Mis teeb eestlasest eestlase? Kas ukraina lipuga ringi jooksev eestlane on patrioot voi hoopiski reetur? Kas vikerkaarelipuga lehvitav eestlane toob Eesti kultuuri püsiväärtust? Kas putukaid krõmpsutav eestlane kannab edasi eestlaste traditsioone? Mis on need eestlaste väärtused, mida me oleksime nõus kaitsma ja mille eest valmis surema, sest tundub, et sõda ja surm koputavad lähiajal uksele. Oleks tore ennem tapatalgusid selgusele jõuda, kas on see verevalamine ka midagi väärt?
Inimesed ei hooma, et elu on kingitus, kus kehtib kahepoolne leping. Me oleme siin maamunal ajutiselt, me tuleme, kasutame ja lahkume. Lootes, et lahkudes jääb meist järglastele maha elu, mis on veel parem kui meil. Hetkel tundub aga, et pole eestlastele enam ei järglasi peale tulemas, ega ka mingeid elu austavaid väärtusi edasi anda. Ainuke, mis meist maha jääb on vägivald, vaesus, perverssused, väärastunud moraal ja reostatud loodus.
Eestlaste iive on katastroofilises languses ja suremus katsroofilises tõusujoones. Vaadates sellist trendi, tekib küsimus, et kauks meid enam on? Ehk oskab mõni tark anda vastuse?
Kuidas on tänapäeva eestlane hoidnud oma kaunist loodust ja maatükki, mis meile on kõrgemalt poolt antud? Vaadates ühiskonnas maad võtvat kaost, võib väita, et eestlane ISE on oma maad ja selle haldamist kohelnud vastutustundetult ja see maksab nüüd kätte. Kui ei osata hinnata, austada ega hoida seda, mis antud, siis see lõpuks võetakse käest ära.
Siiani, on eestlane läbi sajandite ellu jäänud, sest on elanud loodusega kooskõlas ja harinud usinalt oma maad. Eesti inimene oli kõige iseseisvam siis , kui Eestis lokkas põllumajandus ja talupidamine, kus Eesti mees oli iseenda peremees. Ta tegi tööd, ja ta toitis nii oma peret kui ka linnavurlesid. Enamus eestlaste traditsioone on seotud maaelu ja maatoimetustega, mis on tänaseks päevaks suuremas osas hääbunud. Eesti külaelu oli võrgustik, mis toitis nii ihu kui ka hinge. Tänaseks päevaks on järele jäänud ainult upakil talud ja välja suretatud külad. Meid toitev ja elus hoidev vereringe on hävitatud ja koos sellega ka traditsiooniline eestlus ning meie elujõud.
Riik on iseseisev ainult siis kui suudab oma rahvast toita ja kaitsta. Kui eestlane harrastas talupidamist, siis ta suutis oma rahva ISE ära toita ja jagus ka naabritele anda. Kuidas me rahvusena toitume, on samuti osake eestlaseks olemisel. Ōige eestlane pööritab mõnust silmi kui saab süüa sülti äädikaga, ampsata kiluleiba ja maiustada pühade ajal verivorstiga. Mitte ükski teine rahvus, ei armasta neid omapäraseid maitseid nii nagu eestlane. Kui meie ühiskond läheb üle putukate pugimisele, siis sellega me keerame ka selja eestlaseks olemisele. Tõeline eestlane ei vaheta IIAL sealiha mingi kilgivalgu krõmpsu vastu.
Teiseks oluliseks iseseisvuse tunnuseks on turvatunne ühiskonnas. Ajalugu on näidanud, et nii kui me militaarselt ja ideoloogiliselt pooli võtame, me oleme kaotanud. Aga millegipärast me ei õpi oma vigadest. Ikka ja jälle me astume samasse ämbrisse ja lohiseme kaasa mingite “liitudega” ja ehitame oma armsale maale võõrvägede sõjabaase. Kuna on selline strateegia meile edu toonud? Mitte kunagi! Järjekordselt oleme oma maa ja rahvuse ISE reetnud.
Eesti ainuke võimalus olla iseseisev on siis, kui vaenulik suhtumine idapoolsesse naaberriiki muutub, ja prioriteediks saab olema sõbralike majandussuhete arendamine nii ida kui läänega. Eesti riik oli, on ja jääb kirburiigiks suurriikide vahel, mis tähendab, et ülbe käitumine, mis iganes suunas välispoliitikas, peaks olema välistatud. Meie ainuke kaitse on olla tagasihoidlik, tark ja väärikas, kus meie kõige suurem relv on diplomaatia. Aga tundub, et selle arusaamiseni on eestlastel veel pikk tee minna.
Ma kutsun kõiki kaasmaalasi mõtlema sügavalt meie oleviku ja tuleviku peale, sest katastroof ei ole enam kaugel. Meil on aeg seljad kokku panna ja hakata rääkima rahust, ja on tagumine aeg keskenduda eestluse taastamisele. Selle asemel, et minevikust üles kaevata põhjuseid, miks peaks oma naabreid vihkama, ehk peaks keskenduma hoopis sellele kuidas leida ühiseid jooni oma naabritega, et ehitada sildu ja teha koostööd, mis aitaks elustada meie majandust ja aitaks taastada eestlust.
Pole meil mitte just esimene kord alustada jälle nullist. Loodame, et ehk seekord õpime oma tehtud vigadest ja juhul kui meile antakse uus võimalus, et siis ehitame ülesse uue ühiskonna, kus au sees on sinimustvalge lipp, maaelu ja sõbralik meel. Loodame, et pereelu saab jälle hoo sisse ja meile sünnib juurde palju, palju toredaid eesti lapsi, kes austavad eesti keelt, silkavad rõõmsalt mööda maid ja metsi, joovad ja söövad omakasvatatud puhast toitu ning õnnelikult laulavad ja tantsivad koos oma vanemate ja vanavanematega eestlaste laule ja tantse. Mõelgem selle peale armas rahvas, mõelgem,kuidas me oleme elanud ja millise Eestimaa ja väärtused me endast maha jätame?
/Ülle Pukk/
