Siiani on föderaalvalitsus ja niinimetatud faktikontrollijad alati lükanud tagasi igasuguse kodanikuõiguste piiramise IGV muutmise kaudu vandenõuteooriana ning rõhutanud IGV mittesiduvat olemust, viimati Correctivi juunis tehtud niinimetatud „faktikontrolli“ kaudu.
Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) (IHR) 1. juuni 2024. aasta muudatuste seaduseelnõu artikkel 2 sätestab otsekoheselt:
„See seadus piirab koos rahvusvaheliste tervise-eeskirjadega põhiõigusi füüsilisele puutumatusele (põhiseaduse artikli 2 lõike 2 esimene lause), isiklikule vabadusele (põhiseaduse artikli 2 lõike 2 teine lause), kirjavahetuse ja posti konfidentsiaalsusele (põhiseaduse artikkel 10) ning liikumisvabadusele (põhiseaduse artikli 11 lõige 1).“
Liiduvalitsus annab seaduseelnõus selgitusi selle seaduse väheste teiste sätete kohta. Selle ähvardavalt kõlava artikli kohta aga selgitusi ei anna, välja arvatud see, et põhiseaduse artikkel 19 nõuab, et seadused sätestaksid selgesõnaliselt põhiõigused, mida need piiravad.
Seega peame ise vastama küsimusele, kuidas see IHR-i heakskiitmise seadus piirab õigust füüsilisele puutumatusele, isikuvabadusele, kirjavahetuse ja posti saladusele ning liikumisvabadusele.
Minu eelistatud hüpotees on, et nõustudes selle rahvusvahelise õiguse alusel selgesõnaliselt siduva lepinguga, allutab Saksamaa valitsus nii enda kui ka tulevased valitsused ja parlamendid rahvusvaheliste tervisenõuete eeskirjadele. Need sätestavad, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peasekretär võib pandeemiast tingitud hädaolukorrad välja kuulutada omal algatusel, ilma igasuguse järelevalveõiguseta. Kui WHO on pandeemiast tingitud hädaolukorra välja kuulutanud, on tal õigus anda allakirjutanud riikidele soovitusi selle hädaolukorra lahendamise kohta.
Need soovitused võivad hõlmata reisipiiranguid, liikumiskeeldu, kohustuslikku vaktsineerimist, meetmeid väidetavalt valeinformatiivsete arvamuste ja teabe leviku vastu ja palju muud. Allakirjutanud riike julgustatakse neid soovitusi järgima, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema.
Probleem tekib siis, kui nad järgivad WHO soovitusi ja kehtestavad põhiõigusi piiravaid meetmeid. Kui need seejärel kohtus vaidlustatakse, annab Saksamaa rahvusvaheline õiguslik kohustus rahvusvaheliste tervise-eeskirjade osas kohtutele argumendi kuulutada piirangud õigustatuks ilma nende asjakohasust eriti kaalumata. See lihtsustab Saksamaa reguleerivatel või seadusandlikel asutustel teatud põhiõiguste piirangute kehtestamist.
See, et sõnavabadust ei mainita piiratud põhiõigusena, tundub mulle juriidiliselt ebakorrektne. IHR kohustab allakirjutanud riike võtma meetmeid meditsiinilise väärinfo vastu. See hõlmab paratamatult sõnavabaduse piiramist.
Eelmises postituses selgitasin juba üksikasjalikult oma arvamust, et allakirjutanud loovutavad riikliku suveräänsuse WHO-le, mida osavalt mitmetähendusliku sõnastusega varjatakse.
Seaduseelnõu peab veel saama Bundesrati (Liidunõukogu) heakskiidu. Kuna kõik erakonnad peale AfD ja Föderaalse Sotsiaaldemokraatliku Partei (BSW) toetavad uut IGV-d, on eriti oluline, et Brandenburgi ja Tüüringi (mille liige ma olen) ühiselt valitsev BSW teeks Bundesratis avalduse.
Tänud: Sain sellest probleemist teada tänu Martina Binnigi artiklile Achguti kohta.
Lisandus (kell 12): Brandenburgi parlamendirühm BSW on avaldanud arvamust uue IGV heakskiitmise vastu.
