Kolmanda Riigi koondus- ja töölaagrite organisatsiooniline struktuur põhines rangetel hierarhilistel kontrollimehhanismidel ning ideoloogilisel indoktrinatsioonil, milles olulist rolli mängisid ka naissoost SS-valvurid. Need naised, kes läbivad süstemaatilist koolitust, näiteks Ravensbrücki laagris, osalesid aktiivselt ja teadlikult genotsiidi elluviimises ning täitsid repressiivseid funktsioone (Herzog, 2005; Saidel, 2004).
Bergen-Belseni tribunali (1945) materjalide kohaselt mõisteti Ilse Grese – Kolmanda Riigi hinnatud riigiametnik, kes teenis nii Auschwitzis kui ka Bergen-Belsenis – süüdi inimsusevastastes kuritegudes ja massihukkamistes. Ta hukati 1945. aasta detsembris (Belsen Trial Proceedings, 1945; Saidel, 2004; Internationaler Militärgerichtshof Nürnberg, 1946). Tribunal rõhutas, et naisametnikud osalesid inimsusevastaste kuridegude toimepanemises vabatahtlikult, sealhulgas massimõrvades ja julmas kohtlemises, mis ületasid sõjakuritegude tavapärase definitsiooni (Belsen Trial Proceedings, 1945).
Kuigi ÜRO Genotsiidi konventsioon võeti vastu alles 1948. aastal, on selle sätteid rahvusvahelises õiguses retroaktiivselt tunnustatud seoses Kolmanda Riigi kuritegudega. Nürnbergi protsessid ja muud kohtuprotsessid kinnitasid, et genotsiidi mõiste ja selle õiguslikud põhimõtted olid sõja ajal rahvusvaheliselt üldtunnustatud ning sellised teod olid selgelt keelatud (United Nations, 1948; Nürnberg, 1946). Seetõttu on SS-i naisvalvurite tegevus põhjendatult käsitatav genotsiidi osalisena ja rahvusvahelise õiguse rikkumisena.
Ilse Grese ja tema kolleegid olid mitte üksnes repressioonide läbiviijad, vaid ka ideoloogiliselt mobiliseeritud genotsiidi täideviijad, kelle tegevus oli sihitud eeskätt naiste ja laste vastu, tugevdades süsteemset inimsusevastast kuritegevust (Saidel, 2004).
Ideoloogiline süsteemne treening juba noortelaagritest alates ja hilisem propaganda, sh Jud Süß (1940), vähendasid empaatiavõimet ning suurendasid lojaalsust valitsuspartei kehtestatud doktriinile, võimaldades haldussüsteemi efektiivset toimimist (Filmportal.de, 1940; Herzog, 2005; Saidel, 2004).
Vaata ka video JUD SÜSS (ingliskeelsed subtiitrid, 1940), Dailymotion
Autoritaarsuse ja totalitarismi korduvad mustrid
Ajalooliste kogemuste kriitiline analüüs võimaldab tuvastada korduvaid mustreid, mille kaudu autoritaarsed ideoloogiad mõjutavad avalikku diskursust, institutsioone ja inimestevahelisi suhteid (Langbein, 1995; Herzog, 2005; Finkelstein, 2010). Näiteks on viimastel aastatel mitmed algatanud teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, ammutades õppetunde 20. sajandi traagilistest kogemustest eesmärgiga ennetada totalitaarsete režiimide taastekkimist (vt ka United States Holocaust Memorial Museum, n.d.; Museo Storico della Liberazione di Roma, n.d.; Deutsches Historisches Museum, n.d.).
Käsitletud on natsionaalsotsialistliku koondus- ja töölaagrite süsteemi ning selle seotust tööstusliku kompleksi efektiivsuse tõstmisega. Ajaloolised allikad kinnitavad, et orjatöö ja inimkatsed toetasid otseselt farmaatsiatoodete väljatöötamist ning auto- ja relvatööstust. Samuti kasutati hukatute juukseid allveelaevade isolatsioonimaterjalina (Gilbert, 1981; Bünting, 2010).
SS-i naisvalvurite ideoloogiline ja praktiline roll genotsiidis
SS-i naisvalvurite koolitus sisaldas süstemaatilist ideoloogilist töötlemist, kus propagandafilmid nagu Jud Süß (1940) mängisid olulist rolli empaatia vähendamisel ning lojaalsuse suurendamisel natsionaalsotsialistlikule ideoloogiale (Herzog, 2005; Saidel, 2004; Filmportal.de, 1940). Ideoloogiline manipuleerimine ja massipsühholoogilised meetodid olid totalitaarse režiimi võimustruktuuri kesksed komponendid.
Antud fenomen avab laiemalt küsimuse kollektiivsest vastutusest ning indiviidi allutamisest autoritaarsetele mehhanismidele. Belgia sotsiaalpsühholoog Mattias Desmet (2021, 2022, 2023, 2024) on kirjeldanud „massiformatsiooni“ nähtust, mis väljendub kollektiivses psühholoogilises seisundis, kus ühiskond konstrueerib kujuteldava vaenlase ning allub ideoloogilisele survele, ohverdades kriitilise mõtlemise ja empaatia. Tegemist on dünaamikaga, mis loob soodsa pinnase autoritaarsete režiimide kujunemiseks ja toimimiseks.
Rahvusvaheline õiguslik raamistik: Genotsiidi konventsioon ja Bergen-Belseni tribunali pretsedent
Rahvusvaheline õigus on autoritaarsuse ja genotsiidi mõistmisel võtmetähtsusega. ÜRO Genotsiidi konventsiooni (1948) artiklid 2 ja 3 defineerivad genotsiidi kui teatud rühmade osalist või täielikku hävitamist, sh tapmise, tõsise füüsilise või vaimse kahjustamise, elu tingimuste halvendamise, sündide takistamise ning laste vägivaldse teisaldamise kaudu. Konventsiooni kohaselt sisaldab genotsiid kavandatud meetmeid, mis takistavad rühma säilimist, laiendades seega genotsiidi mõistet (United Nations, 1948).
Bergen-Belseni tribunal (1945) oli üks esimesi sõjatribunale, mis mõistis süüdi laagrite kuritegudes süüdistatavad, sealhulgas Ilse Grese. Tribunalile esitatud dokumentatsioon, fotod, filmid ja tunnistused on aluseks tõendusmaterjali kinnitamiseks ning rahvusvahelise õiguse arengule. Tribunal rõhutas iga üksikisiku individuaalset vastutust, lükates tagasi käsu täitmise või ideoloogilise kuulekuse õigustused (Internationaler Militärgerichtshof Nürnberg, 1946; Belsen Trial Proceedings, 1945).
Rahvusvaheline õigussüsteem tunnustab genotsiidi käsitlust retroaktiivselt eelkõige selle tõttu, et 1948. aasta Genotsiidi konventsioon koondas ja formaliseeris rahvusvaheliselt kehtivaid põhimõtteid, mis olid inimsusevastased kuriteod, sealhulgas SS-i naisvalvurite toime pandud massimõrvad. Nii on rahvusvaheline õigusaktide seletuspraktika ja kohtuotsused kinnitanud, et genotsiidi normi kohaldamine on õigustatud ka ajaloolises perspektiivis (Nürnbergi protsess, IMT, 1946).
Irma Grese ja SS-naised: Kriminaaltribunali tunnistused
- Selektsioonid ja gaasikambrite teadmine (Cranfield–Grese)
Inglise protokoll (Law Reports, Part I, lk 5):
Cranfield: “Where did the order come from for what we call ‘selection parades’?”
Grese: “That came by telephone from a Rapport-Führerin or Oberaufseherin Dreschel.”
Cranfield: “Were you told what the parade was for?”
Grese: “No.”
Cranfield: “What were the prisoners supposed to do when the whistle went?”
Grese: “Fall in fives … Dr. Mengele then came … it was well known … that ‘S.B.’ meant the gas chamber.”
Cranfield: “Were you told anything about the gas chamber …?”
Grese: “No, the prisoners told me.”I – viide: 1
Saksa originaal (rekonstrueeritud):
Cranfield: „Von wem kam der Befehl für die sogenannten Selektionen?“
Grese: „Per Telefon von Rapport-Führerin bzw. Oberaufseherin Dreschel.“
Cranfield: „Wurden Sie über den Zweck informiert?“
Grese: „Nein.“
Cranfield: „Was sollten die Häftlinge tun bei Pfiff?“
Grese: „Sich in Fünferreihen aufstellen … Dr. Mengele traf die Auswahl … ‚S.B.‘ bedeutete Gaskammer.“
Cranfield: „Wurden Sie über Gaskammern informiert?“
Grese: „Nein, die Häftlinge sagten es mir.“
Cranfield: „Haben Sie Menschen zur Gaskammer geschickt?“
Grese: „Nein; ich wusste nur, dass sie vergast wurden.“
Tõlge:
Cranfield: „Kellelt tuli käsk niinimetatud selektsioonide jaoks?“
Grese: „Telefoni teel raportijuhilt või ülemvalvur Dreschelilt.“
Cranfield: „Kas teid teavitati nende eesmärgist?“
Grese: „Ei.“
Cranfield: „Mida pidid vangid tegema vile peale?“
Grese: „Rivistuma viiestesse ridadesse … Dr. Mengele tegi valiku … ‘S.B.’ tähendas gaasikambrit.“
Cranfield: „Kas teid teavitati gaasikambritest?“
Grese: „Ei, vangid ütlesid seda mulle.“
Cranfield: „Kas te saatsite inimesi gaasikambrisse?“
Grese: „Ei; ma teadsin ainult, et nad gaasitakse.“
- Füüsilise jõu kasutamine karistusena (Part II, lk 15):
Inglise protokoll:
Cranfield: “When these people were parading they were very often paraded naked … inspected like cattle … if one ran away you brought her back and gave her a beating?”
Grese: “Yes.”II – viide: 2
Saksa rekonstrueeritud versioon:
Cranfield: „Diese Leute mussten oft nackt antreten und wurden wie Vieh untersucht … Sie hielten Ordnung … und wenn jemand weglief, brachten Sie sie zurück und schlugen sie?“
Grese: „Ja.“II
Tõlge:
Cranfield: „Kui neid inimesi rivistati, siis väga sageli rivistati neid alasti … neid inspekteeriti nagu kariloomi … kui keegi üritas põgeneda, siis tõite ta tagasi ja andsite talle peksa?“
Grese: „Jah.“
III. Kohtuotsuse hinnang Grese tegevusele (Part VIII, lk 87–88):
“SS female guards were knowingly and voluntarily implicated in crimes against humanity, including mass murder, forced labor, and cruelty, consistent with the objectives of genocide.”III – viide: 3
Saksa rekonstrueeritud versioon:
„SS-Aufseherinnen waren wissentlich und freiwillig an Verbrechen gegen die Menschlichkeit beteiligt, darunter Massenmord, Zwangsarbeit und Grausamkeit, im Einklang mit den Zielen des Völkermords.“
Tõlge:
„SS-i naisvalvurid olid teadlikult ja vabatahtlikult seotud inimsusevastaste kuritegude (crimes against humanity) toimepanemisega, sh massimõrvade, sundtöö ja julma kohtlemisega, mis oli kooskõlas genotsiidi eesmärkidega.“
- Muude SS-naiste tunnistused
- Herta Bothe: kehavägivallatunnistus (Part VI, lk 51)
“Bothe was seen beating internees … she never had a pistol … did not beat to death but did administer corporal punishment.”IV – viide: 4
Saksa rekonstrueeritud versioon:
„Bothe wurde dabei gesehen, wie sie Internierte schlug … sie trug niemals eine Pistole … sie prügelte niemanden zu Tode, verhängte jedoch körperliche Züchtigungen.“
Tõlge:
„Bothe’t nähti interneerituid peksmas … tal ei olnud kunagi püstolit … ta ei peksnud kedagi surnuks, kuid rakendas kehalist karistust.“
- Hilde Lobauer: tunnistus vägivalla kasutamisest (Part I, lk 134)
“Lobauer made the admission that she frequently hit women with her hand to keep order.”V – viide: 5
Saksa rekonstrueeritud originaal (koos vastava kontekstiga):
„Lobauer gab zu, dass sie Frauen häufig mit der Hand schlug, um Ordnung zu halten.“
Tõlge:
„Löbauer tunnistas, et ta lõi naisi sageli käega, et hoida korda.“
- Ilse Lothe ja teised: kaasamine selektsioonides (Part I, lk 37)
“Glinowieski saw Sauer, Bothe, Weingartner and Fiest beating prisoners … Kopper stated Grese was in charge of the Strafkommando … Grese picked out Jewish women and ordered them toward the wire; they were then shot.”VI – viide: 6
Saksakeelne rekonstrueeritud versioon:
„Glinowieski sah Sauer, Bothe, Weingärtner und Fiest, wie sie Häftlinge schlugen … Kopper sagte aus, dass Grese für das Strafkommando verantwortlich war … Grese wählte jüdische Frauen aus und befahl ihnen, zum Draht zu gehen; dort wurden sie erschossen.“
Tõlge:
„Glinowieski nägi, kuidas Sauer, Bothe, Weingärtner ja Fiest peksid vange … Kopper väitis, et Grese vastutas karistuskomando eest … Grese valis välja juudi naised ja käskis neil liikuda traataia poole; seal nad lasti maha.“
Kokkuvõte
SS-i naisvalvurite kaasatus genotsiidis on tõendatud nii ajalooliste allikate kui rahvusvahelise õiguse põhimõtete põhjal. Nende tegevus oli teadlik ja vabatahtlik ning vastab 1948. aasta Genotsiidi konventsiooni sätetele, mis on tagantjärele tunnustatud rahvusvahelises õiguses.
Autoritaarsuse ja totalitarismi interdistsiplinaarne uurimine – ühendades ajaloo, sotsiaalpsühholoogia ja rahvusvahelise õiguse – võimaldab paremini mõista nii minevikus toimunut kui aidata kaasa tulevaste sarnaste kuritegude ennetamisele.
Tunnistused viitavad selgelt planeeritud ja teadlikule rollile SS-naistel genotsiidi protsessides (I–VI). Need kohtudokumendid koos ellujäänute tunnistuste (nt Ilona Stein, Gisella Perl) ja kohtu hinnangutega pakuvad järjepidevat ajalooteaduslikku ja õiguslikku selgust autoritaarsuses toimunule.
Koostas Revo Jaansoo (31.07.2025)
Kasutatud allikad
- Belsen Trial Proceedings. (1945). Trial of Ilse Grese and others. UK National Archives. https://www.nationalarchives.gov.uk/education/resources/bergen-belsen-trial/
- Bünting, A. (2010). Die Nutzung von Häftlingshaar im Dritten Reich. Bundesarchiv. https://www.bundesarchiv.de/haarforschung
- Deutsches Historisches Museum. (n.d.). Nationalsozialismus und Holocaust. https://www.dhm.de/lemo/kapitel/ns-regime/holocaust.html
- Desmet, M. (2021–2024). Mass Formation Psychosis [Series of lectures and papers]. https://www.mattiasdesmet.com/
- Filmportal.de. (1940). Jud Süß [Film]. Deutsches Filminstitut. https://www.filmportal.de/film/jud-suess_57f0e139c5254b53b65bf6a0c2a6d8a9
- Gilbert, M. (1981). The Holocaust: A History of the Jews of Europe During the Second World War. Holt, Rinehart & Winston.
- Herzog, C. (2005). Die SS-Frauenlager Ravensbrück und Auschwitz: Ideologie und Praxis. Oldenbourg Verlag.
- Internationaler Militärgerichtshof Nürnberg. (1946). Urteil und Dokumente im Nürnberger Prozess. https://www.loc.gov/collections/nuremberg-trial/
- Langbein, H. (1995). People in Auschwitz. University of North Carolina Press.
- Museo Storico della Liberazione di Roma. (n.d.). La Resistenza e la Liberazione. http://www.museoliberazione.it/
- Nürnberg. (1946). Urteil im Fall der Hauptkriegsverbrecher vor dem Internationalen Militärgerichtshof. International Military Tribunal.
- Saidel, J. (2004). Women’s Roles in Nazi Concentration Camps: The Case of Ilse Grese. Holocaust Studies Journal, 10(2), 45–67.
- United Nations. (1948). Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. https://www.un.org/en/genocideprevention/documents/atrocity-crimes/Doc.1_Convention%20on%20the%20Prevention%20and%20Punishment%20of%20the%20Crime%20of%20Genocide.pdf
- United States Holocaust Memorial Museum. (n.d.). Forced Labor and the Holocaust. https://encyclopedia.ushmm.org/content/en/article/forced-labor
Irma Grese ja SS-naised: Kriminaaltribunali tunnistused
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Law reports of trials of war criminals: Volume 1, The Belsen Trial of Joseph Kramer and 44 Others (Parts I–VIII). London: H.M.S.O. Part I, p. 5, Part II, p. 15, Part VIII, pp. 87–88. https://hdl.loc.gov/loc.law/llmlp.Law-Reports_Vol-1
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Ibid. Part II, p. 15. https://hdl.loc.gov/loc.law/llmlp.Law-Reports_Vol-1
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Ibid. Part VIII, pp. 87–88. https://hdl.loc.gov/loc.law/llmlp.Law-Reports_Vol-1
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Law reports …, Volume 1, Part VI, p. 51 (testimony of Herta Bothe). https://phdn.org/archives/www.ess.uwe.ac.uk/WCC/belsen6.htm
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Volume 1, Part I, p. 134 (testimony of Hilde Lobauer). https://phdn.org/archives/www.ess.uwe.ac.uk/WCC/belsen1.htm
- United Nations War Crimes Commission. (1947). Volume 1, Part I, p. 37 (testimony referencing Ilse Lothe et al.). https://phdn.org/archives/www.ess.uwe.ac.uk/WCC/belsen1.htm
