Riigikogus välja kujunenud parlamentarismi olemusele vastukäiv olukord, kus riigi probleemide lahendusi ei otsita läbirääkimiste teel, vaid jõu abil, on viinud erinevate soovitusteni kuidas sellest seisust välja tulla.
Valdavalt on need olnud puht-õiguslikud ning nende sisu on seisnenud erinevates juriidiliselt enamvähem talutavates otsustes, mis võimaldaksid opositsiooni lõputule obstruktsioonile lõpu teha, „nii et riigikogu saaks rahuliku sisulise aruteluga edasi minna“. Samas on selge, et olulise parlamentaarse ülekaalu korral saab see „arutelu“ olla vaid näiv, sest soovitud tulemus on saavutatav lihtsa hääletamisega, vastaspoolega arvestamine ei ole aga praeguses Eestis midagi, millel oleks mingi moraalne väärtus. Arutelu õige koht, arvamuste turuplats, oleks pidanud olema valimiseelsed debatid.
Kui aga see õige koht on mööda lastud, liiati kui see on juhtunud oma vaadete varjamise ja petmise tulemusel, siis ei ole enam kohane „rahva tahtest“ rääkida ja kutsuda opositsiooni „vastutustundlikult“ käituma ja kompromissi otsima. Eriti kui vastasseis puudutab kas mõne erakonna või kogu rahva jaoks fundamentaalseid küsimusi, nagu seda on „korras riigirahandus“ Jürgen Ligi sõnul. Opositsiooni jaoks, nagu näitas seda nende viimane kompromissiettepanek, oli see peretoetuste säilitamine.
Poliitiline kompromiss ei saa olla ühe poole taandumine. Selle poolest erineb Raidla – Jõksi (RJ) soovitus eelnenuist. RJ ütlevad samuti, et riigikogu juhatuse volitused obstruktsiooni piiramisel tuleks seaduses täpselt sätestada, kusjuures selleks tuleb loobuda konsensuse nõudest ja kehtestada riigikogu juhatusele häälteenamusega otsuste tegemise kord. Kuid RJ ettepanekul on ka teine samaoluline pool, mis varasematel ettepanekutel puudus. Nimelt tuleks riigikogu opositsioonile anda õigus esitada riigikohtusse taotlus mittejõustunud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks, kusjuures see kontroll peaks hõlmama nii materiaalõiguslikku sisu kui ka menetluslikke aspekte, sealhulgas hea õigusloome tava järgimist enne eelnõu riigikogu menetlusse andmist. Riigikogu vähemuse sellist õigust „saab kasutada parlamentaarse demokraatia toetamiseks, parlamendi enamuse võimu kuritarvitamise ära hoidmiseks ehk enamuse tahte hoidmiseks põhiseaduse raamides“, kirjutavad RJ. Teisisõnu on see mõeldud vältimaks „legaalset riigipööret“, nii nagu see leidis aset 1933. a Saksamaal.
Selle ettepaneku alusidee ütles Jüri Raidla välja läinud aasta 30. juuli Postimehes: “Tahaksin näha päeva, kui riigikogust tuleb otsus, kus öeldakse, et üks või teine õigusakt on põhiseadusvastane seetõttu, et on vastuolus põhiseaduse preambulis deklareeritud rahvuslike huvidega”. Millegipärast ei peeta neist rahvuslikest huvidest viisakaks isegi rääkida. „Me oleme arvatavasti teel aastatesse, kus laiemaltki igasugust omarahvuslust ja oma rahva eest hoolitsemist võidakse valesti lugeda kohe natsionaalsotsialistliku suunitlusega liikumiseks,“ kirjutab Jüri Reinvere. „Aga meil, eestlastel, polegi palju muud kui ainult kultuur. Kui me oma kultuuri käest laseme, selle ise hävitame, siis oleme me paugupealt Euroopa Liidu sees võimutseva musta augu jaoks vaid üks satelliitriik, kelle üle «tegelikult» ongi Venemaal vaat et põhjendatud õigused.“ (PM, Arvamus, 22. juuni 2023). See ongi see, mis praegu riigikogus toimub: vastuhakk põhiseaduse preambulis deklareeritud rahvuslike huvide vastastele õigusaktidele ning demokraatlike printsiipide moonutamisele vale ja pettuse abil. Ja taganeda polegi enam kuhugi. Seni on opositsioon, ehkki järjest kahanevate lootustega, vaadanud õiguskantsleri ja vabariigi presidendi suunas, aga tulutult.
Miks põhiseaduse preambulis väljendatud Eesti riigi kvintessentsi ei peeta osaks põhiseadusest, nagu on nõudnud Jüri Raidla, vaid selle ebaoluliseks lisandiks, – seda on raske mõista. Kuid peaks olema mõistetav, et see kui pool eesti rahvast usub, et valitsusel on voli suruda jõuga läbi eesti rahva kestmist ohustavaid seadusi ning legaalseid juriidilisi vahendeid selle tõkestamiseks ei ole, on Eesti riigile reaalne julgeolekuoht.
