Avaleht Maailm Lula: Rahuklubi dollari kaotamiseks

Lula: Rahuklubi dollari kaotamiseks

Autoriks Andrew Korybko ajaveebi The Automatic Earth kaudu,

Brasiilia president Lula saavutas edukalt kokkuleppe oma riigi kaubanduse dollari vähendamiseks Hiinaga, mille olulisust selgitati varem tema riigi suure strateegia kontekstis siinkuid ei suutnud veenda oma kolleegi liituma nn rahuklubiga” Ukraina kohta nende tippkohtumise ajal. See pole ka väike puudus, sest tema välisminister nimetas seda üheks oma reisi põhjuseks intervjuus, mille ta andis möödunud kuu lõpus Financial Timesile (FT).

Ülemaailmselt silmapaistvad väljaanded, nagu Bloomberg, France24, USA valitsuse juhitav raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus (RFERL) ja teised teatasid kõik vastavalt, et see küsimus on Lula ja president Xi kõneluste ajal päevakorras. Tema toetajad sotsiaalmeedias läksid samuti hulluks, tõstes kõigi ootusi ka selle suhtes, ehkki “Brasiilia ja Hiina on poolakad lahku, kui on ette nähtud nende lõppmängud Ukrainas“, nii et polnud kunagi tõenäoline, et sellest midagi välja tuleb.

Kui Hiina, India ja Lõuna-Aafrika on järjekindlalt hoidunud ÜRO Peaassamblee Venemaa-vastastest resolutsioonidest, siis Brasiilia tõrjus BRICS-i suundumust, hääletades alati Venemaa vastu, välja arvatud juhul, kui tegemist oli tema peatamisega inimõiguste nõukogus. Lulast sai esimene BRICS-i liider, kes mõistis veebruaris ühises avalduses Bideniga Venemaa isiklikult hukka, misjärel käskis ta oma diplomaatidel  hääletada samal kuul viimase Venemaa-vastase ÜRO Peaassamblee resolutsiooni poolt.

Välisminister Vieira oli ilmselgelt hästi teadlik teravatest erinevustest Brasiilia ja Hiina ametlikult kavandatud konflikti lõppmängude vahel, kuid ta jättis FT-le siiski mulje, nagu oleks olemas võimalus, et Rahvavabariik toetab vaikimisi tema riigi positsiooni osalemise kaudu rahuklubi”. See ei olnud midagi muud kui soovmõtlemine, mis lükkas ümber Brasiilia diplomaatide keeldumise tunnustada Hiina põhimõttelist lähenemist sellele konfliktile, kuna nad näisid tagantjärele eeldavat, et see on paindlik.

Reaalsus lõi neile ja nende toetajatele näkku reedel Brasiilia-Hiina ühiskommünikee avaldamisel, mida saab inglise keeles lugeda Brasiilia välisministeeriumi ametlikult kodulehelt siit. Selle dokumendi üheksandat lõiku jagatakse nüüd täies mahus, et tõestada, et Lula ei suutnud president Xi oma riigi poolele kallutada, vastupidiselt ebarealistlikule ootusele, mille Vieira eelmise kuu lõpus FT-ga rääkides oma reisile seadis:

“Mõlemad osapooled väitsid, et dialoog ja läbirääkimised on ainsaks elujõuliseks väljapääsuks Ukraina kriisist ning kõiki jõupingutusi, mis viivad kriisi rahumeelsele lahendusele, tuleb julgustada ja toetada. Brasiilia võttis positiivselt vastu Hiina ettepaneku, mis pakub mõtteid kriisile rahumeelse lahenduse otsimiseks. Hiina võttis positiivselt vastu Brasiilia jõupingutused rahu nimel. Osapooled kutsusid üles rohkem riike mängima konstruktiivset rolli Ukraina kriisi poliitilise lahenduse edendamisel. Osapooled otsustasid selles küsimuses ühendust pidada.”

Nagu näha, ei tulnud Lula ülekäte löödud “rahuklubi” ettepanekust absoluutselt mitte midagi käegakatsutavat. Nende ühisavalduse see lõik on puhtalt kohatu ja lihtsalt tunnistab nende ühist huvi rahu vastu, puudutamata nende teravaid erimeelsusi selles osas, kuidas seda saavutada. “Positiivne viis”, kuidas Hiina “võttis vastu” “Brasiilia jõupingutused rahu nimel”, on oma olemuselt sarnane Venemaa väidetava toetusega Lula rahuretoorikaga seotud optikale.

Mida selle all mõeldakse, selgitati siin üleeelmisel nädalal üksikasjalikumalt, kuid see viitab lihtsalt Venemaa ja Hiina huvile näidata maailmale, et rahvusvaheline üldsus soovib rahu võimalikult kiiresti, selle asemel, et seda vahendussõda lõputult põlistada. Nende pehme jõu huvid ei tähenda mingil juhul isegi mitte kaugeltki seda, et toetataks Lula kavandatud lõppmängu, mis väljendus tema ja Bideniga ühises Venemaa hukkamõistmises ja ÜRO Peaassamblee Venemaa-vastases resolutsioonis, mille poolt ta käskis oma riigi diplomaatidel hääletada.

Hiinat ei kavatsetud kunagi manipuleerida nii, et ta asuks de facto USA poliitilisele poolele selles Venemaa-vastases konfliktis, liitudes Lula “rahuklubiga” ja suurendades seeläbi usaldust tema vaenuliku nõudmise eest, et nende ühine BRICS-partner taganeks viivitamatult kõigist konfliktidest territooriumil, mida Kiiev peab enda omaks. See oleks diskrediteerinud president Xi allkirjastatud rahuettepanekut, mille tema diplomaadid konflikti üheaastasel aastapäeval avalikustasid ja mida ta märtsis president Putiniga pikalt arutas.

Seetõttu ebaõnnestus Lula Bideni Trooja hobuse funktsioonis, kuna pettis Hiina liidrit mitteametlikult võtma omaks Venemaa-vastase poliitika, kuid see ebasõbralik hasart ei rikkunud nende palju suuremat edu kahepoolse kaubanduse kaotamises. Selle kohta, kuigi see on vaieldamatult positiivne areng, mis kiirendab globaalset süsteemset üleminekut multipolaarsusele, tegi tema rahandusminister Fernando Haddad selgeks, et ei see ega ka reis üldiselt ei olnud suunatud USA vastu.

Tema enda sõnul ei ole mõtet Hiinale lähemale jõuda ja USA-st eemalduda. Soovime parimaid suhteid USA ja Euroopa Liiduga. See ühtib ülevaatega, millele oli hüperlingitud Brasiilia suure strateegia sissejuhatuses, mida käsitleti selles reedeses artiklis, mis käsitleb Lula teatatud plaanide olulisust käivitada koostöös USA demokraatidega globaalne mõjuplatvorm.

Kokkuvõtteks usub ta, et Brasiilia suudab – kui tahes kohmakalt ja ebatäiuslikult – tasakaalustada Hiinaga dollari kaotamise ja liberaalse globalismi agressiivse propageerimise vahel  kogu maailmas koos USAga, võimaldades seega oma riigil ennetavalt ära hoida potentsiaalselt ebaproportsionaalset sõltuvust kummastki. Suhted Venemaaga piirduvad selles paradigmas toorainetega (sealhulgas energiainvesteeringud) ja koostööga BRICS-riikide uue reservvaluuta osas, mis on küll olulised, kuid kahvatud Hiina ja USA rollidega võrreldes.

Kokkuvõttes kaalub Lula Hiinaga saavutatud edu dollari kaotamise suur strateegiline tähtsus palju üles kui tema suutmatus oma väljapakutud “rahuklubiga” liitudes meelitada seda vaikivalt omaks võtma Venemaa-vastase poliitika, kuid teisena mainitud tulemus väärib siiski arutamist. Need, kes eeldasid, et see juhtub, peavad veenvalt aru andma, et seda ei juhtunud, kuigi ei kasutata tema toetajate seas populaarseks saanud vandenõuteooriaid, kui nad tahavad säilitada näilist usaldusväärsust.

Exit mobile version