Ajad on kiired olnud ja tegemata on jäänud üks postitus seigast superministeeriumi ees toimunud sigadustevastaselt rahvameeleavalduselt.
Nimelt oli kohal Plaan B buss ja see parkis superministeeriumist üle tee, ametlikult küll kõnniteel, mis aga tegelikult on nii lai, et näeb välja nagu parkla. Isegi kui sinna buss parkida, jääb ruumi lahedalt liikuda nii jalakäijatel, ratastel kui ka tõuksidel.
Aga vahetult enne meeleavalduse lõppu tegi Mupo ka “kohustusliku lükke” ja trahvis Plaan B bussi vales kohas parkimise eest. Seaduse mõttes igati korrektne. Inimlikust vaatevinklist aga vaadates… noh, ma kujutan tegelikult ette, kui palju oleks teeninud ENSV riigieelarve ja Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu eelarve, kui 1988–1991 laulva revolutsiooni laulupidudele sõitnud inimeste, autode ja busside suhtes oleks toona “rakendatud” samu seadusi, mis täna. See ei ole õigustus, vaid lihtsalt mõtteaineks.
AGA! Kogu selles absurdsuses ja düstoopias on ka päikesekiir! Üks meeleavaldaja, nähes 40-eurost parkimistrahvi Plaan B bussi kojamehe küljes, tegi ettepaneku: rahvas – meeleavaldus on meie ühine asi ja seega ka trahv – klapime selle ühiselt.
Ja rahvas klappis. Ja klappis rohkemgi. Isegi kütust sai bussile veidi juurde osta. Ning üks reisiline lükkas juba enne Tallinnasse jõudmist 50ka pihku – eks buss ju tahab ka “juua”. See läks südamesse.
Ei ole Eesti mehemeel veel kadunud. Suur tänu rahvale!
-Andro Roos, Plaan B esimees
