Rita hakkas lõpetama. Põhimõtteliselt oli kõik puhastatud, aga pedant nagu ta oli, tõmbas peale kuivatamist veelkord puhta rätiga üle. Ma ei jäta siia kriipsugi oma dee-enn-aad, teatas tütarlaps ning naeratas ja tegi oma vooljate puusadega paar tantsunõksu.
Mida sul karta? Ei saanud ma sellest õieti mõttetuna näivast nühkimisest aru.
Mitte mida vaid keda, ütles Rita.
Sodinokkadest pugejaid. Neid okupatsioonivõimu kõige tühisemaid seibisid, kes pole isegi mutrid mitte. Ma teen oma seina täiesti puhtaks nii et kui ükskord see tagantjärgi karistamine algab, näitan ma üksnes paljast perset…ups, sorri, tagapalgeid. Parandas Rita obstsöönsuse ja muigas magsualt.
Sa arvad tõsimeeli et…hakkasin ma uurima, kui Rita mind katkestas. Ma ei arva, ma tean.
Seda mängu on mängitud ajaloo algusest peale. Riikides ametisse pandud nukuvalitsused teevad oma kodanikega põhimõtteliselt mida iganes, kehitades vaid õlgu ja laiutades käsi, viidates tähtsatele üleliidulistele regulatsioonidele ja normidele. Ma soovitan oma kõigile sõpradele….
Mida? Ei mõistnud ma nii äkki Rita soovitust.
…on aeg hakata aru saama, et karistama hakatakse niikuinii kõiki ning meie inimesed harjuvad sellega mõistagi kohe.
Sest nii nagu taignana kerkivate hindade ja maksudega, karistatakse rahatrahviga iga väiksemagi rikkumise eest.
Kui sa sulle antud karistusega nõus ei ole, saad poole karmima. Seega hakkame me tõrkumata maksma kõige eest, mida järelvalveametnik peab eksimuseks, sest kardame juba ette hoopis rängemat karistust. See mu sõbrake on Pandora laegas, mille luku kallal õukond praegu rapsides muugib, et see kiiremas korras avada. Me teeme kõike saksa püüdlikkuse ja mongoli julmusega, ütles Rita redelilt maha ronides.
Nii nagu Ida-Saksamaal oli igas ossiperes üks staasi, saab meilgi olema, sest inimesed usuvad, et riik on hea aga mõned ei saa sellest aru ja neist tuleb lihtsalt lahti saada.
/Hannes Võrno/
