Homme Viljandimaal, Nurme farmis, on toimumas sündmus, mis vajaks rahvusvahelist tähelepanu.
See ei ole tavaline ametkondlik menetlus – see on vägivallatsemise akt oma rahva vastu.
Alustame algusest.
Ajalooliselt on igasugune „katk“ olnud bakteriaalne nakkus.
Ent avalikus inforuumis teatas Veterinaar- ja Toiduameti osakonnajuht Olev Kalda, et tegemist on viirusega.
Need kaks asja ei haaku.
Tekib õigustatud küsimus: milliseid proove tegelikult võeti ja mida nende põhjal kontrolliti?
Kõik märgid viitavad võimalusele, et kui tõepoolest on tegu bakteriaalse nakkusega, siis nakkuse kandjad ei pruugi olla sead, vaid hoopis ametkondade enda töötajad.
Samuti ei saa välistada, et labor, kus analüüs tehti, on bioloogiliselt saastunud – mis tähendab, et kogu tõendibaas on küsitav.
Veel üks küsimus: miks ei oodata loomade suremist, kui väidetakse, et tegemist on tõsise taudiga?
Kui olukord oleks tõepoolest kriitiline, ei muudaks paari päeva või nädala viivitus mitte midagi – surnud loomad, seejärel farmi tühjendamine ja ruumide desinfitseerimine oleks loogiline ja teaduslikult põhjendatud käik.
Praegu tundub, et eesmärk on hoopis kohene hävitamine, sõltumata tegelikest riskidest.
Ja mis kõige häirivam – miks saadetakse kohale K-komando veekahuritega?
Kas rahulik meeleavaldus taluniku kaitseks kujutab ohtu riigi julgeolekule?
Kas tõesti tuleb oma rahvast vaigistada jõuga, justkui oleks tegemist vaenlase, mitte kodanikega?
See, mis homme toimub, ei ole ainult ühe farmi ja ühe taluniku küsimus.
See on lakmuspaber, mis näitab, kuidas Eesti riik kohtleb oma maaelanikke, oma toidutootjaid ja oma rahvast.
Kui vaikime nüüd, siis anname vaikiva heakskiidu ametkondlikule suvale, jõuvõimu kasutamisele ja võimalikule tõendite manipuleerimisele.
See lugu vajab rahvusvahelist tähelepanu.
Sest kui see võib juhtuda Eestis, võib see juhtuda igal pool.
