«Poliitiline võitlus, kus võidab näiteks kandidaat, kelle poolt hääletas 51% valijatest, kehtestab diktaatorliku valitsemisinstrumendi, mis maskeerub võltsdemokraatia toogasse: 49% hääletajatest satuvad võimutöörista meelevalda, mille poolt nad pole hääletanud, vaid mis on neile peale sunnitud. See ongi diktatuur.»
“Parlamendi peamiseks tegevuseks on esineda rahva nimel, mis juba iseenesest on ebademokraatlik, kuivõrd demokraatia tähendab rahva enda võimu, mitte aga nende võimu, kes esinevad tema nimel. Parlamendi eksisteerimise fakt ise tähendab võimu ilma rahvata. Tõeline demokraatia on võimalik ainult rahva enda, mitte aga tema esindajate osavõtul.
Parlamendid on saanud seadustatud tõkkeks, nad ei lase rahval endal teostada oma võimu, takistavad masside vahetut osavõttu poliitikast ning on haaranud enda kätte võimumonopoli. Rahvale on jäetud võltsdemokraatia puhtväline avaldusõigus – oodata valimisjaoskondades pikkades järjekordades pääsu valimiskastide juurde.”
“See kehtib ka parlamendi kohta, kus iga partei saab teatud arvu kohti. Neid kohti hõivanud saadikud on oma partei, mitte aga rahva esindajad. Parteikoalitsiooni poolt moodustatud võimuorganid esindavad parteikoalitsiooni võimu, mitte aga rahva võimu.
Taoliste valitsusrežiimide tingimustes muutub rahvas parteidevahelise võitluse ohvriks. Omavahel võitlevad poliitilised jõud, kasutades võitluses võimu eest rahvast, ekspluateerivad ning petavad teda, et hankida võimalikult rohkem hääli. Inimesed liiguvad aga nagu palvehelmed nurisemata pikkades järjekordades, et visata valimiskastidesse oma valimissedelid – täpselt nii, nagu nad viskavad paberitükke prügikasti. Selline on tänapäeva maailmas valitsev demokraatia, olgu need ühe-, kahe- või mitmeparteilised süsteemid või süsteemid, kus parteisid üldse ei ole. Siit järeldus, et PARLAMENTLIK ESINDUS ON PETTUS.”
“Partei on tänapäeva diktatuur, tänapäeva diktaatorlik valitsemisvahend, kujutades ühe osa võimu terviku üle. Partei on diktatuuri uusim tööriist. Kuna partei puhul pole tegemist üksikisikuga, siis tekib saadikute istungite või komiteede organiseerimisega, samuti parteiliikmete kihutustöö abil näiline mulje demokraatiast. Partei ei ole mingil määral demokraatlik instrument, sest ta koosneb inimrühmast, keda seovad kas ühised huvid, ühised vaated, ühine kultuur, ühine territoorium või ühine ideoloogia. Need inimesed loovad partei oma huvide realiseerimiseks või oma vaadete pealesurumiseks ühiskonnale ja oma ideoloogia maksmapanekuks. Oma programmi realiseerimine on neil ettekäändeks, et saavutada võimu.”
“Partei tekib kui rahva huvide esindaja, seejärel muutub partei juhtkond parteiliikmete huvide esindajaks, hiljem aga saab partei liidrist partei juhtkonna huvide esindaja. Selge, et parteimäng on demokraatia maskeeringus silmakirjalik jant, mida ajendab omakasu ning vägivald, mille hoobadeks on manööverdamine, trikid ja politikaanlus. Kõik see kinnitab, et parteiline süsteem on tänapäeva diktatuuri instrument. Parteiline süsteem on diktatuuri avalik, varjamata vorm. Kuna maailm pole seda staadiumi veel läbinud, oleks õigem nimetada see meie ajastu diktatuuriks.”
Nõmmeraadio- meediapank: https://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/Muammar%20al-Kaddafi%20Roheline%20Raamat
