OLIVER

Tõele au andes ei suudaks enam ilmselt kokkugi lugedagi kui palju portreid on elu jooksul tehtud. Joonistatud, voolitud, maalitud, intervjueeritud, parodeeritud, ignoreeritud jne. Vist tuhatkond või enamgi ja seda liialdamata. Nii tele- kui maalistuudios on minu vastas toolil istunud väga erinevad inimesed ning neil kõigil on midagi, mis meid kõiki ühendab. See miski. Võta või see, mis näoga viibib keegi koosolekul mille suurima heameelega kogu täiega persse saadaks aga ei saa. Mõni naeratab osavõtlikult, teine mossitab. Igaühel meist on tegelikult kõigi planeedil vastu tulijate jaoks olemas kindel mask mille me ette tõmbame. Isegi mõtlemata ja teisel pool tänavat, võõral maal ning võõras linnas maname me ette näo nagu…oleksime…
Ka see “nüüd olen ma tõesti, mina ise” on üks mask miljonist ning paneb eneselt küsima – missugune on siis see meie tõeline nägu? Vastus on lihtne – portreekunstnik näeb ja teab seda täpselt. Inimene kel tekib mõte ja seejärel soov, lasta ennast maalida või joonistada seisab silmitsi ühe suurima väljakutsega kogu elus. Teada saamisega, kuidas tekib tema kujutis teise inimese peas ja sealt läbi tema käe tema loodaval pildil. See pole kunstniku hinnang, ülistus või alandus. See on protsess ja selle visuaalne reaktsioon. Mõtle kui paljude inimeste nimesid sa küll tead, teadmata neist tegelikult mitte midagi. Niisama on ka nägudega keda elus kohtad, sest sinagi teed oma peas igaühest portree.
/Hannes Võrno/

Exit mobile version