Oma seisundi muutmiseks ei piisa üksnes mediteerimisest. Sellest ei aita, kui te suletud silmadega rahule mõtlete ja seda tunnete ning seejärel silmi lahti lüües jätkate päevatoimetusi piiranguid seadvates alateadlikes meele- ja füüsilistes seisundites. Paljudes rahuloomeprojektides taastus nii vägivalla kui kuritegevuse puhul eksperimentide lõppedes algtase. See tähendab, et me peame rahu reaalselt demonstreerima, niisiis tulevad mängu ka kehad ja mõtlemiselt tuleb üle minna tegudele.
Olen palju aastaid inimesi isikliku muutumise vallas koolitanud ja niisiis tean hästi, et keegi ei muutu enne, kui on muutnud oma energiat. Peame loobuma just sellest, mida oleme geneetiliselt kinnistunud ellujäämisharjumustes tuhandete aastate jooksul alati kasutanud. Et anda võimalus millelegi palju paremale. Minu jaoks on see tõeliselt võimas.
Kui nii keha kui teadvus teavad, kuidas seda teha, muutub see enesestmõistetavaks, tuttavlikuks, lihtsaks ja otsekui teiseks loomuseks.
Nüüd me mitte üksnes pole rahu, vaid valdame selleks olemise kunsti. Kui neid, kes suudavad sellise seisundi saavutasa, saab olema piisavalt palju – ja kui kõik on kinnistunud samale energiale, sagedusele ja kõrgendatud teadvusele, täpselt nagu ühe kehana, ühtset korda järgides kiikuv kala- või linnuparv, hakkame toimina ühe teadvusena ja meist kujuneb uus liik.
Kui teadmised on kogemuse eelkäijaks, siis mida enam me oma väekuse kohta teame ja mõistame lisaks asjade toimimise taga olevat teadvust, seda paremini saame aru oma potentsiaali piiritusest nii üksikisiku kui kollektiivina.
Kui me kõik Maa välja panustame, on meil võimalik ühiselt sel planeedil uut rahumeelset ja jõukat tulevikku luua ning seda juhtida. Selle tulemusel peaks meil avanema võimalus liita kogukondi, keda eraldas kunagi uskumus, et me oleme pelgalt mateeria.
Inimkonna saatus ei toetu ühele võimsa teadvusega inimesele, juhile või messaele, kes peaks meile teed juhatama. Pigem nõuab see kollektiivse teadvuse teket. Kui me selle kollektiivi väe abil saavutame, saab meie ühendajaks ühtsuse energia, meid ei kontrolli enam eraldatuse idee. Siis ei ole tõe eest seismine enam isiklik, vaid muutub kogukonna ühendamise ja loomise abil universaalseks.
Mina usun, et me seisame võimsa evolutsioonihüppe lävel. Teisisõnu – me teeme parajasti läbi initsiatsiooni. Eks ole ju initsiatsioon üleminekuriitus ühelt teadvuse tasandilt teisele ja see on mõeldud kinda heitmiseks meie olemusele, et meil oleks võimalik kasvada, oma potentsiaali arendada. Just sellised oleme tegelikult ja see on tulevik, mida ma loon – sellist, milles kõik ja igaüks meist muutub üleloomulikuks.
Joe Dispenza, 2017
https://rahvaraamat.ee/p/%C3%
KOMMENTAAR: Joe Dispenza on teadlane ja müstik ühes isikus, kes mitte ainult ei deklareeri suuri ja ülevaid eesmärke, vaid on loonud ka hämmastavalt tervikliku epigeneetilise arengupsühholoogilise mudeli ning sellest tulenevad praktikad, mis aitavad inimesel tõhusalt vabaneda teda “madalatesse” emotsioonidesse (hirm, ärevus, viha, kadedus, ahnus jms) vangistanud harjumustest ja alustada teed oivalise tervise, (ühis)loovuse, sünkroonsuste (“imede”), müstiliste kogemuste jms ehk kokkuvõtvalt – “üleloomulikkuse” poole. 🙂
