Avaleht Eesti Oskar Loorits: EESTLUSE ELUJÕUD (2)

Oskar Loorits: EESTLUSE ELUJÕUD (2)

Oskar Loorits

Oskar Loorits (9. november 1900 Suure-Kõpu vald – 12. detsember 1961 Uppsala) oli eesti usundiloolane ja folkloristEesti Teaduste Akadeemia liige aastail 1938–1940.

Kui teadlik on eesti pagulaspere praeguse suure aja suurtes probleemides? – Läbi aastate olen jälginud meie eneseväljendusi ning aina tõdeda võinud, kuidas meie vaimu tükib lämmatama ilmetu ja tühi keskpärasus. Isegi nn. võtmepositsioonidele tungib liiaks sageli kuldse kesktee vaimuvaesus, kes armastab enesekaitseks edvistada, et pärast suuri katastroofe olevat meile veel küllaldaselt järele jäänud vaimu- ja võimueliiti. Vaimse taseme järjekindlat langust olevikus vaevalt märgatakse, veel vähem osatakse hinnata selle tagajärgi tulevikus.

Ideoloogilisi tähiseid tahabki pakkuda käesolev raamat, mis on kasvanud välja veendumusest, et eestluse elujõud omab vajalikud eeldused praeguse suure murranguaja ületamiseks. See raamat sisaldab meie olemuse rahvapsühholoogilise ja kultuuriloolise analüüsi.
Oskar Loorits, 1951. a. Uppsalas

Esimene osa:

Oskar Loorits viis käsikirjalise rahvaluulepärandi korrastamise ja süstematiseerimise väljapaistvale tasemele rahvusvahelises ulatuses. Rööbiti kogude korraldamisega tegeldi O. Looritsa juhtimisel ka folkloorse materjali kogumisega. O. Loorits pööras tähelepanu ka Eesti vähemusrahvuste folkloorile (vene, rootsi, ingeri, mustlaste kogud). Ta aitas kaasa paljude filoloogiaväljaannete, koguteoste ja saripublikatsioonide toimetamisel ning tegi nendele rohkesti kaastööd.

Loorits oli tegev folkloristika kõigis harudes: kogumisel, publitseerimisel ja uurimisel. Tema bibliograafia sisaldab 559 nimetust. Eri raamatutena ilmunud folkloristlikke uurimusi ja väljaandeid on neist 25, keeleteaduslikke 5 ja publitsistlikke 6. Paguluses ilmus temalt 11 teost.

Loorits on eriti rohkesti uurinud rahvausundit. Sel teemal on tema sulest lisaks doktoriväitekirjale ilmunud lühiülevaade “Eesti rahvausundi maailmavaade” (1932), “Estnische Volksdichtung und Mythologie” (1932), kaks köidet etnograafilisi pärimusi “Endis-Eesti elu-olu” (1939–1941). Rootsis avaldas ta oma pikaajalise uurimistegevuse kokkuvõttena 3-köitelise teose “Grundzüge des estnischen Volksglaubens” (1949–1960), mida on kõrgelt hinnanud paljude maade eriteadlased. Loorits oli ka liivlaste rahvaluule suurim koguja ja uurija Ta on avaldanud teosed “Livische Märchen- und Sagenvarianten” (Helsinki, 1926), “Volkslieder der Liven” (Tartu, 1936), “Liivi rahva mälestuseks” (Tartu, 1938).

Kõrvuti teadusliku tegevusega esines Loorits ideoloogina ja publitsistina – artiklikogud “Vastu voolu” (1933) ja “Oma rada” (1939). Rahvusküsimuse üle on ta arutlenud Rootsis avaldatud raamatutes “Eestluse elujõud” (1951) ja “Eesti ajaloo põhiprobleemid” (1955).

 

Exit mobile version