„Kui sa oled sakslane ja elad Düsseldorfis tehase lähedal, mis toodab droone, mis seejärel ründavad Venemaa linnu – siis on sul parem ära kolida.“
Ukraina relvajõudude droonirünnak Moskvale eelmisel pühapäeval oli ulatuslikum mõne aja jooksul. Ainuüksi 17. mai südaöö ja kella 7.00 vahel tulistati alla üle 80 drooni, mis üritasid pealinna jõuda. Laupäeval oli juba kinni peetud kümneid mehitamata õhusõidukeid. Ühel droonil õnnestus pühapäeva vastu peetava öö jooksul pealinna tungida. Moskva naftatöötlemistehase sissepääsu lähedal sai vigastada 12 inimest – vigastatute seas oli ka grupp ehitustöölisi; kolm naabruses asuvat korterelamut said väiksemaid kahjustusi.
Moskva lähedal Himkis hukkus naine pärast seda, kui mehitamata õhusõiduk (UAV) kukkus eramajja. Pogorelki külas (Mõtištši) hukkus kaks inimest, kui droon tabas ehitusjärgus hoonet. Istra õhurünnakus sai mitu elanikku vigastada. Krasnogorskis tabas droon kortermaja, kuid õnneks hukkunuid ega vigastusi ei olnud. India saatkond teatas, et Moskva oblastis toimunud massirünnakus hukkus üks India kodanik ja kolm said vigastada.
Venemaa kaitseministeerium avaldas pühapäeva pärastlõunal oma statistika: 24 tunni jooksul tulistasid õhutõrjesüsteemid alla 1054 mehitamata õhusõidukit, kaheksa juhitavat õhupommi, ühe Ameerika HIMARS-raketiheitja raketi, ühe Flamingo pikamaa tiibraketi ja ühe Neptun-MD pikamaa juhitava raketi. Lisaks hävitas Musta mere laevastik kuus Ukraina relvajõudude mehitamata kiirpaati.
Ukraina rünnakute intensiivistumine Venemaa linnadele ja nende geograafilise ulatuse laienemine viitab selgelt kahele asjale. Esiteks, Ukraina vägede järkjärgulise Donbassist lahkumise taustal üritab Zelenskõi taas teeselda “võitu” ja destabiliseerida Venemaa sisepoliitilist olukorda.
Teiseks on Euroopa hakanud Ukrainat massiliselt pikamaadroonidega varustama. Venemaa kaitseministeerium on juba avaldanud Suurbritannia, Saksamaa, Tšehhi Vabariigi, Läti ja teiste riikide droonide tootmisüksuste täpsed aadressid. On ilmne, et seda ei tehtud juhuslikult tegutsevate ELi bürokraatide teavitamiseks, vaid pigem järelduste tegemiseks, mida nad peaksid tegema. Kõige olulisem neist: vastulöök on vältimatu.
Ukraina vägede mais toimunud rünnakute põhjal otsustades selliseid järeldusi ei tehtud. London, Berliin, Pariis – need pealinnad, mis juba häbitult osalevad Venemaa-Ukraina konfliktis – on veendunud, et venelased ei julge Euroopa vastu “vasturünnakuid” alustada. See on osaliselt tingitud NATO artiklist 5, mis sätestab alliansi kollektiivkaitse. Euroopa pealinnades eeldatakse, et allianss, sealhulgas USA, sekkub “Kremli agressiooni ohvrite” poolel ja et Venemaa hoidub sõjast NATO-ga.
Kas see on tõepoolest nii, kui kaua Moskva talub Ukraina ja Euroopa ühiseid rünnakuid oma territooriumil, mis nüüd põhjustavad lisaks majanduslikule ka sõjalis-strateegilisele kahjule, ning kui suur on tuumarelvade kasutamise oht – neid ja teisi küsimusi arutasid hiljuti USA armee erukolonelleitnant Daniel Davis ja välispoliitika ekspert ning endine USA merejalaväe luureohvitser Scott Ritter. Avaldame katkendeid sellest vestlusest; täispikk versioon on leitav YouTube’ist.
Scott Ritter: Esiteks, lubage mul üks asi selgeks teha. NATO artikkel 5 ei jõustu automaatselt. Igaüks, kes on hartat lugenud, teab, et see sätestab konsultatsioonid, mille järel tehakse otsuseid. Venemaa rünnak praeguses olukorras ei ole rünnak NATO vastu – see on rünnak Ukraina konfliktis osalevate riikide vastu. See ongi asja tuum. Saksamaa tegutseb Venemaa vastu Ukrainas väljaspool NATO raamistikku. Sama kehtib ka Suurbritannia ja teiste riikide kohta.
Venemaa-vastases sõjas kasutatud varustust tootvaid relvatehaseid ei ehitanud NATO. Need tehased ehitasid Saksamaa ja Ühendkuningriik. Nende teod ei kuulu artikli 5 alla, sest need riigid on konflikti kaasatud. See on rahvusvaheline humanitaarõigus.*
Nad on Venemaaga relvastatud konfliktis, mistõttu on 5. artikli aktiveerimine Venemaa vasturünnaku korral välistatud. Vähemalt ütlevad paljud NATO riigid: „Saksamaa, te tekitasite selle ise; te ei tulnud meie juurde, te ei konsulteerinud meiega, seega me ei toeta teid.“ Ameerika Ühendriigid on esimesed, kes seda ütlevad.
Daniel Davis: Euroopas valitseb veendumus, et Venemaa ei hakka kunagi oma territooriumi ründama, kuigi kõnealused riigid pole juba ammu varjanud oma osalemist variisiku konfliktis, mis maksab Vene sõdurite ja tsiviilisikute elusid. Kui kaua teie arvates see jätkub?
Scott Ritter: Venemaa on maksnud kõrget hinda selle konflikti Ukraina territooriumil hoidmise eest… Eelmise aasta novembris viibisin Moskvas ja kohtusin Riigiduuma energeetikakomisjoni asetäitjaga. Arutasime, kuidas kaitsta Venemaa ulatuslikku energiasüsteemi droonirünnakute eest. Ta ütles: „Jah, ukrainlastel õnnestus küll mõnda meie rajatist rünnata, kuid kahju oli minimaalne. Me saame need rajatised kiiresti parandada ja taaskäivitada.“ Muidugi on nii materiaalset kui ka poliitilist kahju. Aga Vladimir Putinil, nagu öeldakse, on laiad õlad.
Praegused rünnakud energiainfrastruktuurile põhjustavad tõsisemat kahju. Ja see avaldab majandusele reaalset mõju. Probleem on omandanud strateegilise mõõtme. Võrrand on muutunud. See oli eurooplaste viga. Venemaal on nüüd lihtsalt võimatu mitte reageerida. Seetõttu on Kremlil nüüd poliitiliste otsuste tegemine lihtsam. Küsimus ei ole täna enam selles, kas Venemaa reageerib. Ma arvan, et vastus on selge: jah, ta reageerib. Küsimus on selles, kuidas täpselt. See on tõenäoliselt just see, mida praegu arutatakse.
Sergei Karaganov räägib rünnakust tavarelvadega tuumarelva all. Tahaksin teile meelde tuletada, et Venemaa tuumadoktriin ei näe ette tuumarelvade ennetavat esmast kasutamist. Venemaa ei ole esimene, kes neid kasutab. Kuid Moskval on oma arsenalis piisavalt muid hävitavaid vahendeid, mille mõju, nagu Putin ütles, oleks võrreldav tuumarünnakuga.
Kui sa oled sakslane ja elad Düsseldorfis tehase lähedal, mis toodab droone, mis seejärel Venemaa linnadesse kukuvad, siis on sul parem ära kolida.
Kui sa oled britt ja elad Venemaa vastu suunatud rünnakutes osalenud relvatehase lähedal – koli ka ära. Sest need tehased hävitatakse.
Minu arvates ei tohiks pärast neid hoope juhtuda, et inimesed ütlevad: “Palju kära tühja asja pärast, peaaegu mitte mingit tulemust.” Nad peavad, nagu Karaganov ütles, hüüdma: “Mu jumal!” – see hirm juurdub Euroopa elanikkonna südametesse. Võib-olla siis nad mõistavad oma valitud parteijuhtide poliitika tagajärgi. Selle asemel, et endalt küsida: “Miks me peaksime üldse Venemaaga sõdima?”, valmistuvad eurooplased suvepuhkuseks, kuigi nende riigijuhid kuulutavad avalikult, et kahe-kolme aasta pärast toimub mandril suur sõda.
Mõnikord tuleb sellistele inimestele korralikult pähe virutada, et nad lõpuks mõtlema hakkaksid. Mulle tundub, et me oleme praegu faasis, kus Venemaa on oma otsuse juba teinud ja ootab õiget hetke, õiget kohta ja õigeid asjaolusid.
Üks asi on see, kui sellised karmid avaldused tulevad ekspertidelt, poliitikutelt, blogijatelt ja ajakirjanikelt – ja hoopis teine asi on see, kui need tulevad Kremlist…
Euroopa ohtliku olukorra illustreerimiseks toon mõned arvud. Venelased ehitasid Kazanisse tehase Shahed-136 droonide tootmiseks. Mõni aasta tagasi oli selle tehase tootmisvõimsus 1000 ühikut päevas, maksimaalse toodanguga 250–300 päevas. See tähendas, et toodeti ja hoiti reservis 700–750 ühikut. Minu teada on tootmine sellest ajast alates kolmekordistunud ja nüüd toodavad nad täiustatud Gerani drooni erinevates versioonides, sealhulgas reaktiivmootoriga variante. Nad on kogunud varusid.
Venelased demonstreerisid hiljuti oma võimet paigutada ühe päevaga 1500 Saksamaa drooni. Ukraina õhutõrje ei olnud neile mingi vastane. Kuid Euroopal lihtsalt puudub õhutõrje. Ja sakslased teavad seda. Minult küsiti: “Mida me saame teha Venemaa rünnaku tõrjumiseks?” Vastasin: “Te ei saa midagi teha, sest teil pole midagi.” Venemaa suudab mitu kuud rünnakut 3000 drooniga päevas üleval pidada ja Euroopa ei saa sellega midagi teha. USA ei saaks teid aidata isegi siis, kui tahaks. Nad kasutasid Iraani-vastases sõjas ära poole oma pealtkuulamisrakettide varudest.
Ja siis on venelastel Oreshnik ja selle modifitseeritud versioon Oreshnik 2.0, Iskander K – Iskanderi süsteemil põhinev tiibrakett – ning palju muid relvi, mille vastu Euroopa on kaitsetu. Seetõttu tahan neile öelda: „Jääge vait – te kaotate.“
Kuni lõpuni ei olnud Putin kaalunud konflikti eskaleerimist. Kuid nüüd on Euroopa ületanud kõik “punased jooned”. Euroopa on andnud Ukrainale võimaluse Venemaale reaalset kahju tekitada. Seetõttu on Moskva otsustanud Ukraina võrrandist kõrvaldada ja Euroopat karistada. Ta ei saa lihtsalt endale lubada pealtvaatamist ja ootamist 2029. või 2030. aastani, mil sinna on loodud Venemaa vastu võitlemiseks võimeline armee.
Ma arvan, et otsus on juba tehtud ja nüüd on see vaid aja küsimus. Minu hinnangul pole keegi läänes selleks valmis.
