28. märtsi 2026. aasta öösel eskaleerus konflikt Lähis-Idas dramaatiliselt. Iraan vastas ulatusliku kättemaksukampaaniaga USA ja Iisraeli varasematele rünnakutele Iraani infrastruktuurile – sealhulgas terasetehasele, ülikoolidele ja tsiviilrajatistele.
Erilist tähelepanu pööratakse raskele rünnakule Saudi Araabias asuva Prince Sultani õhuväebaasi vastu, kus paiknevad USA väed.
Iraani politoloog ja rahvusvaheliste debattide regulaarne külaline professor Mohammad Marandi analüüsis neid arenguid ulatuslikus intervjuus USA analüütiku Danny Haiphongiga.
Marandi rõhutab Iraani vaatenurka: Iraan ei alustanud seda sõda, ei soovi eskaleerumist, kuid vastab agressioonile otsustavalt.
Rünnak Prints Sultani õhuväebaasile – sümboolne ja sõjaline tagasilöök
Prints Sultani õhuväebaas (PSAB) Riyadhist lõunas on üks olulisemaid USA õhuväebaase selles piirkonnas. See toimib õhuoperatsioonide, õhust tankimise ja luurekeskusena.
28. märtsi 2026. aasta öösel tabasid baasi Iraani raketid ja droonid. USA allikate andmetel sai vigastada 12–15 Ameerika sõdurit, mitu neist raskelt (mõnel olid traumaatilised ajukahjustused). Vähemalt kahe sõduri seisund oli kriitiline.
Veelgi tõsisem on materiaalne kahju: mitu KC-135 Stratotankerit – hävituslennukite õhust tankimiseks üliolulised lennukid – said pihta, mõned neist hävisid või said tõsiseid kahjustusi.
Aruannete kohaselt sai kahjustada või hävis kuni kaheksa tankerit. Lisaks sai tõsiselt kahjustada või hävis vähemalt üks E-3 Sentry AWACS (õhusisene hoiatus- ja juhtimissüsteem) õhusõiduk.
See süsteem on hädavajalik õhuruumi jälgimiseks, rünnakute koordineerimiseks ja vaenlase õhutõrje avastamiseks. Selliste kõrge väärtusega sihtmärkide kaotamine nõrgestab oluliselt USA õhujõudude operatiivset võimekust Pärsia lahe piirkonnas.
Iraan oli enne rünnakut hoiatanud tsiviilisikuid ja mittesõjaväelasi piirkonnast lahkuma – tava, mida Marandi korduvalt rõhutab, et rõhutada erinevust teise poole rünnakutest.
Baasi kasutab ka Saudi Araabia ning see sümboliseerib Pärsia lahe riikide ja USA tihedat sõjalist koostööd.
Marandi peab õhutõrje edukat läbimurret vaatamata USA ja Saudi Araabia süsteemidele Iraani vastupanuvõime tõendiks.
Iraani edasised rünnakud Pärsia lahe riikide ja majandussihtmärkide vastu
Rünnak Saudi Araabiale oli osa laiemast kättemaksulainest. Iraan tulistas välja sadu mürske üle Pärsia lahe, tabades mitme riigi infrastruktuuri.
Araabia Ühendemiraadid: Al Taweelahis (Khalifa majandustsoon Abu Dhabis) asuv Emirates Global Aluminium (EGA) alumiiniumitehas sai „märkimisväärset kahju“. Tehas on üks maailma suurimaid alumiiniumitootjaid, tootes aastas üle 1,6 miljoni tonni. Mitu töötajat sai vigastada ning tootmine on tõsiselt häiritud või ajutiselt peatatud. Iraan nimetas rünnakut sihipäraseks vastuseks rünnakutele Iraani tööstusrajatiste vastu.
Kuveit: Rahvusvahelisel lennujaamal ja terasetehases on teatatud tulekahjudest. Kuveiti peetakse eriti rängalt kannatanuks, kuna selle sõjaline infrastruktuur oli juba varem tõsiselt kahjustatud.
Bahrein: Rünnati ka Aluminium Bahrain (Alba) alumiiniumitehast, mille purustused kinnitati.
Marandi selgitas, et Iraan sihib konkreetselt infrastruktuuri, mis majutab USA vägesid või toetab sõda Iraani vastu (õhuruumi, baaside või logistika abil).
Ta rõhutas, et need löögid ei olnud valimatud, vaid kujutasid endast proportsionaalset ja isegi ebaproportsionaalset vastust edasise agressiooni ärahoidmiseks.
Samal ajal süüdistas ta lääne „peavoolumeediat“ (MSNBC, Fox News, BBC, CNN) kahju esialgses vähendamises ja alles nüüd, kui hävingut enam eitada ei saanud, selle osalises tunnistamises.
Marandi põhisõnum: Iraan ei alustanud sõda – ega soovi eskaleerumist.
Professor Marandi on korduvalt öelnud: „Iraan ei alustanud seda sõda.“
Rünnakud Iraani terasetehastele (mille tagajärjel hukkusid töötajad), Teherani ja Isfahani ülikoolidele, haiglatele, politseijaoskondadele ja eriti Minabi koolile (kus väidetavalt hukkus 168 või rohkem tüdrukut) on sundinud reageerima.
Ta kirjeldas neid kui sihipäraseid katseid hävitada Iraani kodanikuühiskond, noored ja sotsiaalne ühtekuuluvus.
Ta kritiseeris eriti ajakirjanike (Liibanonis ning varem Gazas ja Jeemenis), parameedikute ja meditsiiniasutuste pommitamist.
Lääne meedia ignoreeriks neid ohvreid või vähendaks nende tähtsust kui „kõrvalkahjusid Hezbollahi või Hamasi tugipunktides“.
Marandi nimetas lääne ajakirjanikke “genotsiidi jalaväelasteks”, kes teenisid “Epsteini koalitsiooni” narratiive (tema poleemiline termin USA, Iisraeli ja teatud eliidi Iisraeli-meelse liidu kohta).
Ta osutas Iraani elanikkonna ühtsusele: hoolimata raketirünnakutest kogunemistele ja linnadele jäid inimesed tänavatele ning noored jäid oma seisukohale kindlaks.
See on tugevam kui 1980. aastatel Iraagi sõja ajal.
Iraan väljub sellest konfliktist tugevamana, samas kui teine pool kuhjab valearvestusi valearvestuse järel.
Trumpi, Netanyahu ja „sionistliku lobi” roll
Marandi väljendas seisukohta, et president Donald Trump otsis tegelikult väljapääsu, kuid “sionistlik lobi” ja Benjamin Netanyahu takistasid tal seda teha.
Ta tõi näiteks Joe Kenti tagasiastumise, kes oli väljendanud sarnast kriitikat.
See poliitika ei teeni mitte Ameerika, vaid Iisraeli huve.
Pärsia lahe riigid (Saudi Araabia, AÜE, Kuveit, Bahrein) muutuvad üha kahemõttelisemaks, kuna nende endi taristu ja majandus hävitatakse.
Nende armeed on väikesed ja sõltuvad palgasõduritest ning lääneriikide toetusest.
Majanduslik kokkuvarisemine võib kaasa tuua sisemisi rahutusi ja võimalikke režiimivahetusi – mitte Iraanis, vaid nendes riikides.
Eskalatsiooni tagajärjel tekkinud ülemaailmne majanduskatastroof
Marandi analüüsi keskne ja eriti detailne osa keerleb globaalsete majanduslike tagajärgede ümber.
Rünnakud nafta-, gaasi-, alumiiniumi- ja naftakeemiatehastele koos häiretega Hormuzi väinas ja potentsiaalselt Punases meres ähvardavad vallandada tõsise kriisi:
Energiahinnad võivad tõusta 150–200 dollarini barreli kohta või rohkemgi.
LNG, väetiste ja tooraine puudus halvaks tehased.
Tarneahelad oleksid nädalateks või kuudeks häiritud, kuna laevad peaksid Aafrikas ringi sõitma.
Marandi hoiatas, et kui USA peaks läbi viima edasisi operatsioone (nt saarte okupeerimine või komandode haarangud), siis Iraan vastaks veelgi karmimalt – tekitades püsivaid kahjustusi tankeritele, elektrijaamadele ja ekspordiinfrastruktuurile.
Siis muutub Hormuzi väin tähtsusetuks ja ähvardab mitmeaastane ülemaailmne depressioon.
Jeemen (Ansar Allah/Houthi) on nüüd ametlikult sõtta sekkunud ja Iisraeli pihta rakette tulistanud.
Iraagi vastupanurühmitused võivad rünnata Kuveiti või Saudi Araabiat.
Keegi ei päästaks neid väikeseid Pärsia lahe riike, millest mõne rahvaarv on väiksem kui mõne suure Iraani linna rahvaarv.
Vastupanutelg jääb puutumata.
Marandi lükkas tagasi lääne narratiivi, et „vastupanutelg” (Iraan, Hezbollah, Houthi rühmitused, Iraagi rühmitused, Hamas) on kokku varisenud.
Vastupidi: Hizbollah jätkab Iisraeli ägedat ründamist (Merkava tankide kaotused miljonites), huthid on avanud uue rinde ja Iraan hoiab vastu kuude kaupa kestnud rünnakutest hoolimata.
Lääne meedia on takerdunud soovmõtlemisse – „kokku variseva Iraani“, „kadunud rakettide“ või „nõrgenenud Hezbollahi“ kohta.
Selle asemel on ilmne tsivilisatsioonilise, hegemoonilise ja ohvrikeskse ideoloogia tugevus, mis põhineb sellistel väärtustel nagu toetus Palestiinale, Kuubale või Venezuelale.
Ta rõhutas religioosset ja kultuurilist mõõdet: Karbala ja imaam Husseini mälestus kujundab rõhujate vastase vastupanu kultuuri.
See seletab, miks Iraan pommitamisest hoolimata ei lagune, vaid pigem ühineb.
Väljavaated: eskalatsioon või kuristik?
Marandi lõpetas sünge hoiatusega: USA ja Iisrael olid lõksus valearvestuste spiraalis.
Igasugune edasine eskaleerumine (nt maapealsed operatsioonid) toob kaasa rohkem surmajuhtumeid, rohkem hävitatud infrastruktuuri ja lõpuks ülemaailmse katastroofi.
Iraanil pole valikut – küsimus on ellujäämises.
Sellest hoolimata hoiab Teheran end tagasi, et vältida maailmamajanduse täielikku kokkuvarisemist.
Intervjuu Mohammad Marandiga pakub selget Iraani-vastast vaatenurka lääne narratiividele.
See näitab eskalatsiooni dünaamikat, USA ja tema liitlaste sõjalisi tagasilööke, majanduslikke riske ja Iraani sügavat ideoloogilist motivatsiooni.
Kas järgmised tunnid või päevad viivad edasise eskaleerumiseni või deeskaleerumiseni, jääb veel näha.
Üks on kindel: viimase 24 tunni sündmused on taas kord näidanud piirkondliku julgeolekuolukorra haprust ja selle globaalseid tagajärgi.
Maailm jälgib Pärsia lahe piirkonda huvi ja murega.
