Spiezi föderaallabor ei ole tavaline uurimislabor. Alates 2021. aasta lõpust on see toiminud SARS-CoV-2 proovide vahetamise rahvusvahelise keskusena WHO BioHub süsteemi raames. Süsteemi koordineerib Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Selle eesmärk on parandada ülemaailmset pandeemiavalmidust patogeenidele kiire ja standardiseeritud juurdepääsu kaudu.
See, mis ametlikult näib olevat tehniline koostööprojekt, tekitab lähemal vaatlusel põhimõttelisi poliitilisi, õiguslikke ja julgeolekupoliitika küsimusi.
Toimiv süsteem – ilma avaliku aruteluta
See, et BioHub juba töötab, on vaieldamatu. BMJ Global Healthi teadusartikkel dokumenteerib üksikasjalikult, kuidas Spiezi laboris patogeene vastu võetakse, paljundatakse, sekveneeritakse, säilitatakse ja jaotatakse kvalifitseeritud retsipientidele üle maailma. Kuigi pilootfaas piirdub ametlikult SARS-CoV-2-ga, on süsteem spetsiaalselt loodud teiste epideemilise või pandeemiapotentsiaaliga patogeenidega toimetulekuks.
Zürichi juristi Philipp Kruse jaoks on see põhimõtteline probleem. Ta räägib kavandatava WHO pandeemiakokkuleppe raames veel läbirääkimiste pidamiseks vajalike regulatsioonide “institutsionaalsest eelisõigusest”. Eelkõige näeb nn “patogeenidele juurdepääsu ja hüvede jagamise” (PABS) süsteem ette rahalisi ja struktuurilisi stiimuleid riikidele patogeenide pakkumiseks.
Funktsiooni juurdekasv: lahendamata risk
Kruse on eriti kriitiline nn funktsiooni suurendamise uurimismeetodite käsitlemise suhtes. Need on katsed, mille käigus patogeene tahtlikult muudetakse, et uurida selliseid omadusi nagu edasikandumine või patogeensus. Rahvusvaheliselt peetakse selliseid uuringuid väga kaheotstarbeliseks – need võivad aidata kaasa meditsiinilisele arengule, kuid kaasnevad ka märkimisväärsed väärkasutuse ja õnnetuste riskid.
See, kas SARS-CoV-2 tekkis funktsioonivõime suurenemise kaudu, on endiselt teaduslikult vastuoluline. Kruse jaoks on aga ülioluline, et BioHubi süsteem ei looks struktuurilisi kaitsemeetmeid selliste uuringute vastu, vaid vastupidi, looks infrastruktuuri, mis hõlbustaks nende rahvusvahelist levitamist.
Vastutus ilma kontrollita
Teine kriitikapunkt puudutab vastutust. Rahvusvahelise organisatsioonina on WHO-l ulatuslik immuniteet. Laboriõnnetuse või lekke korral lasuks vastutus sisuliselt vastuvõtval riigil. Antud juhul Šveitsil.
Seevastu Šveitsi kontrolli- ja suunamisvolitused on piiratud. Operatiivse koordineerimisega tegeleb WHO, samas kui patogeenide valiku ja prioriseerimisega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid. Parlament ei olnud BioHubi loomise põhimõttelise otsuse langetamisse oluliselt kaasatud.
Globaalse valmisoleku ja poliitilise pimeda põgenemise vahel
Liidunõukogu juhib tähelepanu COVID-19 pandeemiast saadud õppetundidele: ilma kiire rahvusvahelise proovide vahetuseta poleks diagnostika, vaktsiinide väljatöötamine ja uuringud vaevalt võimalikud. See argument on mõistetav – kuid kriitikute sõnul ei lähe see piisavalt kaugele.
Sest mida suuremad on potentsiaalsed riskid, seda kõrgemad peavad olema nõudmised läbipaistvusele, demokraatlikule kontrollile ja õiguslikele kaitsemeetmetele. Kruse ja teised näevad siin just ohtlikku tasakaalustamatust.
WHO BioHubi süsteem ei ole ei tõend salajaste biorelvaprogrammide olemasolust ega ka kahjutu haldusprojekt. See on ülemaailmse tervishoiu juhtimise kõrge riskiga instrument, mis tekitab küsimusi, mis ulatuvad kaugemale pandeemiast: kes otsustab, kuidas ohtlike patogeenidega toime tulla? Kes vastutab halvimal juhul? Ja kes kontrollib organisatsiooni, mis saab immuunsust väita?
Need küsimused jäävad vastuseta. Siiski kuuluvad need poliitilise debati keskmesse – mitte ainult pärast järgmist tõsist intsidenti.
