avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „ERIOPERATSIOON 32,3 MILJONI DOLLARI LAHTIKÜLMUTAMISEKS“.
Kogu operatsiooni 32,3 miljoni dollari lahtikülmutamiseks Vnešekonombanki (VEB) kontodelt ei saa alustada ilma pilku heitmata selle loo ühe peategelase isikule. Kes on Aleksander Matt, kellest Eesti meedias on ilmunud nii vastuolulisi ülevaateid. Miks sai just sellest Eestist pärit kireva taustaga Peterburi ärimehest see messias, kellele meie pankurid ja poliitikud kõigega riskides tõttasid raha kokku kandma? Kas meie pankurid ja poliitikud olid tõesti helded sinisilmsed heategijad?
Eesti Panga audit, Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne ja Riigikontrolli audit on aidanud leida ja koondada kogu dokumentatsiooni, mis annab võimaluse 32,3 miljoni dollari lahtikülmutamise erioperatsiooni detailselt lahti harutada. Aitab jälgida, kellel milline roll selles erioperatsioonis oli.
/—/
Aleksander Matt lõpetas Tallinna 19. Keskkooli, tänase Tallinna Tõnismäe Gümnaasiumi. Pikkade traditsioonidega vene kool oli nn eliitkool, kus õppis palju soveti eliidi lapsi. Ilmselt ema kaudu sattus Aleksander Matt pärast kooli lõpetamist tollasesse Leningradi ja sinna ta jäigi. Ta koduseks keeleks oli siiski eesti keel. 1980. aastate lõpul tegeles ta Leningradis mööda hotelle tuuritades ja välismaalastelt teksapükste ja muu nõukogude inimesele kättesaamatu kauba ostmise ja kohalikele edasimüümisega. Meie kohalikud Viru ärikad mäletavad teda kui oma meest Piiteris, kellega sai kasulikke äri- ja vahendustehinguid teha. Eesti kambajõmmid panid talle hüüdnime Sändi, mis tuli Saša justkui ameerikapärasest vormist. Teda iseloomustati kui väga lõbusat ja väga julget inimest, tõelist seltskonna hinge, ei kartnud ta tollal KGB-mehi, kes püüdsid hotellide juures välismaalastega kaubelnud ärikaid, miilitsat ega kuritegelikku maailma.
Mõlemad vanemad elavad siiani Tallinnas ja Aleksander Matt käib neid tema enese sõnul sageli vaatamas. Aleksander Mattil on sünnijärgselt Eesti kodakondsus. Samuti on tal Venemaa kodakondsus. Selline topeltkodakondsus on mugav, sest näiteks piiriületusel saab Eestist Venemaale minnes esitada Vene passi, vastupidisel teekonnal aga Eesti passi.
Soveti ajal äritses Aleksander Matt valuutaga, mis oli Nõukogude Liidu seaduste järgi rangelt keelatud ja karistatav kuritegu. 1985. aastal mõistis Leningradi Oktoobri rajooni rahvakohus Aleksander Mattile ebaseaduslike valuutatehingute eest karistuseks kolm aastat tingimisi vabadusekaotust sunniviisilise töökohustusega. Aleksander Matt töötas sundkorras Habarovski krais.
Kui Aleksander Matt töökohustusest vabanes, pöördus ta tagasi tollasesse Leningradi. Selleks ajaks oli Nõukogude Liidus vastu võetud kooperatiivide seadus (1987). See oli imeline perestroika aeg, kui miilitsa ja KGB poolt tagaaetavad nn spekulandid võisid üleöö muutuda lugupeetavateks ettevõtjateks. Ka Aleksander Matt sukeldus kohe aktiivselt legaliseeritud äritegevusse. Ta asutas Nõukogude Liidu ja Singapuri ühisettevõtte TSL International ja tegeles oma lemmikalal valuutatehingutega. Kuid tõelisele kullasoonele sattus Aleksander Matt piirituse „Royal“ ekspordiga Leningradi. See muutus 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses kultusjoogiks ka Eestis. Kes vähegi tunneb tollaseid äritegevuse tavasid lagunevas Nõukogude Liidus, see teab, et viinaäri vajas kindlat „katust“ kas maffia või KGB näol. Seetõttu ei ole mitte midagi imestamisväärset, et Vene ajakirjandus nimetas Aleksander Matti Peterburi Tambovi maffiagrupeeringu usaldusmeheks, niinimetatud autoriteetsete ärimeeste Vladimir Kumarini ja Mihhail Gluštšenko lähiringi inimeseks. (näiteks: Fontanka. Peterburi interneti ajaleht, 28.09.2009 http://www.fontanka.ru/2009/09/28/022/)
Aleksander Mattil olid kindlasti 1990. aastate alguses isklikud sidemed Sobtšakkide perekonnaga. Sellest annab tunnistust kasvõi Venemaa kõmulise teletähe Ksenija Sobtšaki blogisse tehtud sissekanne tema sünnipäevapeolt 2011. aasta novembris. Ta esitleb fotodel sünnipäevalistest oma kõige lähemaid sõpru, kelle seas on ka Aleksander Matt. (http://ksenia-sobchak.com/bud-drugom-ya-o-svoem-blizhnem-kruge-2 http://ksenia-sobchak.com/bud-drugom-ya-o-svoem-blizhnem-kruge-2) Ksenija Sobtšak iseloomustab teda nii: „Minu armastatuim prillipapa. Kui Saša ei oleks ärimees, poleks Ivan Urgantil (Venemaa teletäht ja ühe populaarseima meelelahutussaate juht) kusagil töötada. Kõige rõõmsameelsem ja teravmeelsem kõigist minu sõpradest. 14-aastaselt lubas ema mind ainult temaga ja mitte kellegi teisega kodust välja, sest usaldas teda. Ainult Saša tüdruk ei saanud iga kord aru, miks mu ema Ksjuša otsinguil Sašale keset ööd helistab.“ Ksenija Sobtšaki isa oli Nõukogude Liidu perestroika-aegne poliitik, Peterburi linnapea 1991–1996, kes võttis 1990. aastal oma meeskonda siis tundmatu Leningradi Riikliku Ülikooli rektori abi, KGB 1. peavalitsuse alampolkovniku Vladimir Putini.
Aleksander Matt püüdis väidetavalt Tambovi kuritegeliku grupeeringu toel minna ka poliitikasse, kuid ebaõnnestunult. 1999. aastal kandideeris ta Venemaa parlamendi – Riigiduuma kolmanda koosseisu – valimistel Vladimir Žirinovski juhitud Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas, kuid ei osutunud valituks.
/—/
Venemaa ajakirjanduse väitel nähti Aleksander Matti ka Peterburi „öise kuberneri“ Vladimir Kumarin Barsukovi seltskonnas. Tambovi kuritegeliku grupeeringu liidriks peetav Vladimir Kumarin Barsukov sündis Tambovi oblastis.
/—/
Saatuse tahtel sai Aleksander Matti äripartneriks Kirill Ragozin. Aleksander Matt ja Kirill Ragozin tutvusid 1989. aastal.
/—/
1990. aastate alguses eksportis Aleksander Matt naftat, Kirill Ragozin aga importis alkoholi Venemaa Rahvusliku Spordifondi kaudu. Just Kirill Ragozinil tekkis 1994. aastal idee ehitada Leningradi oblastisse alkoholi tootmise tehas. Tehas avati 1996. aastal. Aleksander Matt kaalus isegi ettevõtmisest väljaastumist, sest talle tundus perspektiivitu konkureerida Venemaa viinaturul kasvõi sellesama kurikuulsa „Royaliga“. 1997. aastal hakkas AS Veda ehitama Eesti piiri lähedale Kingiseppa klaastaaratehast. Aleksander Matt pidas taas projekti perspektiivituks. Kirill Ragozin partnerit ei kuulanud ja ta arvestused osutusid õigeteks, Kingisepa klaasitehas hakkas varustama klaastaaraga kogu Veda toodangut.
/—/
2001. aastal pöördus Aleksander Matt Veda asjaajamise juurde tagasi. Kirill Ragozin oli selleks ajaks tõusnud tõeliseks viinakuningaks. Aleksander Matti nimi oli laiale publikule ja meediale praktiliselt tundmatu, kui ta 2005. aastal ilmus esmakordselt Veda pressikonverentsile. Üks ajakirja Forbes Venemaa väljaandele intervjuu andnud Aleksander Matti teadnud investeerimispankur ironiseeris, et tema sissetulekute ainus teadaolev allikas oli võit kasiinos.
/—/
Venemaa eripära on selles, et äri edukus sõltub tihti otseselt lähedusest võimule. Seetõttu on arusaadav, miks kandideeris Kirill Ragozin Venemaa Riigiduumasse. Selle projektil oli edu ja Kirill Ragozinist sai parlamendi saadik. Kirill Ragozinil ja Aleksander Mattil tekkis idee proovida kätt kinnisvaraarenduses. Ka administratiivset ressurssi appi võttes alustati mitme mastaapse projektiga Peterburis. Neist kõige suurem oli hiiglasliku ärikeskuse Veda-House ehitus Peterburi ühele kaldaäärsele krundile. Kuid kõik projektid ebaõnnestusid ning need tuli järjestikku lõpuni ehitamata maha müüa.
2005. aasta jaanuari lõpus kostitas Kirill Ragozin oma maamajas Soome lahe ääres Veda kompanii Kingisepa klaasivabriku direktorit. Ühel hetkel otsustasid mehed minna mootorsaanidega Soome lahele lõbusõitu tegema. Ühe saare läheduses vajusid nad läbi jää, Riigiduuma saadik Kirill Ragozin uppus, kaaslasel õnnestus pääseda. Pärast Kirill Ragozini surma jagunes tema osalus Vedas isa Jossif Šapiro ja lese Anastassia Ragozini vahel. Aleksander Matt muutus Veda suurimaks ja aktiivseimaks osanikuks.
2004. aastal oli AS Veda tõusnud viinatootmise mahult Venemaal esikohale. 2007. aastal hinnati Aleksander Matti varanduse suuruseks 7,2 miljardit rubla. 2008. aasta Forbesi Venemaa rikaste edetabelis oli Aleksander Matt 258. kohal. Ajakiri Finans hindas tollal tema varanduse suuruseks 270 miljonit dollarit. Edu sulas aga kiiresti nagu kevadine lumi, 2008. aastal langes Veda sügavasse kriisi, tootmisettevõtteid suleti üksteise järel. 2009. aastal rahuldas Peterburi arbitraažikohus Sberbanki kaebuse AS-i Veda Sistema Plus vastu. See oli Veda kiire allakäigu eelmäng, mis viis pankrotini. Hoiupanga võlgade katteks läks haamri alla ka firma teine tootmistehas Mordvas. Veda kogu võlg Sberbanki ees küündis 1,15 miljardi rublani. (Kommersant, 18.08.2011 http://www.kommersant.ru/doc/1753558) Aleksander Mattile ja tema hukkunud äripartneri lesele jäid küll mõned kaubamärgid, kuid aastaks 2012 olid needki müüdud.
/—/
7. jaanuaril 2010 asutas Aleksander Matt Eestis konsultatsioonifirma Random Holding OÜ. Firma osteti ühest riiulifirmade kombinaadist. KRM Advisor taga on tuntud riiulifirmade müüja Argos Kracht, Kersti Krachti endine abikaasa ja kaasosanik Kermonis. Random Holding OÜ ei käivitunudki ning kustutati Eesti äriregistrist 18.11.2015.
/—/
Ehkki Aleksander Matt esines Eesti pankade ja VEB-fondiga asju ajades TSL Internationali omanikuna, oli suure tõenäosusega ka seal teiseks omanikuks ja partneriks just Kirill Ragozin. 26. aprillil 1995 registreeriti ettevõte ümber avatud aktsiaseltsiks, asutajatena märgiti (50%) Vene Föderatsiooni kodanik ja (50%) ühisettevõte TSL International. Ettevõtte peadirektoriks märgiti Aleksander Matt ja aadressiks Moskva, Novolesnaja tänav 7, korpus 2.
/—/
Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile ütlusi andnud endine Põhja-Eesti Panga (PEP) juhatuse liige ja Balti Ühispanga (UBB) juhataja asetäitja Riho Remmel väitis, et Aleksander Matt tuli nende juurde ettepanekuga, kuidas Vnešekonombankist (VEB) raha kätte saada ning palus PEP-i juhatuse liikmetel temast Eesti Pangale teada anda. „Meie viisime Aleksander Matti kokku Eesti Panga ja VEB-fondiga. Aleksander Matt tundis meid ja Eesti Panga inimesed tundsid omakorda meid. Aleksander Matt oli UBB suurklient, keda võis koostöö suhtes usaldada. Ka Aleksander Matt usaldas meid.“ (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 38)
Vaatame nüüd lähemalt neid väiteid usaldusest suurklient Aleksander Matti suhtes. Riigikontroll oma auditis tegi säilinud UBB kontokaardi järgi kindlaks, et TSL Internationalile oli avatud pangas valuutaarve nr 817070506. Seisuga 01.01.1992 ei olnud TSL Internationalil UBB arvel mitte punast krossigi!
TSL Internationali rahade liikumist Eesti pankade arvetele saame jälgima hakata alles 3. aprillist 1992, kui UBB hoiustajate valuuta Moskvas VEB-i korrespondentkontol oli juba pea kolm kuud külmutatud. Sellel päeval laekus TSL Internationali arvele Venemaa ettevõttelt Loode Jõelaevandus 3,5 miljonit dollarit. 10. aprillil kandis TSL International sellest summast 2,5 miljonit dollarit edasi firma Belka Trading Corp. arvele Kredobanki. Kellele kanti veel 85 167 dollarit, ei ole teada. Nii tekkis UBB-le moraatoriumi kehtestamise ajaks novembris 1992 TSL Internationali arvele 914 817 dollarit, ehk see raha, mida ettevõte ei olnud laekunud 3,5 miljonist dollarist mujale kandnud.
Selle laekumisega olid aga rohkem kui kummalised lood! Augustis 1993 selgus, et VEB oli Loode Jõelaevanduse raha 3,5 miljonit dollarit ekslikult kandnud TSL Internationali arvele. (Riigikontroll, lisa 100) Venemaa Loode Jõelaevandus palus ekslikule adressaadile kantud raha neile tagasi kanda. Selleks ajaks tegevusse asunud PEP seda ei teinud, TSL International aga ammugi mitte ja suurem osa ekslikult laekunud rahast oli juba jõutud edasi kanda. Veel 1995. aasta märtsis saatis Baltiiski Panga Eesti esindus (oli selline!) VEB-fondi juhataja Enn Teimanni nimele kirja, milles palus fondis registreeritud TSL Internationalile registreeritud ekslikult üle kantud 3,5 miljoni dollarist alles jäänud 1 miljoni dollari kohta teatada. Baltiiski Panga Eesti esindus andis teada, et nende klient Venemaa Loode Jõelaevandus otsis seda raha taga. VEB-fondi juhataja Enn Teimann ei teinud sellest väljagi. (Riigikontroll, lisa 101)
Ehkki see kõik on juba niigi piisavalt uskumatu, harutame lõngakera edasi. Mida on teada firma kohta, mille arvele TSL International ekslikult saadud 3,5 miljonist dollarist kohe 2,5 miljonit dollarit edasi kandis? Belka Trading, mida võiks eesti keelde tõlkida ka kui oravakaubandus. Siin on sõnademäng, sest „belka“ tähendab vene keeles oravat, kuid Nõukogude Liidu ajal saavutasid kuulsuse ka kaks enne inimest kosmosesse lennutatud koera Belka ja Strelka.
/—/
Belka Trading sattus meedia tähelepanu alla 1999. aastal, kui USA föderaalne maksuamet alustas Aleksei Djatšenko suhtes uurimist, süüdistades teda maksudest kõrvalehiilimises. See toimus pärast seda, kui USA Kongressist saadi teada, et vene ärimehel oli kahel kontol Bank of New Yorki harupangas Caymani saartel raha, millelt ta polnud makse maksnud. Uurijad selgitasid välja, et raha kandsid Aleksei Djatšenkole üle firmad Belka Trading ja East Coast Petroleum. (Robert O’Harrow Jr. Bank Probe Subpoenas Trading Firm. – The Washington Post, 01.10.1999 https://www.washingtonpost.com/archive/business/1999/10/01/bank-probe-subpoenas-trading-firm/fabe0ff5-b6b5-40f1-b6de-c87406adbdc8/) Kogu loo tegi muidugi eriti pikantseks Aleksei Djatšenko isik. Tegemist oli Venemaa endise presidendi Boriss Jeltsini väimehega, tema mõjuvõimsa noorema tütre Tatjana Jumaševa teise abikaasaga. Tatjanast kujunes presidendist isa peamisi nõunikke. Ta oligi ametlikult presidendi administratsioonis isa nõunik, kes hoolitses peamiselt tema imidži eest. Samas süüdistati teda selles, et ta korraldas isa ärisõprade nn perekonnasuhteid, mis tagas talle olulise majandusliku mõjuvõimu.
/—/
Seega võib ainult aimata neid tagamaid, miks Aleksander Matti firma TSL International kandis Venemaa Loode Jõelaevanduselt väidetavalt VEB-i eksituse tõttu saadud 3,5 miljonist 2,5 miljonit dollarit kohe üle Belka Tradingule. Ning ilmselt pidid Belka Tradingul või TSL Internationalil olema selle petuskeemi osalised ka VEB-is. Muidugi võis see olla ka mingi suurema riisumisskeemi osa.
Tulles tagasi TSL Internationali arvel raha liikumise juurde UBB-s 1992. aastal, oli sellega veel üks kummaline vahejuhtum. 20. mail 1992 allkirjastas UBB juhataja asetäitja Riho Remmel kirja Vene Föderatsiooni peaministri asetäitjale Jegor Gaidarile. Kirja sisuks oli muidugi UBB mure oma VEB-i korrespondentkontodel asunud hoiustajate valuutavahendite pärast, mis olid teatavasti selleks ajaks juba pea viis kuud külmutatud. UBB lootis asjatult Jegor Gaidari abile korrespondentkontodel asunud valuutavahendite lahtikülmutamisel. Kiri sisaldas UBB klientide nimekirja, kelle arvetele laekus 1992. aastal valuuta, mida pank hoiustas VEB-i korrespondentkontodel. Muu hulgas on ära toodud ka TSL Internationali laekumine 6 852 550 USA dollarit. (EP dok nr 11) Ükski muu dokument sellist summat TSL Internationali arvel ei kinnita.
Ka Riigikontrollil ei jäänud see kahe silma vahele: „Vahur Krafti viidatud UBB 20.05.1992 aasta kiri Vene Föderatsiooni valitsusele, milles on kinnitatud, et TSL Internationali kontojääk on 6 852 550 USA dollarit, sisaldab valeinfot, kuna kõik ülejäänud tõendusmaterjalid viitavad, et sellist summat TSL Internationalil kunagi UBB pangas ei olnud.“ (Riigikontrolli VEB-fondi audit, 2014, lk 66)
Võib ju tunduda, et tegemist on tühise seigaga VEB-fondi kirevas loos, aga kas see ei olnud mitte esimene petukiri VEB-ist külmutatud kontolt raha väljakantimiseks Aleksander Matti firmale TSL International? Sellel versioonil on alust. Taolise võimaliku petuskeemi, nagu ka hilisema Vahur Krafti allkirjastatud 32,3 miljoni dollari suuruse petuskeemi kavandamine rajanes ühel lihtsal tõsiasjal. Moskvas VEB-is UBB ja Eesti Panga korrespondentkontodel toimus arvestus eri valuutade, mitte hoiustajate kaupa. VEB-is ei teatud, kellele konkreetselt missugune summa korrespondentkontol kuulus. Sellist arvestust oma hoiustajate üle peeti UBB-s ja EP VOV-is (hiljem vastavalt PEAP-is ja PEP-is). See andis nende pankade otsustajatele võimaluse esitada VEB-ile mõne firma kohta hoiustatava summa kohta mistahes valeandmeid.
Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis 2014. aastal kaitses endine Eesti Panga president Vahur Kraft end just sellele UBB kirjale viidates. Tõsi, sellele lisaks esitas ta uurimiskomisjonile labase võltsingu, justkui oleks Aleksander Mattil VEB-is külmutatud hoopis suurem summa, kui tegelikult oli. Igal juhul on raske uskuda, et tollane UBB juhataja asetäitja Riho Remmel tegi Venemaa valitsusjuhi esimesele asetäitjale kirja kirjutades sellise näpuvea. Viga oli tehtud just TSL Internationali kasuks, kellele ka Riho Remmel hiljem offshore-firma kaudu „sõbraliku käepigistuse eest“ nõudeid kokku ostis.
Kokkuvõttes jõuame üllatava tõdemusi, et tegelikult ei olnud Aleksander Mattil ja tema firmal TSL International Moskvas VEB-i külmutatud korrespondentkontodel mitte sentigi päris oma ausalt teenitud raha. Kui mitte arvestada Venema Loode Jõelaevandusest varastatud raha. Oma arvele UBB-s ekslikult kantud raha ülejäägi 914 817 dollarit loovutas Aleksander Matt nõudeõigusena augustis 1994 oma teisele firmale United Russian Finance. (EP dok nr 56)
1 827 675 dollarit TSL Internationalile
27. juuni 1994 on kuupäev, mis tähistab esimest teadaolevat tehingut VEB-i korrespondentkontodel Eesti kahe panga külmutatud rahaga. PEP ja ühisettevõte United Russian Finance Joint Venture, mida esindasid juhatuse aseesimees Riho Remmel ja juhatuse esimees Aleksander Matt, allkirjastasid lepingu, millega PEP müüs ettevõttele United Russian Finance talle kuuluvaid nõudeid VEB-i vastu 1 miljoni dollari väärtuses. (EP dok nr 55) Aleksander Matti ettevõte maksis selle eest 150 000 dollarit. On täiesti arusaamatu, kust tekkis PEP-il lisanõue VEB-i vastu veel 1 miljon dollarit. Tegelikult ei saanud PEP-il enam sellist nõuet olla ja reaalselt sai ta selle tehinguga loovutada ainult mõne oma hoiustaja nõudeõiguse rahale VEB-i külmutatud kontol. Riigikontrolli VEB-fondi auditi aruanne märkis selle kohta: „Materjalidest nähtub, et tegelikkuses müüs PEP United Russian Finance’ile 437 414 dollari ulatuses teistele isikutele kuulunud sertifikaate (sh Kultuuriministeeriumile) ning ülejäänud miljonist dollarist puudujääv osa kajastati VEB-registris edaspidi PEP-i nimel miinusmärgiga, mis tähendab, et PEP jäi VEB-fondile n-ö võlgu. Esimeses Eesti Panga väljastatud ametlikus VEB-registris oli 31.05.1995 aasta seisuga PEP-i sertifikaatide mahuks näidatud negatiivsena – 562 587 dollarit.“ (Riigikontrolli VEB-fondi audit, 2014, lk 53)
/—/
6. detsembril 1996 asutati OÜ Markenti, mille juhatusse kuulusid kõik endised PEP-i juhatuse liikmed: Peeter Vähi, Ants Juhvelt, Madis Markvart ja Riho Remmel. Lisaks esindas Riho Remmel ametlikult Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõtet Universal Financial Services Consultancy Ltd (UFSC). Nendel kahel firmal oli edaspidi oma kindel roll VEB-fondi nõuetega tehtud tehingutes. Riho Remmeli seletustest Riigikogu uurimiskomisjonile võib järeldada, et OÜ Markenti asutatigi silmas pidades Eesti Panga petukirjast tulenenud eesmärke, vahendamaks nõuete kokkuostu Aleksander Matti firmale TSL International. Riho Remmel: „Matt ei hakanud poolt vahetama. Kui tulime pangast ära, siis konsulteerisime Matti.“ (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 39)
28. aprillil 1997 loovutas United Russian Finance PEP-ilt ostetud nõude Aleksander Matti teisele firmale – Venemaa–Singapuri ühisettevõttele TSL International. VEB-fondis registreeriti samal päeval TSL International nõude suuruseks 1 914 817, 42 dollarit. (EP dok nr 93) See sai sissejuhatuseks hoopis suurematele ja kavalamatele tehingutele. Eesti Panga 32,3 miljoni dollari petukirjani (05.04.1995) oli sel hetkel veel aega üle üheksa kuu.
28.juulil 1997 teatas Vene Föderatsiooni rahandusministri esimene asetäitja Aleksei Kudrin oma kirjaga VEB-ile, et nende poolt on antud luba PEP-i külmutatud arvelt VEB-is kanda TSL Internationali arvele Peterburi Vneštorgbanki osakonda (01.01.1992 seisuga oli VEB-i osakonna staatuses) 1 827 675 dollarit ja vormistada see Venemaa riigilaenu obligatsioonideks. (EP dok nr 105) Ülekanne tehti 25. augustil 1997, kusjuures maksekorraldusel oli maksjaks märgitud Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), mis lõpetas oma tegevuse juba 1993. aasta alguses. Samas olid PEAP-i ja UBB korrespondentkontod VEB-is juba ühendatud PEP-i nimele.
Selle tehinguga tehti tee lahti järgmistele Eesti Panga petukirjaga kavandatud suurematele tehingutele.
10 000 000 dollarit TSL Internationalile
29. oktoobril 1997 sõlmis Ühispank nõude loovutamise lepingu juba tuttava Briti Neitsisaarte firmaga UFSC, mida volikirja alusel esindas Riho Remmel. (EP dok nr 108) Ühispank kohustus kandma nõudeõiguse suuruses 10 000 000 dollarit üle VEB-fondi sisese kandena UFSC poolt näidatud kontole samas VEB-fondis. UFSC kohustus omakorda tasuma nõudeõiguse eest 1 250 000 dollarit. Lisati, et selle summa arvestamisel Eesti kroonidesse võetakse aluseks Eesti Panga kurss ülekande teostamise päeval. Riigikogu uurimiskomisjonile antud seletustes rääkis Riho Remmel, et ostusoovi taga oli Aleksander Matt, kes ka rahastas ja dirigeeris kogu kokkuostmise aktsiooni. (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 42)
8. detsembril 1997 registreeriski Ühispank oma nõudeõiguse summas 142 884 000 krooni VEB-i vastu ümber TSL Internationali nimele. (EP dok nr 112) Sama päeva Eesti Panga valuutakursiga (1 dollar – 14,2884 krooni) vastas see summa täpselt 10 miljonile dollarile. (EP dok nr 113)
Riigikogu uurimiskomisjonile väitis tollane VEB-fondi juhataja Vladimir Mihailov, et kohtus Aleksander Mattiga siis, kui ta hakkas Ühispangalt nõudeid ostma. (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 43) Võib öelda, et kõik kordus, nagu 1 827 675 dollari vormistamisega Aleksander Matti firmale TSL International arvele Vneštorgbanki Peterburi osakonnas. 2. märtsil 1998 teatas Vene Föderatsiooni rahandusministri esimene asetäitja Aleksei Kudrin, et VEB-i kirjast nähtuvalt oli PEP andnud loa kanda tema külmutatud korrespondentkontolt TSL Internationali arvele Vneštorgbanki Peterburi osakonda 10 miljonit dollarit. Vene Föderatsiooni Rahandusministeerium lubas sellega anda TSL Internationalile välja Venemaa riigilaenu obligatsioone 10 miljoni dollari väärtuses. 17. märtsil 1998 kantakse summa üle Vneštorgbanki Peterburi osakonda TSL Internationali arvele. (EP dok nr 119) Ja jälle oli maksekorradusele märgitud PEAP. Selle taga pole aga erilist mõtet näha mingit vandenõud. Tõepärasemana tundub, et suure vene lohakuse juures jäi see „väike“ arvutiklahvi vääratus lihtsalt tähelepanuta, sest PEAP ja PEP on ju nii sarnased.
Mõtlema panevam on hoopis summa suurus täpselt 10 miljonit dollarit. Selleks pidi Ühispank müüma nõudeõiguse täpselt nii suures summas kroonides, mis vastas selle päeva kursiga 10 miljonile dollarile. Ühispank oleks võinud TSL Internationalile müüa nõudeõiguse ka mõnes muus summas. Miks pidi TSL International ostma petukirjas näidatud nõudeõiguse jäägi 30,5 miljonit dollarit kahes osas, 1/3 ja 2/3? Kas see kõik oli lihtsalt mugavuse pärast või oli sellel siiski mingi muu tähendus? Kas selline proportsioon võis olla mingite omavaheliste kokkulepete tulemus, näiteks tehingu eduka sooritamise puhul teenustasude jagamiseks? Seda me täna veel ei tea. Kuid kindlasti tuleb ka see VEB-fondi kõige suurem saladus ühel päeval välja.
20 500 000 dollarit TSL Internationalile
Pärast seda, kui Ühispank oli müünud oma nõudeõiguse 143 miljonit krooni läbi UFSC vahenduse TSL Internationalile, oli neil valitsuse nõudest järel vaid 101 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate. Suurejoonelise skeemi lõpuleviimiseks oli aga vaja kokku osta 20,5 miljoni dollari väärtuses nõudeid, et jõuda 1995. aasta Eesti Panga petukirjas TSL Internationalile näidatud summani 32,3 miljonit dollarit. Selleks pidi TSL International läbi usaldusväärsete vahendajate kokku ostma lisaks Ühispangale ka mujalt VEB-fondi sertifikaate.
07.04.1998 sõlmisid Eesti Merelaevandus selleks volitatud Olev Schultsi isikus ja Ühispank nõude loovutamise lepingu. (Riigikogu VEB-fondi UK, lisa1/nr22 http://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/Lisa_1._Uuritud_pohidokumentide_nimekiri_ja_pohidokumendid_2014_06_16.pdf) Ühispank ostis Merelaevanduselt nõude VEB-i vastu üle 7 047 881,89 dollari väärtuses ja maksis selle eest 9% nõude väärtusest, 634 309,37 dollarit. Ühispanga poolt kirjutas lepingule alla selleks volitatud juhatuse liige Lembit Kitter. Kuid sellestki jäi veel väheseks, et nõutav 20,5 miljonit dollarit kokku koguda.
24.04.1998 omandas Ühispank eespool juba viidatud Eesti Panga nõude 103 miljoni krooni väärtuses. (Riigikogu VEB-fondi UK, lisa1/nr23 http://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/Lisa_1._Uuritud_pohidokumentide_nimekiri_ja_pohidokumendid_2014_06_16.pdf)
21.05.1998 sõlmiti AS Tallinna Sadama ja Ühispanga vahel „Nõude loovutamise leping,“ millega Tallinna Sadam loovutas oma nõudeõiguse VEB-i vastu summas 361 905,81 dollarit Ühispangale, mis tasus selle eest 32 571,52 dollarit ehk 9% nõude väärtusest. (Riigikogu VEB-fondi UK, lisa1/nr24 http://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/Lisa_1._Uuritud_pohidokumentide_nimekiri_ja_pohidokumendid_2014_06_16.pdf) Lepingule kirjutasid Tallinna Sadama poolt alla juhatuse esimees Enn Sarap ja Ühispanga poolt Lembit Kitter.
26.05.1998 vahendas nõude loovutamise tehingut seekord PEP-i endiste juhtide firma OÜ Markenti. Ta ostis OÜ Belesta nõude VEB-i vastu 268 000 dollari väärtuses hinnaga 27 000 dollarit. Belestat esindas tehingus Kalle Leet, Markentit Riho Remmel. Ja jälle kisub suu muigele, kui lugeda lepingu üht detaili. Nimelt kohustus Markenti kandma tasu mitte Belesta arvele, vaid hoopis Dominion Marketing Ltd arvele American Express Bank Luxembourg S.A.-s. Kuidas härra Leedil firma ja isikliku arve vahekorraga ikka oli? Kõik need tehingud iseloomustavad tegelikult hästi nii neid inimesi, kes neid tegid, kui ka seda äri, millega tegeleti.
Järgmisel päeval 27.05.1998 palus OÜ Markenti Belestalt ostetud nõude ümber vormistada oma nimele VEB-fondi registris ja kohe seejärel ka TSL Internationali nimele. Samal ajal ei vormistatud VEB-fondi registris TSL Internationalile ümber mitte kogu summat, mille Markenti Belestalt omandas, vaid ainult u 2/3 sellest summast 172 509,33 dollarit. Selle tulemusena jäi Markentile VEB-fondi registrisse jääk 95 131,94 dollarit.
28.05.1998 teatas Ühispank, et vastavalt nende sõlmitud nõude loovutamise lepingule TSL Internationaliga samast päevast paluvad nad Ühispanga nõude 20 240 348,25 dollarit VEB-fondi registris ümber vormistada TSL Internationali nimele, mis ka toimus.
Nõude loovutamise lepingule, mis sõlmiti eelnevalt samal päeval 28.05.1998, on alla kirjutanud Ühispanga poolt ikka Lembit Kitter ja TSL Internationali poolt Aleksander Matt. Ühispanga loovutatud nõudele olid juurde liidetud ka Tallinna Sadama ja Merelaevanduse käest omandatud nõuded. TSL International tasus nõude eest 2 428 841,79 dollarit ehk 12% nõudeõiguse summast.
Lisaks Markenti poolt vahendatud Belesta nõudele oli TSL Internationali nõuete reale VEB-fondi registris tekkinud selle päeva Eesti Panga valuutakursse arvestades täpselt skeemis ette nähtud summa 20,5 miljonit dollarit. Veel samal päeval, 28. mail 1998, tegi Ühispank rahvusvahelise maksekorralduse, millega kandis PEP-i külmutatud korrespondentkontolt VEB-is 20,5 miljonit dollarit Vneštorgbanki Peterburi osakonnas asunud arvele. Maksjaks oli märgitud TSL International ja mitte PEP, mis oli külmutatud konto omanik. (EP dok nr 126)
Eraldi tuleb märkida seda, et 20,5 miljoni dollari tehinguks andis oma õnnistuse Eesti Panga president Vahur Kraft isiklikult. Ta saatis Moskvasse VEB-i kirja, kus tõi taas ära Venemaa residentide nõuete nimekirja. Kolmest ettevõttest üks oli muidugi TSL International, kelle nõudeks Vahur Kraft näitas 20,5 miljonit dollarit ja palus tehing teostada. (EP dok nr 128) See on nagu suure petukirja väike veli. Kuid üks on kindel, isegi Vahur Kraft ei astu ühe ja sama reha peale kaks korda järjest kogemata, teadmatusest. See kiri on lihtsalt üks järjekordne tõestus petuskeemi hoolikast planeerimisest ja sihiteadlikust elluviimisest.
Tehing sooritati samamoodi kui kaks eelmist, 28. mail 1998 kanti mitteeksisteeriva PEP-i korraldusega 20,5 miljonit dollarit tema VEB-i külmutatud korrespondentkontolt kontole Vneštorgbanki Peterburi osakonnas. Võrreldes aga 10 miljoni ja 20,5 miljoni dollari VEB-i maksekorraldusi ja laekumisi Vneštorgbanki Peterburi osakonna arvele, märkame, et arvenumbrid on erinevad. 20,5 miljoni dollari maksekorraldusel puudub ülekande saaja nimetus Vneštorgbanki Peterburi osakonnas.
Riigikontroll pöördus 2014. aastal VEB-fondi auditi raames ka Venemaa Arvelduspalati (riigikontrolli nimetus – T.K.) poole andmete saamiseks nende tehingute kohta. Kahjuks olid andmed säilinud vaid tehingust 10 miljoni dollariga. Venemaa Arvelduspalat kinnitas, et TSL International sai 10 miljoni dollari ulatuses Venemaa sisevaluutalaenu riiklikke võlakirju. (Riigikontroll, lisa 6)
TSL International oli VEB-i külmutatud kontodelt saanud ära kanda 32 327 675 USA dollarit. See summa ühtis täpselt 05.04.1995 petukirjas toodud summaga. Eespool kirjeldatud tehingutega ostis Aleksander Matti firma TSL International kokku 31,5 miljoni dollari eest nõudeid, mille eest tasus 3 855 841,79 dollarit.
/—/
Kes sai 20,5 miljonit dollarit – saladust ei ole
VEB-fondi loo järelmina jäi õhku rippuma suur saladus, kes ikkagi võttis välja Vnešekonompanki (VEB) külmutatud kontodelt Vahur Krafti petukirjaga välja kanditud 20,5 miljonit dollarit. Ehkki meedias on ilmunud mitmeid spekulatsioone, ripub selle kohal justkui saladuse loor. Miks justkui? Aga sellepärast, et mitte mingit saladust ei ole. Raha välja võtnud inimese nimi on teada ja avalikult ka välja öeldud juba 11 aastat tagasi. Uskumatu, kuid keegi ei ole seda märganud!
2004. aastal ilmunud VEB-fondi dokumentaaluurimuses „Isamaa rüüstajad“ lk 183 kirjutasin: „20,5 miljonit dollarit kanti VEB-i külmutatud arvelt Venemaa Välismajanduspanga Peterburi osakonna arvele. (…) Kellele kuulus arve? Peterburi tuntud investeerimiskompaniile AVK, mille täisnimetus on Aleksandr V. Kostikov ja partnerid. Edasi kaovad jäljed offshore-firmade rägastikku.“
/—/
Kes siis oli investeerimisfirma AVK omanik sel perioodil? Räägime temast lähemalt. Tänu kõrgetele riigiametitele, ambitsioonikatele ärihuvidele ja ka skandaalidele on Igor Kostikovi elukäiku Venemaa meedias piisavalt valgustatud. See on tüüpilise karjääriinimese lugu, kes soveti poliitilisse süsteemi kohanedes suutis mängleva kergusega hüpata Nõukogude Liidu lagunemise järel Venemaal kujunenud rahavõimu laineharjale. Igor Kostikov on tüüpiline näide võimu ja isikliku äri ühildumisest tänapäeva Venemaal. Samas ka tõusust ja langusest, mida põhjustab võimukabinettide soosing ja sealt välja langemine. Samuti on Igor Kostikov hea näide sellest, kuidas sovetirežiimi ajal kujunenud sidemed aitasid uute tuulte puhudes ärimaailma ja võimusüsteemi kõrgematele korrustele tõusta.
/—/
1984. aastal lõpetas ta ülikooli juures ka aspirantuuri, kuid kandidaaditöö kaitsmist sellele ei järgnenud. Järgnes hoopis suunamine Togliatti-nimelise Inseneri- ja Majandusinstituudi komsomolikomitee sekretäriks. Samal ajal pidas selles instituudis loenguid noor dotsent Anatoli Tšubais. Tšubaisi teenistusleht on esinduslik: Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki nõunik, peaministri esimene asetäitja majandus- ja finantspoliitika alal ning erastamisprogrammi väljatöötamise ja elluviimise peaideoloog ja juht, presidendi administratsiooni juht, mõjukate riigiettevõtete Venemaa Ühendatud Energiasüsteemid juht ning kuni tänaseni ROSNANO peadirektor.
Varsti toimus noore komsomolitöötaja elus edutamine Nõukogude Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee Leningradi osakonda. Tuleb mainida, et seda organisatsiooni kasutas ka KGB nii katusorganisatsioonina kui ka perspektiivsete tulevaste kaastöötajate väljasõelumiseks. Sealt suunatakse Igor Kostikov juba Moskvasse, Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi aspirantuuri. Kuid jälle, nagu oli kord juba juhtunud Leningradi Riikliku Ülikooli Majandusteaduskonna aspirantuuris, ei järgne teaduslikku tulemust, kandidaaditöö kaitsmist. Ta pöördub taas komsomolitöö poole, kuid juba Nõukogude Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee keskaparaadis Moskvas. Seal töötas ta esindajatega Lääne-Euroopa riikidest ning eriti Suurbritanniast.
Lääne elu kogemus ja pikk tööülesannetel viibimine Inglismaal võisid mõjuda viljastavalt Igor Kostikovi hilisemale huvile finantsturgude ja investeerimise vastu. Kuid kindlasti mitte ainult, sest oma esimese firma Marka Ltd asutas ta juba 1990. aastate alguses, pärast norsoo-organisatsioonide komitee likvideerimist ja kodusesse Piiterisse tagasipöördumist. Marka Ltd oli üks esimesi finantskonsultatsioonifirmasid Venemaa turul, mis osutas siseturuanalüüsi ja -prognoosi ning firmade asutamise ja registreerimise teenuseid.
Just see tegevus viis 1993. aastal Peterburis investeerimisfirma Aleksandr V. Kostikov ja partnerid (AVK) rajamiseni. AVK peadirektoriks sai Igor Kostikov. Kuna tollane seadusandlus aga keelas nimetada firmasid selle asutaja nimega, kasutati nimetust AVK. Nime Aleksandr andis üks Igor Kostikovi partneritest, kes hiljem firmast lahkus.
/—/
Igor Kostikovi karjäär ja tegevusvaldkond oli igati sobilik, et mängida rolli TSL Internationali 20,5 miljoni suuruse VEB-i nõude lahtikülmutamisel. On ju selge, et selle operatsiooni otsustavad lülid kogu asja elluviimiseks asusid Venemaal. Meie käsutuses on kaks VEB-i väljavõtet PEP-i külmutatud korrespondentkonto saldost, kuhu ilmselt keegi VEB-i töötajatest on käsikirjaliselt märkinud 20,5 miljoni dollari suuruse kande kohta Peterburi Vneštorgbanki selle saajaks AVK. Samadele allikatele tuginedes sai AVK 20,5 miljonit dollarit kätte reaalses rahas. Kuidas ja kellele see raha edasi liikus? See on juhtlõng, mida mööda harutades jõuaksime Eesti Panga petukirjaga alustatud VEB-i tehingute tegeliku taustani. Aga selle väljaselgitamiseks jäävad ühe ajakirjaniku käed liiga lühikeseks ja võimalused piiratuks.
/—/
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 20. augustil.
Tunnusfoto: pexels.com
