Hoiatus peatse USA sõjalise tegevuse kohta
18. veebruaril 2026 antud äärmiselt plahvatusohtlikus intervjuus hoiatas endine ÜRO relvainspektor ja mereväeohvitser Scott Ritter tungivalt USA peatse sõjalise tegevuse eest Iraani vastu.
Tema analüüsi kohaselt on Genfis käimasolevad läbirääkimised vaid katteks massiivsele vägede koondamise korraldamisele, mille eesmärk on Teheranis režiimivahetus. Ritter näeb piirkonda sõja äärel, mis võib blokeerida Hormuzi väina, muuta USA mereväe Pärsia lahes kaitsetuks ning millel võivad olla globaalsed tagajärjed, mis võivad viia isegi tuumasõjani.
Massiivne ümberrelvastumine vaatamata “positiivsetele” läbirääkimistele
Scott Ritter maalib praegusest olukorrast sünge pildi. Samal ajal kui Lähis-Itta on viimase kaheteistkümne tunni jooksul veerenud tohutud relvasaadetised ning Omaani vahendatud USA ja Iraani teine läbirääkimiste voor tundus olevat “positiivne”, laiendab Washington samaaegselt massiliselt oma sõjalist kohalolekut.
JD Vance rääkis edusammudest, kuid tegi samal ajal selgeks, et president Trump oli seadnud „punased jooned“, mida Iraan ei aktsepteeri – ja et diplomaatia võidakse igal ajal lõpetada.
Ritter ei näe seda mitte kui siirast läbirääkimispakkumist, vaid kui klassikalist petuoperatsiooni: “USA-l puudub diplomaatilisest lahendusest huvi. Eesmärk oli ja on alati olnud režiimivahetus.”
Vägede komplekteerimine ja strateegiline ettevalmistus
Jaanuaris lubas Trump Iraani meeleavaldajatele, et “abi on teel” – lubadus, mis kukkus läbi ainult seetõttu, et USA-l polnud sel ajal piirkonnas piisavalt vägesid, et nii Iraani infrastruktuuri rünnata kui ka end kättemaksu eest kaitsta.
See haavatavus püsib. Sellest hoolimata paigutab Washington nüüd tohutul hulgal lennukeid (F-35, F-15, F-22, F-16), THAAD ja Patriot süsteeme ning rünnakupakette baasidele, mida Iraan ÜRO põhikirja artikli 51 (Caroline’i doktriin) kohaselt peab vahetuks ohuks ja millel on lubatud ennetavalt rünnata.
USA strateegia on selge: kõigepealt tuleb raketitõrjesüsteem valmis ehitada ja seejärel ründevõimed üles ehitada. Kui mõlemad on „rohelised“, annab president käsu.
Plaan näeb ette õhurünnakute kampaaniat „Gorilla pakett” – 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas –, mille käigus tuleb viivitamatult hävitada kõik teadaolevad Iraani ballistiliste rakettide baasid.
Samal ajal smugeldas CIA riiki üle 100 000 Starlinki terminali (millest 70 000–80 000 olid endiselt aktiivsed ja varustatud Iisraeli avastamisvastase tarkvaraga), et õhutada rahutusi, moodustada rakke ja luua „alternatiivne kommunikatsioonireaalsus“.
Eesmärk: vallandada ulatuslikke vägivaldseid proteste, kukutada režiim ning kõrvaldada ülemjuht ja juhtkond.
Washingtoni valearvestus?
Ritter hoiatab aga Washingtoni valearvestuse eest. Iraani elanikkond ei lõhene, vaid vastupidi, ühineb nagu ei kunagi varem – isegi tugevamalt kui 12-päevase sõja ajal.
Islamivabariik ei ole isikukultus, vaid stabiilne süsteem, millel on järjepidevuse kord: ekspertide assamblee on juba määranud järgmise kõrgeima juhi ja põhiseadus reguleerib presidendi järjepidevust.
„Pea maharaiumine“ ei kukuta süsteemi. Ritter: „Me ei austa ei Islamivabariigi ega Iraani rahva vastupanuvõimet.“
Sõjalised ja majanduslikud tagajärjed
Sõjalised tagajärjed oleksid siiski katastroofilised. Iraanil on piisavalt ballistilisi ja tiibrakette, et koheselt halvata naftatootmine Saudi Araabias ja Pärsia lahe riikides ning tekitada Iisraelile tõsist kahju.
Hormuzi väin võidakse mõne tunniga blokeerida – sellel oleksid laastavad tagajärjed maailmamajandusele.
Ritter annab USA-le vaid 50/50 võimaluse Iraani raketivõimekus varakult maha suruda. Isegi kui neil õnnestub, pääseksid üksikud raketid läbi ja tekitaksid piisavalt kahju, et kogu piirkond laastada.
USA ise kannataks märkimisväärseid kaotusi, eriti lennukikandjate osas.
Tuumaenergia eskalatsiooni oht
Siin läheb asi eriti plahvatusohtlikuks: kui Iraan peaks Ameerika lennukikandja uputama, oleks USA plaanide kohaselt automaatne vastus tuumarelv.
Ritter viitab endise NATO ülemjuhataja ja USA admirali James Stavridise raamatule, kes kirjeldab romaanis täpselt sama stsenaariumi – USA tuumarelvarünnakuga.
Ritter ise ütleb: “Me ei saa endale lubada lennukikandja kaotamist. Tagajärg oleks tuumarelv.”
USA-d valitsevad praegu “hullud”, kes ei usu enam relvastuskontrolli ega tuumasõja võitmatusesse.
Jordaania roll ja globaalne mõõde
Ritter kritiseerib eriti Jordani rolli uue põhibaasina. Sealt hakatakse tegema õhurünnakuid ja Tomahawki salvoone (ainuüksi esimeses laines mitu sada kuni tuhat, lisaks allveelaevad ja varustuse täiendamine merel).
USA võiks oma laskemoona mitu korda täiendada – nad plaanivad globaalseid sõdu, mitte ainult individuaalseid operatsioone. Sellegipoolest: “Ükski plaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega.”
Iraanlased teadsid täpselt, kus lennukid paiknesid ja kavatsesid nende baaside vastu võidelda algusest peale.
Üleskutse Teheranile
Ritter pöördub otse Iraani juhtkonna poole: selle asemel, et kaks nädalat olematut läbirääkimisraamistikku arutada, peab Teheran kohe otsekoheselt sõna võtma. Igasugune edasine USA vägede paigutamine on vaenulik akt.
Iraan peaks esitama Jordaaniale, Saudi Araabiale ja Pärsia lahe riikidele ühemõttelise hoiatuse: “Režiimivahetus kärbib mõlemas suunas. Teie naftatootmine lakkab eksisteerimast esimesel päeval.”
Ainult selline selge ja kohene heidutus suudab sõda veel ära hoida.
Sõda, mida oleks saanud vältida?
Kokkuvõtteks teeb Ritter selgeks: see sõda on välditav, kuid seda õhutab USA valitsus, mis on “kõige pöörasema Ameerika megalomaania” faasis.
Millennialide põlvkond on vait, Euroopa hääl puudub, IAEA on võimetu.
Lõpuks ei võida keegi: Iraan on laastatud, piirkond on leekides, maailmamajandus on põlvili, tuumarelva leviku tõkestamise leping on surnud – ja USA on alandatud, isegi kui nad sõjaliselt „võidavad“.
Scott Ritter lõpetab mehe sõnadega, kes ise sõdu planeeris: „Ma ei taha surnud ameeriklasi, surnud iraanlasi, surnud inimesi. Aga kui Ameerika jätkab sellel teel, siis tuleb sõda, mida keegi ei saa võita – ja mille eest maailm maksab kallilt.“
Kell tiksub. Hormuzit võidakse igal ajal blokeerida. USA merevägi Pärsia lahes pole enam võitmatu.
