John Kemp, KempEnergy.com autori poolt
Ameerika Ühendriigid on end Iisraeli sõjalisest operatsioonist osaliselt distantseerinud, iseloomustades rünnakuid kui „ühepoolset tegevust“ ja rõhutades, et Ameerika Ühendriigid „ei olnud seotud“. On tõenäoline, et Ameerika Ühendriikidel oli operatsioonist teatav etteteatamisvõime. „Iisraeli ametnikud ütlesid, et Netanyahu allkirjastas esmaspäeval rünnakut lubavad korraldused. Ta rääkis samal päeval telefonitsi Trumpiga,“ teatas Washington Post. Tundub väga tõenäoline, et seda küsimust arutati 9. juuni kõne ajal vähemalt üldiselt. Järgnevatel päevadel astus Ameerika Ühendriigid samme, et vähendada oma vastumeetmete ohtu rünnakule eelnenud päevadel, vähendades oma diplomaatilist ja sõjalist jalajälge piirkonnas.
Ühendkuningriigi Merenduskaubandusoperatsioonide Amet (UKMTO) andis 11. juunil piirkonnas viibivatele laevadele välja ka ebatavaliselt spetsiifilise hoiatuse: „UKMTO-d on teavitatud piirkonnas suurenenud pingetest, mis võivad viia sõjalise tegevuse eskaleerumiseni, millel on otsene mõju meremeestele. Laevadel soovitatakse olla ettevaatlikud Araabia lahe, Omaani lahe ja Hormuzi väina läbimisel.“ Arvestades luureandmete ja diplomaatiliste suhete ulatust Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide ning Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi ning teiste Euroopa liitlaste vahel, on teatav eelteadmiste tase väga tõenäoline. Diplomaatilised sammud ja laevade hoiatused viitavad tugevalt sellele, et Ameerika Ühendriikidel oli operatsioonist märkimisväärne eelnev teadlikkus, isegi kui Iisrael ei jaganud täpset teavet ajastuse, konkreetsete sihtmärkide ja operatsiooniplaani kohta.
On ebatõenäoline, et Iisrael palus ametlikult USA toetust või et Ameerika Ühendriigid andsid operatsioonile ametlikult rohelise tule, et Ameerika Ühendriigid saaksid säilitada usutava eituse. Kuid Iisrael oleks tundnud end kindlalt jätkamiseks ainult siis, kui ta oleks uskunud, et Ameerika Ühendriigid ja tema Euroopa liitlased toetavad operatsiooni lõpuks vaikimisi ja tagasiulatuvalt, eriti astudes samme Iraani kättemaksu ohjeldamiseks.
Ameerika Ühendriikide seisukoht rünnakute osas on esialgu ebamäärane. Operatsioonist osaliselt distantseerudes näib Ameerika Ühendriigid olevat innukas kujutama konflikti Iisraeli ja Iraani kahepoolsena, püüdes vältida vastulööke USA personali, varade ja huvide vastu piirkonnas ning piirates seeläbi Iraani kättemaksuvõimalusi. Kuid Ameerika Ühendriigid ei ole operatsiooni hukka mõistnud ja tõenäoliselt pakuvad nad Iisraelile tuge, et aidata riigil end paratamatu kättemaksu eest kaitsta. Praegu iseloomustavad Ameerika Ühendriigid ja tema Euroopa liitlased oma osalemist ja Iisraeli toetamist pigem kaitsva kui ründava iseloomuga. Eesmärk näib olevat piirata edasist eskaleerumist ja jätta ruumi edasisteks diplomaatilisteks läbirääkimisteks, et lõpetada vahetu vaenutegevus ja jätkata läbirääkimisi tuumaprogrammi üle.
Vastuseks rünnakutele lõpetab Iraan tõenäoliselt koostöö Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA) ning peatab tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) või taganeb sellest. Iraani valitsus on varem mitu korda ähvardanud, et vastab igale rünnakule oma tuumarajatiste vastu NPT lepingu lõpetamisega ning tõenäoliselt ei näe Iraan rünnaku all olles NPT raamistikus püsimisest mingit kasu. Iraan näeb lepingust taganemist kui kõrgetasemelist sümboolset sammu ja vahendit diplomaatiliste kulude pealesurumiseks Ameerika Ühendriikidele ja tema Euroopa liitlastele Iisraeli toetamise eest.
Iraan tõenäoliselt peatab või lõpetab tuumaläbirääkimised Ameerika Ühendriikide ja Euroopa suurriikidega (Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa), nähes läbirääkimiste jätkamises erilist kasu. Iraani vaatenurgast oli läbirääkimiste eesmärk ära hoida otsest sõjalist rünnakut rikastusrajatistele ja teistele sõjalistele ja riiklikele sihtmärkidele. Iraan ei nõustu tõenäoliselt läbirääkimisi jätkama, kui ta ei saa Ameerika Ühendriikidelt selget kinnitust, et ta suudab ja kavatseb takistada Iisraeli edasistel sõjalistel operatsioonidel.
ÕHURÜNNAKUD JA DIPLOMAATIA
USA/Euroopa sõjaliste ja diplomaatiliste lähenemisviiside seos Iraani tuumarikastamise programmi ja muu destabiliseeriva tegevuse suhtes on endiselt ebaselge. Praegu on sõjaline lähenemine diplomaatilisest tähtsam. Planeeritud läbirääkimised on juba tühistatud. Iisrael on pikka aega väitnud, et diplomaatilised läbirääkimised ei jõua rahuldava tulemuseni ja ainult sõjaline tegevus takistaks Iraanil uraani rikastamast ja tulevikus tuumarelvade arendamise potentsiaali omandamast. Mõnes mõttes on strateegia nihkunud diplomaatiliselt teelt sõjalisele.
Kuid mõned sõjalise tegevuse pooldajad väidavad tõenäoliselt, et sõjalisi ja diplomaatilisi lähenemisviise saab rakendada samaaegselt. Läbirääkimised ajal, mil Iraan on tule all, tagavad suurema tõenäosusega ambitsioonika kokkuleppe Iisraelile ja Ameerika Ühendriikidele soodsatel tingimustel. Sellest vaatenurgast võib nõrgenenud Iraan olla sundinud tegema suuremaid järeleandmisi, et säilitada oma allesjäänud sõjaline võimekus ja tagada riigi ellujäämine. Iraanile võib valida alternatiivi: kas nõustuda ebasoodsa, kuid vähemalt sõjalise tegevuse lõpetava kokkuleppega või keelduda kokkuleppest ja jätkata pommitamist. Iisraeli sõjalist tegevust võib vaadelda kui mõjuvõimu loomist ja USA presidendi Donald Trumpi jaoks kirjutatud raamatus „The Art of the Deal“ populariseeritud jäiga läbirääkimisstrateegia järgimist.
Iisraeli sõjaline tegevus loob alternatiivi diplomaatilisele protsessile ja alternatiivi mis tahes tulevase lepingu jõustamisele sanktsioonide abil. Läbiräägitud lepingu alternatiiviks on tõenäoliselt püsivad ja perioodiliselt uuendatud sõjalised operatsioonid, mis on suunatud Iraani rikastamis- ja raketitootmisrajatistele ning võimalik eskaleerumine teistele sõjalistele ja riiklikele sihtmärkidele. Kui rünnakud on piisavalt rängad ja korduvad piisavalt sageli, võivad need Iraani rikastamistegevuse peatada või tagasi pöörata isegi ilma lepinguta. Kui kokkulepe lõpuks saavutatakse, on Iisrael loonud pretsedendi reageerida mis tahes mittevastavusele sõjalise jõu, mitte majandussanktsioonide abil.
Trumpi administratsiooni esialgne reaktsioon Iisraeli sõjalisele tegevusele on säilitanud teatava ebaselguse ja taganud piiratud diplomaatilise distantsi, kuid on tõenäoline, et see ebaselgus tuleb üsna kiiresti lahendada. Trumpi administratsioon peab otsustama, kas omaks võtta Iisraeli sõjaliste operatsioonide strateegia diplomaatia asemel või sunniviisiliste läbirääkimiste pidamiseks tule all, lootes saavutada soodsa lahenduse Iraani tuumategevusega seotud pikaajalisele patiseisule. Iisraeli operatsioon on tekitanud kriisi iidsete kreeklaste mõistes – hetke, mil Trumpi administratsioon on sunnitud valima. Mõned Trumpi administratsiooni liikmed tervitavad tõenäoliselt survet otsuse langetamiseks, samas kui teised võivad pahaks panna asjaolu, et Iisrael on sundinud presidenti tegutsema ja tema valikuid piiranud.
ESKALATSIOONI DOMINANTS
Iraani võimalused Iisraelile kättemaksuks on endiselt piiratud ja see pärsib tema reageeringut. Iraanist lastud droonid lendavad liiga aeglaselt ja liiguvad liiga kaugele, et Iisraelile suurt ohtu kujutada. Ballistilised raketid lendavad kiiremini ja neid on raskem pealt kuulata, kuid Iraani raketid on liiga ebatäpsed ja nende kandevõime on liiga väike, et teha palju kahju või tabada sihtmärke täpselt. Iraani hoolikalt valitud liitlased Vastupanuteljel, sealhulgas Hezbollah Liibanonis, Assadi valitsus Süürias ja Hamas Gazas, on kõik neutraliseeritud ja neil pole mingit positsiooni pidada Iraani nimel Iisraeli vastu kaudseid konflikte.
Iisraeli korduvad rünnakud Iraani sihtmärkide vastu (mõrvad, pommitamised ja õhurünnakud mitme aasta jooksul) on tõestanud, et Iisraeli luureteenistused on Iraani riigiaparaadi läbinud, võimaldades sihtmärke täpselt tuvastada.
Iraan on osutunud ka võimetuks oma õhuruumi kaitsma. Riigi õhutõrjet on pikka aega peetud ebapiisavaks, vananenud ja ebaefektiivseks. Eelmine Iisraeli õhurünnakute voor 2024. aastal oli suunatud just Iraani piiratud õhutõrjevõimekuse vastu ja halvendas seda veelgi. Need vabastasid koridori edasisteks õhurünnakuteks ja olid spetsiaalselt mõeldud edasiste ja ambitsioonikamate operatsioonide riskide vähendamiseks tulevikus. Mõnes mõttes võiks praegust sõjalist operatsiooni 2025. aastal ja eelmist 2024. aastal iseloomustada kui topeltlööki – esialgset operatsiooni, mille eesmärk oli luua tingimused veelgi laastavamaks järeltegevuseks.
Iisrael vähendas sõjalise operatsiooni riske edukalt nii sõjaliselt kui ka diplomaatiliselt. Iraani õhukaitse on varasemate õhurünnakute tõttu halvenenud. Ameerika Ühendriigid ja tema Euroopa liitlased on alates esimesest sõjalisest vahetusest 2024. aastal võtnud endale kohustuse kaitsta Iisraeli Iraani kättemaksu eest. Iisraeli luureteenistused on põhjalikult tunginud Iraani sõjalisse ja riigiaparaadi, mis võimaldab neil riigis vabalt tegutseda ja luua paranoia õhkkonna. Iisrael on praeguse administratsiooni ajal saanud Ameerika Ühendriikidelt peaaegu tingimusteta diplomaatilise toetuse ning märkimisväärse, kui mitte tingimusteta toetuse kõige olulisematelt Euroopa valitsustelt.
Selle tulemusel on Iisrael edukalt saavutanud Iraani üle eskalatsioonilise domineerimise, mis on julgustanud Iisraeli ja teatud määral ka Ameerika Ühendriike viimastel aastatel ranget strateegiat järgima. Tagantjärele vaadates ilmnes Iraani eskalatsioonivõimaluste puudumine tõhusa reageeringu puudumises, kui Ameerika Ühendriigid mõrvasid 2020. aastal Iraagis revolutsioonikaardi komandöri Qasem Soleimani. Pärast Soleimani ja mitmete teiste kõrgetasemeliste riigitegelaste mõrvamist ei näidanud Iraan üles soovi ja/või võimet ähvardada eskalatsiooniga ega taastada heidutust.
Sellest ajast alates on Iraan osutunud võimetuks või soovimatuks toetama oma liitlasi Vastupanuteljel, pealt vaadates jõuetult, kuidas Iisrael neutraliseeris Hamasi, Hezbollah’i ja Assadi valitsuse. Kuna Iisrael on eskalatsiooniredelil pidevalt ülespoole liikunud, on Iraani heade reageerimisvõimaluste puudumine muutunud üha ilmsemaks. Iraani nõrkus on ilmnenud tema suutmatuses kehtestada märkimisväärseid kulusid vastuseks rünnakutele juhtivtöötajate ja rajatiste vastu. Vaatamata kõrgemate valitsustegelaste karmile retoorikale on Iraani üha enam peetud pabertiigriks.
Iraani tippjuhtkond on osutunud väga riskikartlikuks ja neil puuduvad head reageerimisvõimalused. Tippjuhid on püüdnud kõvasti vältida avatud riikidevahelist konflikti Iisraeli ja Ameerika Ühendriikidega, et keskenduda riigi ellujäämise tagamisele. Kuid riik on langenud „kasuta või kaota“ lõksu. Konservatism ja konfliktiriskide mittevalmimine on viinud liitlaste pideva kaotamiseni, kaitsevõime hävimiseni ja poliitiliste valikute kitsenemiseni. Iisraeli strateegia on muutunud julgemaks, kuna Iraani nõrkus on ilmsiks tulnud.
Kuni viimase ajani keskendus Iraani sõjaline ja diplomaatiline strateegia süvakaitse loomisele – konflikti rindejoone nihutamine naaberriikidesse (Iraak, Süüria, Liibanon, Palestiina alad ja Jeemen) ja kodumaalt eemale. Jeemen välja arvatud on kõik need Iraani liitlased neutraliseeritud. Viimase kümnendi jooksul on Iisraeli varisõda aga juhtivate tuumateadlaste ja teiste sõjaväe- ja luuretegelaste mõrvamise kaudu konflikti järk-järgult Iraani enda territooriumile nihutanud. Raketi- ja droonirünnakute vahetus 2024. aastal viis konflikti avatuks ja näitas, et see ei piirdu enam varjatud tegevuste ja varirünnakutega, vaid on jõudnud kodumaa-kodumaa faasi, kus Iisraelil, mitte Iraanil, oli ülekaal.
OHUD HORMUSi VÄINAS
Naftaturu osalised on juba ammu hoiatanud, et Iraan võib konfliktile vastata ähvardades sulgeda Hormuzi väina tankerite liiklusele. Eespool käsitletud põhjustel ei olnud see oht kunagi eriti usutav ja on aja jooksul muutunud vähem usutavaks. Iisrael ja Ameerika Ühendriigid on üha enam säilitanud ja demonstreerinud eskalatsioonilist domineerimist Iraani üle.
Teoreetiliselt võiks Iraan lühikeseks ajaks peatada tankerite liikluse väinas, rünnates või ähvardades kitsastes vetes Pärsia lahe sissepääsu juures sõitvaid laevu. Kõige tõenäolisem vastus on aga see, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased korraldaksid relvastatud konvoisüsteemi, kus USA ja liitlaste sõjalaevad eskortiksid tankereid. Kui konvoid oleksid paigas, tooks rünnak Iraani otsesesse konflikti Ameerika Ühendriikidega – konflikti, mida Iraani juhid on oma varasema käitumisega näidanud, et nad soovivad vältida.
UKMTO hoiatus piirkonnas viibivatele laevadele 11. juunil enne Iisraeli rünnakut Iraanile 13. juunil on oluliselt vähendanud kohese kättemaksu ohtu, puhastades piirkonna kõigist peale vajaliku laevade ja tagades, et ülejäänud laevad on kõrgendatud valmisolekus. Ameerika Ühendriigid on püüdnud ka takistada Iraani kohest rünnakut tankerite liiklusele, distantseerudes osaliselt Iisraeli sõjalisest operatsioonist. Ameerika Ühendriigid on loonud Iraanile diplomaatilise ruumi otseseks kättemaksuks Iisraeli vastu, vältides samal ajal rünnakuid tankerite liiklusele, mis võiksid Iisraeli lääneliitlased Iraaniga avatud konflikti tõmmata. See on diplomaatiline fiktiiv, kuid võimalik, et kasulik ja Ameerika Ühendriigid võivad loota, et Iraani riskikartlikud juhid on selle meelsasti omaks võtnud.
Sarnastel põhjustel on Saudi Araabia hukka mõistnud Iisraeli rünnaku Iraanile, püüdes kaitsta oma naftatöötlemisettevõtteid ja eksporti Iraani kättemaksu eest. Arvestades Iraani valitsuse ja sõjavägi riskikartlikkust ja praegust isolatsiooni, ei ole tõenäoline, et nad lükkaksid selle retoorilise toetuse tagasi, rünnates Saudi Araabiast või mõnelt teiselt Pärsia lahe tootjalt pärit toornafta vedavaid tankereid.
Teoreetiliselt võiksid Iraani tippjuhid konflikti eskaleerida, blokeerides ajutiselt väina, mis vallandaks naftahindade järsu tõusu ning loota, et sellest tulenev tõsise majandusliku kahju oht sunnib Ameerika Ühendriike ja tema liitlasi Iisraeli ohjeldama ja järeleandmisi tegema. Kuid see riskantne eskalatsioonistrateegia oleks iseloomust väljas ja tundub praegu ebatõenäoline, kui Iraani tippjuhid ei jõua järeldusele, et nende ellujäämine on ohus.
