„Kui rahvas eeldab, et ta on tsivilisatsiooni seisundis teadmatu ja vaba, ootab ta seda, mis kunagi ei olnud ega saa kunagi olema“ (Thomas Jefferson).
Kui haridusasutused soovivad anda tulevastele põlvkondadele vabaduse ja demokraatia põhimõtteid, peavad nad alustama oma õpilaste ja vilistlaste põhiseaduslike õiguste ja rahvusvaheliste õiguste austamisest.
Näide: Lucas Hudsoni kodanikuõiguse potentsiaalse rikkumise juhtum
Tänapäeva noortest kirjutatakse kallutatult negatiivset ajakirjandust, sellepärast on värskendav kohtuda noore inimesega, kes mitte ainult ei tea oma õigusi, vaid on valmis nende eest seisma.
Lucas on nutikas laps, Florida osariigis Hillsborough’ maakonnas asuva Armwoodi keskkooli kollegiaalse akadeemia lõpetaja.
Kooliametnikud esitasid Lucasele ultimaatumi, et ta eemaldaks suurem osa oma lõpukõnest viited, milles ta tänas inimesi, kes aitasid tema iseloomu kujundada, mõtiskles selle üle, kui kiiresti aeg möödub, kutsudes kuulajaskonda üles armastada teisi ja teenida Loojat, kes meid armastab või ta ei räägiks üldse, Lucas keeldus oma õigustest ilma jäämast.
Lucase isa otsustas abi saamiseks pöörduda Rutherfordi instituudi poole.
Rutherfordi instituudi õigusmeeskonna advokaadid hoiatasid kooliametnikke, et nende katsed Lucase lõpukõnet lahjendada – võivad koolile kaasatuua 1789. aasta Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimese muudatuse kohtuasja.
Lucase õnneks kool taganes ja ta sai oma kõne kirjalikult esitada.
Kahjuks ei õnnestu see alati nii hästi.
Rutherfordi Instituudi 42-aastase ajaloo jooksul on John W. Whiteheadi ja Nisha Whiteheadi sõnul kaitstud lugematul hulgal noori, kes leidsid, et neid tsenseeritakse, vaigistatakse ja eitatakse nende keskseid põhiseaduse esimese muudatuse õigusi, eriti kui nad otsustasid kasutada oma õigust sõnavabadusele ja usuvabadusele.
Igaks juhuks kohtame kohutavat teadmatust riigikoolide ametnike poolt, kes ekslikult dogmaatiliselt eeldavad, justkui seadus nõuab, et kõik religioosne keelataks riigikoolides.
Siin saavad valitsusametnikud valesti aru: kuigi valitsus ei pruugi teatud religiooni kehtestada ega sundida, ei tohi ta ka religioosset kõnet vaigistada ja maha suruda pelgalt seetõttu, et teised võivad solvuda.
Inimestel on vabadus ignoreerida teiste usulisi kõnesid, nendega mitte nõustuda või neile vastu seista, kuid valitsus ei saa tsenseerida privaatset usulist kõnet.
Kahjuks saate oma õigusi kaitsta ainult siis, kui tunnete neid, ja inimesed, kes neid esindavad on täiesti teadmatuses oma vabadustest, ajaloost ja sellest, kuidas valitsus peaks toimima.
Nagu ühiskonnakriitik Morris Berman oma raamatus „Dark Ages America Final Empire“ (Pimeda keskaja Ameerika lõplik impeerium) märgib:
„70 protsenti Ameerika täiskasvanutest ei oska oma senaatoreid ega kongressi liikmeid nimetada; rohkem kui pooled ei tea senaatorite tegelikku arvu ja peaaegu veerand ei oska nimetada ühtegi esimese muudatusettepanekuga tagatud õigust. Kuuskümmend kolm protsenti ei oska nimetada kolme valitsusharu. Teised uuringud näitavad, et informeerimata või otsustamata valijad hääletavad sageli kandidaadi poolt, kelle nimi ja pakend (nt logo) on kõige võimsamad; värv on ilmselt nende otsuse peamine tegur.“
Rohkem kui valitsuse korruptsioon ja saamatus, korravalvurite jõhkrus, terrorism, relvavägivald, meelemürgid, illegitiimne sisseränne või mis tahes muu niinimetatud „oht“, mis ohustab rahvast, võib kodaniku kirjaoskamatus olla see, mis meid lõpuks üle ääre tõukab.
Nagu Thomas Jefferson hoiatas, ei saa ükski rahvas olla nii teadmatu kui ka vaba.
Kahjuks on inimesed eksisteerinud tehnoloogiaga koormatud, meelelahutusest ajendatud, igaveses teadmatuses nii kaua, et kodaniku kirjaoskamatusest on saanud kodanikkonna uus normaalsus.
Uuringud näitavad, et pooled põliselanikest ei suutnud õigesti vastata 70%-le kodanikutestis esitatud küsimustele.
Kuigi valitsuse bürokraadid, kes peaksid rahvast esindama, ei tea nad just liiga palju kodanikest, oma maa ja rahva ajaloost ja geograafiast, põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest, kuigi nad annavad vande toetada ja kaitsta põhiseadust „välis- ja kodumaiste vaenlaste“ eest.
Näiteks abieluluba saada üritav paar oli sunnitud ametnikule tõestama, et on New Mexico üks 50 osariigist ja mitte välisriik.
Need, kes andsid põhiseaduse ja õiguste deklaratsiooni, uskusid, et valitsus eksisteerib oma kodanike käsul. Valitsuse eesmärk on kaitsta ja isegi suurendada kodanikuvabadusi, mitte neid rikkuda.
See ei olnud tühipaljas juhus, et Ameerika Ühendriikide kõrgeim õigusakt avaneb nende võimsate sõnadega: „Meie, rahvas.“
Riigi asutajaisad teadsid üsna hästi, et igaüks peab jääma valvsaks, vastasel juhul kaob vabadus. Nagu Ameerika asutaja Thomas Paine tunnistas: „Patrioodi kohustus on kaitsta oma riiki selle valitsuse eest.“
Teil ei ole mingeid õigusi, kui te neid ei kasuta.
Sellegipoolest ei saa te oma õigusi kasutada, kui te ei tea, mis on need õigused.
„Kui ameeriklased ei mõista põhiseadust ning institutsioone ja protsesse, mille kaudu meid juhitakse, ei saa me ratsionaalselt hinnata olulisi õigusakte ja meie valitud ametnike jõupingutusi ega säilitada rahvuslikku ühtsust, mis on vajalik, et sisuliselt vastu astuda paljudele probleemidele, millega me täna silmitsi seisame,“ hoiatab Brennani keskus oma kodanikukirjaoskuse aruandekaardil.
„Pigem mõõdetakse iga valitsuse tegu ainult selle individuaalse väärtuse või kulu järgi, muretsemata selle suurema mõju pärast. Üha enam me „tahame seda, mida me tahame, ja [oleme] veendunud, et süsteem, mis meid takistab, on vale, vigane, katkine või aegunud.““
Haridus eelneb tegevusele.
Nagu Brennani keskus järeldab:
„Ameerika, erinevalt enamikust maailma rahvastest, ei ole riik, mida määratleb veri või usk. Ameerika on idee või ideede kogum vabadusest ja võimalustest. Just need ideed seovad meid ameeriklastena kokku ja on hoidnud meid vabad, tugevad ja jõukad. Kuid need ideed ei püsi ennast. Neid tuleb iga põlvkonnaga uuesti õpetada ja õppida.“
Lõpupäeval astus Lucas poodiumile ja pidas oma tsenseerimata valediktori kõne nii, nagu see oli kirjutatud, ilma kooli tsensorite sekkumiseta.
Nagu Lucase isa Rutherfordi instituudile edastas:
„Lõpuks sai Lucas kogu oma kõne pidada nii, nagu ta tahtis seda pidada, ja kõik pöörasid tähelepanu. Keegi viga ei saanud. Midagi halba ei juhtunud. See oli lihtsalt noor mees, kes kasutas esimese muudatusettepaneku õigusi, et väljendada oma arvamust oma isiklike veendumuste kohta. [Lucas] ei arvanud kunagi, et mõni lause kõnes tekitab tema maailmas sellist poleemikat, kuid see kõne muutus tema jaoks määravaks hetkeks. Pärast seda kogemust ei ole ta kunagi endine, kuid see püsiv muutus on hea asi. Kui see oli oluline, seisis Lucas enda eest ja kui need, kelle vastu ta seisis, püüdsid teda alla suruda, tuli [Rutherfordi instituut] talle appi ja toetas teda, et see oleks õiglane võitlus. Mind lohutab teadmine, et te kaitsete inimeste õigusi. Need võitlused on olulised. Iga kord, kui kaitsete ühe inimese õigusi, kaitsete iga inimese õigusi. Aitasite mu pojal võidelda oma õiguste eest kooli vastu ja seda tehes mõtlevad Hillsborough’ maakonna riigikoolid kaks korda järele, enne kui tulevaste õpilaste õigusi rikuvad. Lucase kaitsmine sai inspiratsiooniks tema kooli õpilastele ning tekitas õpetajate, õpilaste ja vanemate seas terve ja sisuka arutelu esimese muudatuse väärtuse ja vajaduse üle piirata valitsuse kontrolli meie isiklike veendumuste üle. Sa võitled hea eest ja teed tähtsat tööd. Ärge kunagi lõpetage. Aitäh, Rutherfordi instituut, et olid mu poja jaoks olemas, kui ta sind kõige rohkem vajas.“
Vajame rohkem vabadusvõitlejaid nagu Lucas Hudson ja Rutherfordi instituut.
See sõltub meist endist.
Meil on võim valitsust teha ja murda.
Meie, rahvas oleme oma maa ja rahva heaolu, kaitse, vabaduse, seaduste ja jõukuse vahekohtunikud ja lõplikud kaitsjad.
Peame käituma vastutustundlikult.
Terve ja esinduslik valitsus on raske töö. Selleks on vaja kodanikkonda, kes on küsimustest teadlik, haritud valitsuse toimimisest ja valmis tegema vajalikke ohverdusi, et kaasa lüüa.
Nagu John W. Whitehead selgitab oma raamatus „Battlefield America: The War on the American People“ (Battlefield Ameerika: sõda Ameerika rahva vastu) ja selle väljamõeldud vastes „The Erik Blair Diaries“ (Erik Blairi päevikud), mis seab ülesandeks hoida vabadust elus, kasutades kõiki kättesaadavaid tsiviliseeritud vahendeid.
Nagu kodanikuõiguste apologeet Martin Luther King noorem tunnistas 5. detsembril 1955. aastal peetud kõnes „The Montgomery Bus Boycott“ (Montgomery bussiboikott), vaid neli päeva pärast Rosa Parksi vahistamist, kuna ta keeldus loobumast oma kohast Montgomery linnaliinibussis: „Demokraatia, mis on muutunud õhukesest paberist paksuks tegevuseks – on suurim valitsemisvorm maailmas.“
Teadke oma õigusi. Kasutage oma õigusi. Kaitske oma õigusi. Kui ei, siis kaotate need.
Toimetas Revo Jaansoo (12.11.2024)
Allikas: Rutherfordi instituut
⃰
John W. Whitehead ja Nisha Whitehead kohta
Konstitutsiooniadvokaat John W. Whitehead on Rutherfordi Instituudi asutaja ja pikaaegne president. Whiteheadiga saab ühendust aadressil staff@rutherford.org
Nisha Whitehead on Rutherfordi Instituudi tegevdirektor. Teave Rutherfordi instituudi kohta on saadaval aadressil www.rutherford.org
