Jõudsin koju hilisõhtul, sõin rahulikult pere keskel ning nüüd pean kirjutama ühe oma poliitteekonna raskeima kirja. Pikkade nugade öö Eesti kõige rahvuslikumas erakonnas on lõppenud, kuid lainetus sellele tuleb tugev.
See ei ole kahjuks erakond, millega ma liitusin aastal 2013. See on olnud ainus erakond, kuhu ma kuulunud olen, kuid tänaseks on see tundmatuseni muutunud. Kui algas erakonna juhatuse koosolek, siis algus oli paljutõotav, kuid lõpuks selgus, et kogu strateegia oli teatud juhtkonna poolt juba paika pandud. Ma olin küll nördinud, kui peale aastate pikkust tööd heideti 8 poolthääle, 6 vastuhääle ja ühe erapooletu häälega üle parda erakonna juhatuse liige ja Pärnumaa ringkonna esimees Helle Kullerkupp. Seejärel arutasime valimiste tulemusi ning jõudsime finantsküsimusteni, kus erakonna esimees andis üpris põhjalikke ning häid selgitusi. Peale nelja ja poolt tundi koosolekul pidin lahkuma, et minna ETV eetrisse. Tegin endast parima heas usus, et lõhed erakonnas saaks ületatud ning peale kongressi saaks erakond minna edasi ühiselt. Peale saadet vaatasin, et erakonna juhatuse koosolek veel kestab ja ruttasin tagasi. Jõudes aga välisukse juurde, tuli just teade, et välja olid heidetud kaks meie riigikogu liiget (kellest üks erakonna aseesimees) ja erakonna esimehe kandidaat (kes ei pruugi olla ideaalne, kuid on ikkagi Tartu ringkonna esimees ja erakonna juhatuse liige). Sellega oli mulle selge, et selline samm viis päeva enne erakonna kongressi näitab paanilist hirmu, et kaotatakse praegu jõuõlg erakonna juhatuses, millega suruda läbi ükskõik milliseid otsuseid.
Ma tänan südamest veelkord kõiki oma valijaid Euroopa Parlamendi valimistel. Ma tean, et paljud toetasid mind põhjusel, et olen just Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaat, kuid samas ma tean, et enamus 32 845-st valijast toetasid mind siiski töö põhjal, mida olen teinud viimase viie aasta vältel Euroopa Parlamendis ja minu seisukohtade ning maailmavaate pärast. Kui keegi tunneb seepärast end petetuna, siis ma vabandan, kuid minu maailmavaade ei muutu vähimalgi määral, kuid kurvastuseks on muutunud erakonna olemus. Samas arvestades seda tugevat vastutööd, mis sai mulle osaks omaenda erakonna seest, sh esimehe poolt, ning asjaolu, et minu valimiskampaania sai makstud vaid enda eelarvest, siis pole ka suurt põhjust tunda suurt süükoormat.
Omaenda erakonna seest on juhtliikmete poolt mulle ette heidetud, et olles Euroopa Parlamendis, pole ma piisavalt toonud raha erakonda. See tähendab, et ma keeldusin kohe eelmise mandaadi alguses võtmast enda palgale, st Euroopa Parlamendi eelarvest, tööle ametnikke, kes teeks tegelikult koduerakonna jaoks tööd Eestis. Kuid see on keelatud. Selle kohta on olnud palju jamasid ja kohtukaasuseid ning kui see välja tuleks, nõutaks kogu ametnikule makstud palgaraha koos maksudega tagasi Euroopa Parlamendi liikmelt, mitte sellelt ametnikult või koduerakonnalt. Mina sellist riski võtta ei soovinud. Samas olen ma 10 aasta vältel erakonnale rohkem annetanud, kui nt Martin Helme. Viimati nt detsembris 7500€. Lisaks olen võtnud iga-aastaselt praktikale meie erakonna noorliikmeid, viinud sadu erakonnaliikmeid külalisgruppidega Brüsselisse ning toonud alati viisaka tulemuse hääli valimistel.
See on olnud tohutult võimas teekond, kuidas üks rahvuskonservatiivne liikumine kasvaks erakonnaks, mis on võitnud tuhandeid südameid. Paraku on see teekond minu jaoks lõppemas. Minu maailmavaade on ikka sama ning jätkan täpselt sama töö tegemist Euroopa Parlamendis, mida olen seni teinud ning seisan täpselt samade väärtuste eest. Lisaks ütlen kohe ära, et ühtegi teise erakonda ma hetkel kuskile ei lähe ja oma endist koduerakonda, mille aseesimees olin ma aastaid praeguse hetkeni, ma kritiseerima ei hakka. Välistatud pole ka uue rahvuskonservatiivse liikumise algus, kuid seda näitab aeg.
Kuid inimesed, kes ei näe enda tulevikku enam Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas, on oodatud endast märku andma. Võite julgelt mulle kirjutada e-kirja teel jaak.madison@gmail.com
Kõigile liikmetele ma soovin siiralt tugevat närvi ja töötahet ning ükskord me võidame niikuinii!
