Miks ma lahkun Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast
Peeter Ernits
EKRE juhatuse endine liige
Igal juhil on õigus endale meeskond valida. See kehtib ka erakonna juhtide kohta.
Kuid igal erakonnajuhil on ka kohustus täita oma valijatele antud lubadused.
Neid saab täita kahjuks vaid võimul olles.
2019 aasta valimiste järel pääsesime valitsusse.
Seda võiks meie jaoks võrrelda olukorraga, kui Eesti omal ajal vabaks sai.
Kui me poleks toona suutnud avanenud üürikest ajaakent arukalt ära kasutada, poleks Eesti iial vabaks saanud.
Kahjuks mängisime meile antud aja mõttetu ärplemise ja solvamiste ning katastroofilise kaadripoliitikaga maha.
Kõige suuremaks läbikukkumiseks oli see, et me ei suutnud meile antud ajaloolist võimalust ära kasutada.
Ka viimased Riigikogu valimised osutusid meie jaoks katastroofiks.
Tõsi, konkurendid andsid endast kõik, ei meid demoniseerida, kuid see on vaid pool tõest.
Teine pool puudutab erakonna juhtide – Mart ja Martin Helme tegevust.
Süüdistades oma kaotuses üksnes e-valimisi, ei taha perekond tunnistada, et just nende endi lühinägeliku kaadripoliitika tõttu e-valimistega midagi ei tehtud.
IT-ministriteks ,kelle peamiseks ülesandeks oli tagada e-valimiste usaldusväärsus, said inimesed, kes poleks pidanud selleks mingil juhul saama.
Kui Rõuge vallavolikogu esimees Mati Kuklane julges sotsiaalmeedias kirjutada, et „keegi peab julgema meie kaotuse tõelised põhjused välja tuua,“ viidates äpardunud valimiskampaaniale ja Mart Helme ebaadekvaatsetele sõnavõttudele, kinnitasid meie juhid, et nemad pole ühtegi vigu teinud.
Tänaseks on ilmselge,et meie läbikukkumiste taga on suuresti erakonnasisese demokraatia nõrkus, et mitte öelda selle puudumine.
Kasvav isikukultus, enesekriitika puudumine ning onupojapoliitika ühelt poolt, teiselt poolt erakonnaliikmete seas valitsev hirm, et järjekordse salakaebuse järel võidakse sulle spiooni tempel otsa ette lüüa ja erakonnast välja heita.
Oleme peletanud eemale mõtlemisvõimelised inimesed, seevastu tunnevad end hästi keskpärased klaköörid.
Meie pink on lühike, meil puuduvad tõsiselt võetavad asjatundjad paljudes olulistes valdkondades.
Otsuseid langetab perekond.
Kui teistes erakondades otsustab juhatus kes ministriks saab, siis meil kuulsid toonased juhatuse liikmed alles volikogus, kes ministriks saab.
Kuigi me oleme täna parlamendi suurim opositsioonierakond, oleme raevus end üha sügavamalt mutta kaevanud.
Oleme kaotanud oma usaldusväärsuse nii Riigikogus kui ka paljude seniste kui ka võimalike uute valijate seas.
Poliitika on kompromisside kunst.
Võimule saamiseks ei pea kõige suurem olema. Oma valijate huvide kaitsmiseks tuleb osata partneritega väärikalt käituda.
Meie pole seda kahjuks suutnud.
Tunnustan Mart ja Martin Helmet, et nad suutsid erakonna üles töötada.
Kuid tänaseks päevaks on nad muutunud takistuseks EKRE võimule saamisel.
Martin ja Mart Helme juhitav erakond ei suuda oma valijatele antud lubadusi täita ja kaitsta Eestit, eestlasi ja meie kultuuri üha jõulisemalt peale tungiva globaliseeruva nivelleerimise ja nn „ uute normaalsuste“ juurutamise eest.
Seega me petame mitte üksnes oma lojaalseid liikmeid, vaid ka meie valijaid. Mis kõige hullem, naeruvääristame ka konservatiivset maailmavaadet.
Täna mina sellises erakonnas endale kohta ei näe.
Parim, mida ma EKRE-le soovida saan, on vahetada juhti!
Ja ma ei mõtle selle all iseennast.
Tegu on autori originaalartikliga ja seda pole keeleliselt muudetud.
