE hinnavahe Rotterdami veeldatud maagaasi ja Henry Hubi torujuhtme gaasi vahel väheneb oluliselt, kui Pärsia lahest pärit tarned jäävad piiratuks Iraani sõjaliste ähvarduste või lihtsalt Kataris ja mujal asuvate rängalt kahjustatud veeldatud maagaasitehaste taastamise viivituse tõttu.
Veelgi olulisem on see, et teise järgu efektina juhtuks midagi muud, millega Donald ilmselgelt samuti arvestanud pole. Henry Hubi gaasijuhtme hind 18 dollarit barreli kohta on madal võrreldes WTI kerge toornafta hinnaga 100 dollarit barreli kohta või LNG hinnaga 152 dollarit barreli kohta Rotterdamis, mis on tingitud gaasijuhtme äri olemusest.
See tähendab, et tarnitava torujuhtmegaasi sisenõudlust juhib suuresti leibkondade kulutustes ja ettevõtete toodangus kajastuva SKP tase. Seega, kui investeeringud naftamaardlatesse – ja eriti hüdrofrakkimisse – toovad kaasa gaasi ülepakkumise, langeb torujuhtmegaasi hetkehind. Tööstuses on oma olemuselt väga vähe üleliigseid varusid/ladustusruume peale torujuhtmete ja vahendajate suurte hooajaliste töövarude.
See on mõnevõrra erinev toornafta olukorrast, kus on tohutu pikaajaline eksporditurg ja hiiglaslikud veetranspordi tankerite laevastikud. Enne 28. veebruari oli sinisel veekogusel tavaliselt umbes 60 miljonit BOE toornaftat päevas, mida vedas üle 2400 toornaftatankeri.
Seega, kui Brenti või WTI toornafta hinnad Pärsia lahest lähtuvate tohutute tarnepiirangute tõttu tõusevad, on selle koheseks tagajärjeks olnud tankerite ümbersuunamine USA toornafta terminalidesse, et viia naftat Euroopasse ja Aasiasse. See omakorda pingestab siseturu pakkumise ja nõudluse tasakaalu, mis omakorda tõstab siseturu hindu.
Seega on USA toornafta ja naftatoodete ekspordimahud kasvanud ja kasvavad seni, kuni Pärsia lahe piirkond on piiratud ja globaalsed turuhinnad püsivad kõrged. Kui kõik muud tegurid jäävad samaks, tähendab see omakorda, et ka siseturu naftahinnad tõusevad ja jäävad kõrgeks.
Maagaasi puhul liiguvad reageerimisaeg ja arbitraažiteed veidi aeglasemalt, kuid turudünaamika on sama: kuna üha rohkem USA torujuhtmegaasi suunatakse kiiresti laienevatesse USA veeldatud maagaasi tehastesse ja seeläbi ülemaailmsetele eksporditurgudele, tõuseb Henry Hubi torujuhtmegaasi hind, kuna praegune gaasi “tarnevõime” ülejääk väheneb. See omakorda suurendab majaomanike ja ärikasutajate gaasiarveid.
Lühidalt öeldes on ülemaailmne süsivesinike turg tugevalt integreeritud ning veeldatud maagaasi (LNG) sektori tõusu ja kasvava LNG tankeripargiga on see muutunud ühtse hinna reegli all sujuvamaks kui kunagi varem. Selles kontekstis oli USA nafta vedelkütuse ja maagaasi toodang 2025. aastal 41,1 miljonit BOE-d päevas peaaegu sama suur kui Pärsia lahest (Saudi Araabia, Iraak, AÜE, Iraan, Kuveit, Katar ja Omaan) tulev 51,3 miljonit BOE-d päevas.
Võrdluseks, Venemaa süsivesinike kogutoodang oli 26,2 miljonit BOE-d ehk vaid 64% USA toodangust ja Kanada 11,3 miljoni BOE-ga päevas moodustas vaevalt 25% USA kogutoodangust.
Lühidalt, kui vaadata kogu globaalset nafta ja maagaasi turgu 182,5 miljoni barreli naftaekvivalendiga päevas, on ilmne, et on kaks hiiglaslikku süsivesinike tarnesõlme – USA ja Pärsia laht. Jumala rohelisel maal pole aga mingit võimalust, et need hiiglaslikud süsivesinike tarnesõlmed saaksid suurepärases isolatsioonis koos eksisteerida.
Seega, olles radikaalselt destabiliseerinud maailma süsivesinike ja kõigi nende derivaatide – veeldatud naftagaasi, väetise, heeliumi, väävli ja muu – varusid, on Donaldi kinnitus, et Ameerika võib jääda madalate hindadega oaasiks maailmas, kus nafta hind on üle 100 dollari barreli kohta, ilmselge illusioon.
Vastupidi, nagu poes vanasti silt ütles: kui sa selle katki teed, kuulub see sulle. Donald tegi seda – ja teeb seda ka nüüd.
Kahtluse puudumisel on siin globaalse toornafta hinna ja USA bensiini keskmise tanklahinna võrdlus viimase 24 kuu jooksul. Korrelatsioon on ülaltoodud arbitraažimehhanismide tõttu tugevam kui trummel.
Igal juhul oli toornafta globaalne hind 2026. aasta alguses 60 dollarit barreli kohta ja riiklik keskmine tanklahind oli 2,75 dollarit galloni kohta, mis kutsus MAGA-maalt esile lärmaka atta-poiste koori.
Enam mitte. See on globaalne turg, kus hinnasurve kandub kiiresti üle turgude ja süsivesinike tarnesüsteemi erinevate seotud elementide vahel. Kuna globaalne toornafta hind on üle 100 dollari barreli kohta, on kodumaine bensiinijaamade hind nüüd 4,03 dollarit galloni kohta ühel ja ainult ühel põhjusel: Donald suudles Bibi Netanyahu tagumikku ja liitus tema agressioonisõjaga mitte ainult Iraani, vaid kogu Pärsia lahe tarnesüsteemi vastu ilma igasuguse mõjuva põhjuseta Ameerika sisejulgeoleku seisukohast.
Toimetaja märkus: Kui see energiašokk jätkuvalt süveneb, võivad kõrgemad hinnad pumbas olla alles algus.
Meie äsja avaldatud aruanne „Investeeringu nr 1, et kasumit teenida tulevasest energiašokist” paljastab konkreetse võimaluse, mis meie arvates on loodud just selliseks kriisiks – ärimudeliga, mis võib olla palju vastupidavam kui paljud traditsioonilised energiaettevõtted.
