Rail Balticu (loe: umbes 3,5 miljardit eurot maksva Tallinn–Ikla rongiliini) farsiga seoses on paslik meenutada Akadeemiapeatoimetaja Toomas Kiho juba kümme aastat tagasi Maalehes ilmunud arvamusartiklit. Kiho võrdles Eesti riigi käitumist Rail Balticu rajamisel lasteraamatukangelase Buratinoga: mata aga raha maa sisse ja looda, et sealt hakkab imeväel uut rikkust kasvama. Aastad on möödunud, raha on aina juurde maetud – ja ime ootab endiselt.
https://maaleht.delfi.ee/…/toomas-kiho-on-viimane-aeg…
Omaette vaatus selles tragikoomilises loos on Tallinn–Ikla rongiliini eestvedajatele kavandatav kindlustuskaitse maksumaksja raha eest! Kolme Balti riigi ühisettevõte AS RB Rail, mis vastutab Rail Balticu elluviimise eest, soovib kindlustust, mis kataks vastutuse kolmandate isikute ees ning kataks kahjud ja kulud, mis on seotud ametnike vastutuse ja isegi toimepandud rikkumistega, nagu hooletus, kohustuste rikkumine, huvide konflikt, tegevusetus, volikirja kuritarvitamine, valeväited, valed soovitused, raamatupidamislikud ebatäpsused.
Rail Balticu maksumus on aastatega hüppeliselt kasvanud. Väide, et Euroopa Liidu maksumaksja katab sellest 80% ja Eesti maksumaksja „vaid“ 20%, ei tohiks praeguses julgeoleku- ja majandusolukorras lohutada ühtki loogiliselt ja eetiliselt mõtlevat inimest. Mis kõige kurvem – Rail Balticu rajamine ohustab pöördumatult Eesti loodust.
Rail Baltic pole ainult taristuprojekt, vaid ka sümbol maailmast. Elame ajastul, kus maailm muutub üha tehnoloogilisemaks ja efektiivsemaks, kuid inimene ise aina väsinumaks ja võõrandunumaks. Kunagi varem pole elu olnud nii mugav, ent samal ajal pole depressioon, ärevus ja krooniline stress olnud nii laialt levinud. Evolutsioonibioloogiliselt on põhjus lihtne: meie aju ja keha pole loodud elama pidevas müras, kiiruses ja katkestustes. Pidev infomüra, dopamiinilõksud ja kunstlik valgus väsitavad aju, samal ajal kui loodus – ainus koht, kus närvisüsteem päriselt taastub – killustatakse ja betoneeritakse. Kui me lõikame järjest uusi haavu loodusesse – maastikku, elurikkusse, vaikusesse –, lõikame me paratamatult ka iseendasse.
Rail Balticuga kaasnevad tõsised probleemid on viimastel aastatel jäänud aga tahaplaanile, sest avalikkuse tähelepanu juhitakse sihipäraselt ühelt kriisilt teisele. Probleeme tekib nii kiiresti, et inimestel ei jää aega reageerida. Kirjutatakse artikleid, luuakse ühendusi, püütakse midagi päästa – ent süsteem rullib edasi halastamatu kiirusega. Kaos ja tempo loovad pinnase, kus otsused tehakse enne, kui ühiskond jõuab küsida ja analüüsida, kelle huvides need otsused tegelikult on.
Haritlased ja teadlased on Rail Balticu mõttetusele juhtinud detailselt ja faktipõhiselt tähelepanu juba ligi kümme aastat, ent sisuliselt pole midagi muutunud. Toon siin mõned argumendid paljudest uuesti välja.
-
a sügisel koostati haritlaste „101 kiri“, milles esitati põhjalikud vastuväited RB rajamisele:
https://arvamus.postimees.ee/…/avaliku-elu-tegelaste…
https://web.archive.org/…/www…/Avalik-Eesti-1.pdf
-
pikemate vahemaade taha reisimiseks pole raudtee tänapäeval konkurentsivõimeline;
-
kaubavedude maht põhja–lõuna suunas, kaasa arvatud võimalik transiit, oleks tühine;
-
ka juba ehitamise ajal oleks Eesti riigieelarvest võetav osa ülemäära suur (üle poole miljardi euro), lisaks sellele jääks tulevikus kogu taristu meie ülalpidamisele;
-
euroraha kiirustades kulutamine tarbetu suurobjekti rajamiseks lihtsalt põhjusel, et see on saadaval, on lühinägelik;
-
peaksime jätkama kaht peaaegu paralleelset raudteed Tallinna ja Pärnu vahel: lisaks Rail Balticule olemasolevat lähirongide tarvis;
-
uus raudtee, selle veerem, remondivõimekus jm oleks senise raudteestruktuuriga ühildamatu;
-
rajatav raudtee koos teenindusmaa ning mitme meetri kõrguste piirdetaradega lõhestab Eesti põhjarannikust kuni lõunapiirini enneolematu barrikaadiga;
-
Rail Baltic lõikab läbi inimeste liikumisteed, sulgeb teid ja radu; suuremate teede puhul tuleb ületus korraldada viaduktidega, mida on vaja vähemalt 80;
-
rajatav kunstlik vall saab ületamatuks tõkkeks loomade liikumisteedele ja see võib saada saatuslikuks asurkondadele mõlemal pool valli; eriti läänepoolses Eestis võib sattuda ohtu mõnegi loomaliigi püsimajäämine;
-
ehitus tekitab enneolematu nõudluse meie liiva-, kruusa- ja paevarude järele, mis on kaugel ressursside mõistlikust ja säästlikust kasutamisest;
-
ehitusmaterjalide hind nõudluse suurenedes kasvab ja tõstab sedasi ka muude (maan)tee-ehituste hinda kõikjal Eestis;
-
uue raudtee ehitusega on võimalikud ehitusettevõtted hõivatud aastaid, mille jooksul mujal Eestis (raud)tee-ehitus ja -remont paratamatult kannatab;
-
uue trassi rajamine tähendab enneolematut maade võõrandamist ja kokkuostu;
-
uue trassi ümbruses kaotab kinnisvara oma väärtust, tekivad müra-, reostus- ja liikumisprobleemid;
-
trass lõhestab väljakujunenud asustusstruktuuri ja maakasutust;
-
pole analüüsitud, millist ruumilist mõju trass kõige laiemal tasandil kaasa toob;
-
„ülikiirraudtee“ ehitamisel Eestisse pole mõtet, kuna Leedus ja Poolas on samal trassil äsjarenoveeritud tavaline 120 km/h raudtee;
-
kogu Rail Balticu tasuvusuuringu teinud firma AECOM ega tema esitatud arvutused pole usaldusväärsed.
Neid vastuväiteid on hilisemates pöördumistes täiendatud.
-
jaanuaril 2017 avaldati „152 kiri“, milles leiti, et Rail Balticu rajamine praegusel kujul tuleb peatada ja asuda kavandama Eesti vajadustest lähtuvat raudteed.
https://arvamus.postimees.ee/…/avaliku-elu-tegelaste… -
juunil 2017 avaldati 222 kodaniku kiri, millega paluti jätta Rail Balticu leping ratifitseerimata.
https://arvamus.postimees.ee/…/222-kodaniku-kiri-rail…
222 kodaniku kirja allkirjastajate nimekirja lugedes valdab südant soojus ja tänulikkus, ent ka kurbus kahel põhjusel:
-
kirjal ei olnud soovitud mõju;
- tänasel päeval, pärast viimaste aastate kriise, oleks meil palju keerulisem leida sellist ühtsust kui 2017. aastal.
#ToomasKiho #Akadeemia #RailBaltic #101kiri#152kiri #222kodanikukiri
