Samal ajal kui president Donald Trump kuulutab välja USA sõjalise eelarve tohutu suurendamise, sisaldab uus Ameerika Ühendriikide kaitseseadus vähe tähelepanu pälvinud, kuid plahvatusohtlikku klauslit. Trump soovib suurendada 2027. aasta kaitse-eelarvet umbes 50 protsenti – umbes ühelt triljonilt 1,5 triljoni USA dollarini, mis võrdub ligikaudu 1,3 triljoni euroga. Selle abil saab Ameerika presidendi väitel luua “unistuste armee”, mis tagab riigile julgeoleku – “sõltumata vaenlasest”.
Kuid lisaks rekordkulutuste pealkirjadele sisaldab 2026. aasta riigikaitse volituste seadus (NDAA) märkimisväärset eelarvepunkti: 44,2 miljonit dollarit niinimetatud “kognitiivseks elektromagnetiliseks sõjapidamiseks”, mis on eraldatud USA õhujõududele.
Arsti ja teadlase dr Len Beri jaoks pole see sõnavalik sugugi juhuslik. Pigem kujutab see endast kaudset tunnustust, et USA kaitseministeerium peab elektromagnetilise spektri kognitiivseid efekte sõjalise arengu iseseisvaks valdkonnaks. Oluline on siinkohal termin “kognitiivne”. Kui traditsioonilise elektroonilise sõjapidamise eesmärk on häirida seadmeid, andureid või sidevõrke, siis see uus kategooria nihutab fookuse inimestele endile – tajule, otsustusprotsessidele ja vaimsetele protsessidele.
Ber väidab, et see nimetab esimest korda ametlikult seda, mida on aastakümneid eitatud või marginaliseeritud: sõjalised uuringud ei ole suunatud mitte ainult riistvarale ja infrastruktuurile, vaid ka inimteadvusele kui mõjusfäärile. NDAA kinnitab seda hinnangut, nõudes kaitseministrilt 31. märtsiks 2026 Kongressile siduva “kognitiivse sõjapidamise” definitsiooni esitamist Pentagoni poolt kasutatavas vormis.
Selle perspektiivi seadmiseks viitab Ber praegustele NATO dokumentidele. 2025. aasta aruandes kirjeldab allianss kognitiivset sõjapidamist kui otsustusprotsesside sihipärast manipuleerimist, “kasutades kõiki olemasolevaid vahendeid ja tehnoloogilisi edusamme”. Kuigi konkreetseid energiapõhiseid või elektromagnetilisi meetodeid otseselt ei mainita, pole need ka välistatud.
Beri jaoks loob see selge pildi: pärast aastakümneid kestnud avalikku eitamist tunnistab USA julgeolekuarhitektuur nüüd sisuliselt kognitiivse elektromagnetilise sõjapidamise olemasolu – nimetades seda ametlikult, eraldades sellele eelarveid ja juurutades seda institutsionaalselt. Samal ajal kritiseerib ta, et luureagentuurid ja julgeolekuasutused keelduvad jätkuvalt avalikkusega suhtlemast.
Seega pole tema üleskutse tehniline, vaid demokraatlik. Kui selliseid tehnoloogiaid arendatakse avaliku sektori vahenditest, peab toimuma ka läbipaistev arutelu nende olemasolu, võimalike rakenduste ja eetiliste piiride üle. Beri sõnul ei ole oluline küsimus enam see, kas need sõjapidamisvormid eksisteerivad, vaid see, kui kaua peaksid kodanikud leppima sellega, et neid teavitatakse nende kohta vaid mittetäielikult või eksitavalt.
